Geoffrey Chaucer

Geoffrey Chaucer (umbes 1343 London – arvatavasti 25. oktoober 1400) oli inglise kirjanik.

Teda nimetatakse inglise kirjanduse isaks ja keskaja suurimaks inglise luuletajaks. Ta oli esimene, kes maeti Westminster Abbey poeetide osasse.

Oma eluajal kogus ta tuntust kirjaniku, filosoofi, alkeemiku ja astronoomina, kuid töötas ka ametniku ja diplomaadina.

Oma tegevusega pani ta maksma keskinglise keele õigused kohaliku keelena ajal, mil Inglismaal domineerivad kirjanduskeeled olid prantsuse ja ladina keel.

Tema tuntuim teos on "Canterbury lood".

Elulugu

Chauceri isa ja vanaisa olid Londonis veinimüüjad, mitmed eelmised esivanemad olid olnud kaupmehed Ipswichis. Perekonnanimi Chaucer tuleb prantsuskeelsest sõnast chausseur, mis tähendab kingseppa.

Võrreldes tema kaasaegsete luuletajatega on Chauceri elu suhteliselt hästi dokumenteeritud, sest ta oli riigiteenistuja. Esimene kirjalik teade temast on Ulsteri krahvinna Elizabeth de Burghi majapidamisest, kus ta sai oma isa tutvuste kaudu 1357. aastal paaži koha.^[1] Krahvinna abikaasa oli kuningas Edward III poeg Lionel. Chaucer oli seega juba varasest noorusest lähedalt seotud kuningliku õukonnaga. 1359. aastal, saja-aastase sõja alguses oli Chaucer koos Lioneliga Inglise armee koosseisus. 1360. aastal sattus ta Rheimsi piiramisel vaenlaste kätte ning kuningas Edward maksis tema vabastamiseks 16 naela lunaraha, mis oli märkimisväärne summa.^[2] Pärast seda reisis ta arvatavasti Prantsusmaal, Hispaanias ja Flandrias, võimalik, et sõnumiviijana. Peetakse võimalikuks, et ta käis palverännakul Santiago de Compostelas.

Umbes aastal 1366 abiellus ta Philippaga, kes oli Edward III naise, Hainaut' Philippa õukonnadaam. Nende laste täpset arvu pole teada, sagedamini nimetatakse kolme või nelja. Nende pojal Thomas Chauceril oli hiilgav karjäär, mis sisaldas ka parlamendi alamkoja spiikri ametikohta.

Geoffrey Chaucer õppis Londonis õigusteadust.

20. juunil 1367 sai ta Edward III õukonna liikmeks kammerjunkru või kannupoisina. Ka tema naine sai õukonnalt pensioni.

Chaucer käis mitmeid kordi välisreisidel. Võimalik, et ta viibis 1368. aastal Milanos Ewardi poja Lioneli pulmas Violante Viscontiga. Seal olid kohal ka kaks teist tolle aja kirjanduse suurkuju, Jean Froissart ja Petrarca. Umbes sellel ajal kirjutas Chaucer poeemi Genti Johni naise Blanche'i surma mälestuseks.

1373. aastal külastas ta Genovat ja Firenzet. Arvatakse, et Itaalia reisil kohtus ta Petrarca või Boccaccioga, kes tutvustasid talle itaalia luulet ning vorme ja lugusid, mida Chaucer hiljem oma loomingus kasutas.^[3]

Võimaliku tunnistusena sellest, et kuningas tema karjääri luuletajana tunnustas, määras Edward III 1374. aastal talle teadmata ülesande täitmise eest toetuseks gallon veini päevas kuni elu lõpuni. Arvatakse, et see pidi olema mõni Chauceri varane luuleteos, kuna ebahariliku toetuse määras kuningas jüripäeval, mis oli traditsiooniliselt kunstiliste püüdluste tunnustamise päev. 1378. aastal, kui kuningaks sai Richard II, asendati see rahalise toetusega.

1374. aastal asus ta tolliaudiitori ametikohale Londoni sadamas. Ta pidas seda ametit 12 aastat, mis oli selle ametikoha kohta tollel ajal pikk aeg.

1380. aastate alguses alustas ta arvatavasti Canterbury lugude kirjutamist. 1386. aastal sai ta parlamendi liikmeks. Arvatakse, et tema naine Philippa suri järgmisel aastal.

1389. aasta juulis sai ta kuninga ehitusprojektide järelevaatajaks.^[4] Tema ametiajal uusi suuremaid ehitusi ei alustatud, küll aga remonditi Westminsteri paleed jm. See võis olla keeruline amet, kuid palk oli hea: rohkem kui kolmekordne endise tolliaudiitori tasuga võrreldes. Järgmise aasta septembris aga teda tööülesannete täitmisel rööviti, võimalik, et ka vigastati ning 1391. aasta juunis lahkus ta sellelt ametikohalt.

Richard II määras talle 1394. aastal iga-aastase pensioni. Usutakse, et Chaucer lõpetas töö Canterbury lugudega 1390. aastate lõpuks.

Ta suri arvatavasti 25. oktoobril 1400, kuid lõplikult kindel ei saa selles olla, sest ainsaks tõendiks on raidkiri hauakivil, mis pandi paika enam kui sajand pärast Chauceri surma.

Teosed eesti keeles

"Canterbury lood". Inglise keelest tõlkinud Votele Viidemann; toimetanud, kommentaaride ja märkustega varustanud Lauri Pilter; saatesõna: Arthur Kincaid; saatesõna tõlkinud Krista Mits. Sari Maailmakirjanduse tõlkevaramu, Tartu Ülikooli Kirjastus 2006, 452 lk

Viited

↑ Skeat, W.W. (1899). The Complete Works of Geoffrey Chaucer. Oxford: Clarendon Press.; Vol. I, p. xvii.
↑ Crow, Martin M.; Olsen, Clair C. (1966). Chaucer: Life-Records., p. 24
↑ Hopper, Vincent Foster (1970). Chaucer's Canterbury Tales (Selected): An Interlinear Translation. Barron's Educational Series. ISBN 0-8120-0039-0., p. viii
↑ Morley, Henry (1890) English Writers: an attempt towards a history of English literature. London: Cassell & Co., Vol. 5, p. 245.

Kirjandus

Urmas Tõnisson, "Lõpetamata teekonnad" (raamatu "Canterbury lood" arvustus) – Vikerkaar 2006, nr 6, lk 118–122

Välislingid

Lembit Liivak, "Rõõmsa Inglismaa jutuvestja" (raamatu "Canterbury lood" arvustus) – Eesti Ekspress 4. mai 2006, lk B10

[1] Skeat, W.W. (1899). The Complete Works of Geoffrey Chaucer. Oxford: Clarendon Press.; Vol. I, p. xvii.

[2] Crow, Martin M.; Olsen, Clair C. (1966). Chaucer: Life-Records., p. 24

[3] Hopper, Vincent Foster (1970). Chaucer's Canterbury Tales (Selected): An Interlinear Translation. Barron's Educational Series. ISBN 0-8120-0039-0., p. viii

[4] Morley, Henry (1890) English Writers: an attempt towards a history of English literature. London: Cassell & Co., Vol. 5, p. 245.

[1]

[2]

[3]

[4]