Granada emiraat

	Granada emiraat ; إمارة غرﻧﺎﻃﺔ 1238–1492
	Lipp Vapp
	Emiraadi asukoht
Valitsusvorm	monarhia
Osa	Kastiilia krooni tribuutriik
Sultan	Mohammed I ibn Nasr (esimene, 1238–1273) ; Muhammad XII (viimane, 1487–1492)
Pealinn	Granada
Religioon	islam ; roomakatoliku ; judaism
Riigikeeled	araabia
Peamised keeled	mosaraabia keel ; berberi ; juudi-hispaania
Deviis	Wa lā ghāliba illā-llāh ; (Jumal on ainus võitja)
Almohaadide riik	Granada kuningriik

Granada emiraat (araabia: إمارة غرﻧﺎﻃﺔ‎‎), tuntud ka kui Nasriidide Granada kuningriik (hispaania: Reino Nazarí de Granada), oli emiraat, mis loodi 1238. aastal – pärast seda, kui Almohaadide riigi Muhammad al-Nasir Las Navas de Tolosa lahingus kristlike kuningriikide liidult 1212. aastal lüüa sai.

Pärast seda, kui prints Idris Pürenee poolsaarelt lahkus, et asuda juhtima Almohaade, asutas Mohammed I ibn Nasr viimase Pürenee poolsaare moslemite dünastia – Nasriidide dünastia. Nasriidi emiirid rajasid näiteks kuulsa Alhambra kindluse. Aastaks 1250 oli emiraat jäänud viimaseks moslemite valduseks Pürenee poolsaarel. Andaluusia araabia keel oli riigikeel ja seda kõneles emakeelena suurem osa rahvastikust. Emiraadi õitseng kestis veel kaks sajandit.

Tribuutriik

Kui rekonkista juunis 1236 Córdoba vallutamisega hoogu juurde sai, liitus Mohammed I ibn Nasr Kastiilia Fernando III-ga; selle tulemusel sai Granadast Kastiilia krooni tribuutriik. Granada jäi tribuutriigi staatusse järgmiseks 250 aastaks, emiirid maksid Kastiilia kuningatele kullas, mida nad importisid läbi Sahara tänapäeva Mali ja Burkina Faso aladelt. Nasriidid aitasid Kastiilial teisi moslemeid poolsaarelt välja ajada, näiteks novembris 1248 Sevilla vallutamisel ja 1262. aastal Nibela taifa vallutamisel.

Granada vallutas 1305. aastal Ceuta, kuid kaotas kontrolli linna üle 1309. aastal Fesi kuningriigile, keda aitasid Aragóni krooni väed. Granada sai linna tagasi aasta hiljem, kuid kaotas uuesti aastal 1314. Aastatel 1315–1327 oli Ceuta jälle Granada kontrolli all. Aastal 1384 sai Granada veel viimast korda linna endale, 1415. aastal kaotati kontroll linna üle lõplikult.

Granada rahu Kastiiliaga rikuti mitu korda. Granada kaotas 1330. aasta Teba lahingus Kastiiliale valdusi. Aastal 1340 toetas emiir Yusuf I Mariinide dünastia ebaõnnestunud Pürenee poolsaare vallutuskatset, mis lõppes Río Salado lahinguga.

Piirkonna vahesadam

Granada tribuutriigi staatus ja soodne geograafiline asukoht (Sierra Nevada mäed olid heaks kaitseks) pikendasid Nasriidide valitsusaega ning aitasid saada emiraadil Magribi ja ülejäänud Aafrika jaoks tähtsaks vahesadamaks. Hiliskeskaja majanduskriiside ajal, kui muu Euroopa oli raskustes, jätkus Granada jõukuse kasv. Sel perioodil oli Granada üks suurematest linnadest, sest moslemitest pagulased, kes põgenesid kaotatud aladelt, kahekordistasid linna rahvaarvu; Granada linn sai 1450. aastaks Euroopa suurimaks linnaks. Granada oli rekonkista ajal moslemitele tähtis varjupaik. Hoolimata jõukusest jätkusid sisepoliitilised tülid. Granada piirialadel toimusid tihedad kokkupõrked ja järk-järgult kaotati territooriume Kastiiliale.

Granada mängis Vahemere kaubanduses suurt rolli ning sai rahastust Genova pankuritelt, kes proovisid Sahara kullateedest kasu lõigata. Granada roll kaubanduses sai tugeva löögi, kui Portugal 15. sajandil musta Aafrikaga meritsi kaubavahetusse asus. Aragóni kroon ja Kastiilia kroon sõlmisid 1469. aastal liidu ja võtsid eesmärgiks Granada annekteerimise.

Granada langus

Sõda Granada vastu tundus nii Isabel I-le kui ka Fernando II-le kasulik, sest see oleks liitnud kroonide rahutud aadlikud ühe eesmärgi alla. Granada sõda algas 1482. aasta veebruaris, kui kristlased Alhama de Granada vallutasid. Granada sõda kestis järgmised 10 aastat. Kristlaste väed koosnesid Kastiilia aadlike ja linnade sõduritest, Santa Hermandadi vägedest ja Šveitsi palgasõduritest. Katoliku kirik kutsus avalikult teisi kristlikke maid Granada vallutamist toetama. Samal ajal puhkes ka Granada kodusõda, kuna ei suudetud otsustada uue valitseja üle. Kastiilia kasutas Granada sisekonflikte, et kaugemale Granada sisemaale tungida. Aastal 1491 algas Granada linna piiramine. Granada leping allkirjastati 25. novembril 1491, sellega sätestati kapituleerumise tingimused. Lõplikult andis viimane moslemi valitseja Muhammad XII, keda hispaanlased tundsid nime Bobadil all, kontrolli Granada üle Fernando ja Isabela kätte 2. jaanuaril 1492.

Loja linna vallutamine 1486. aastal mängis Granada emiraadi vallutamisel suurt rolli

Tagajärjed

Rekonkista ei lõppenud viimaste moslemite Püreneelt väljaajamisega. Isabela kutsus kristlasi üles Aafrikat vallutama. Põhja-Aafrikasse põgenes pärast Granada langemist umbes 200 000 moslemit. Algselt oli leppes sätestatud, et moslemitele, kes Granadasse jäid, pidid olema tagatud nende vara, õiglased seadused, tavad ja usk. Pärast Alpujarrasi mässu aastatel 1499–1501 tühistati need tingimused ning moslemitel jäi valida põgenemise ja usumuutuse vahel. Aastatel 1568–1571 korraldasid usku muutnud moslemite järeltulijad veel ühe ülestõusu, mis lõppes kõikide endiste moslemite kunagise Granada aladelt väljasaatmisega Põhja-Aafrikasse ja Anatooliasse.

Sellega lõppes ka juutide usu tolereerimise periood selles piirkonnas.

Granada sultanid

Aastad	Valitseja	Valitsusaeg
1238–1272	Muhammed I ibn Nasr
1273–1302	Muhammed II al-Faqih
1302–1309	Muhammed III
1309–1314	Nasr
1314–1325	Ismail I
1325–1333	Muhammed IV
1333–1354	Yusuf I
1354–1359	Muhammed V
1359–1360	Ismail II
1360–1362	Muhammed VI
1362–1391	Muhammed V	Teine
1391–1392	Yusuf II
1392–1408	Muhammed VII
1408–1417	Yusuf III
1417–1419	Muhammed VIII
1419–1427	Muhammed IX
1427–1429	Muhammed VIII	Teine
1430–1431	Muhammed IX	Teine
1432–1432	Yusuf IV
1432–1445	Muhammed IX	Kolmas
1445–1446	Yusuf V
1446–1448	Muhammed X
1448–1453	Muhammed IX	Neljas
1453–1454	Muhammed XI
1454–1461	Sa'd
1462–1463	Yusuf V	Teine
1464–1482	Ali Abu l-Hasan
1482–1483	Muhammed XII Abu 'abd Allah
1483–1485	Ali Abu l-Hasan	Teine
1485–1486	Muhammed XIII Abū `Abd Allāh
1486–1492	Muhammed XII Abu 'abd Allah	Teine