Astuuria kuningriik
|
Astuuria kuningriik Reino de Asturias Regnum Asturorum 718–924 | |||||
 Astuuria kuningriigi sümbol
| |||||
 | |||||
| Valitsusvorm | feodaalmonarhia | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| Pealinn | León | ||||
| Religioon | katoliiklus, islam, judaism | ||||
| Riigikeeled | ladina keel | ||||
| Peamised keeled | astuuria keele eelkäija, kastiilia keele eelkäija ja galeegiportugali keel | ||||
| |||||
Astuuria kuningriik (ladina Regnum Asturorum) oli esimene kristlik riik, mille vastupanu osutavad kristlased pärast islamiusuliste vallutust Pürenee poolsaarel (711–719) rajasid. Astuuria kuningriik tekkis muslimite vastu edukalt mässava Pelayo võimupiirkonnast, kuid alles Alfonso I (valitses 739–757) rajas uue kuningriigi alused. Riik jagati 910 kolmeks riigiks: Leóni kuningriik, Galicia kuningriik ja Astuuria kuningriik.
Sümbolid
[muuda | muuda lähteteksti]Astuuria kuningriigi sümbol oli võidurist, mis on kujutatud ka kuningriigi lipul. Lipul on ka ladinakeelne deviis "Hoc signo tuetur pius. Hoc signo vincitur inimicus" ('Selle märgiga hoitakse vaga. Selle märgi all võidetakse vaenlast'), mis on ka Võiduristi tagaküljel.
Valitsusviis
[muuda | muuda lähteteksti]Aastatel 718–842 oli riigis valitav monarhia, aastatel 842–925 päritav monarhia.
Keeled
[muuda | muuda lähteteksti]Ametlik keel oli ladina keel. Riigi tuumpiirkonnas kõneldi astuuria keele eelkäijat, äärepiirkondades kastiilia keele eelkäijat ja galeegiportugali keelt.
Põlisrahvad
[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Astuurid- Pikemalt artiklis Kantaabria sõjad
„Seal elas kaks väga vägevat rahvast, kantaabrid ja astuurid, kes ei allunud meie riigile“
– Florus
Astuuria kuningriik asus Kantaabria mägede lääne- ja keskosas, eriti Picos de Europa ja Astuuria keskosa piirkonnas, kus leidsid aset põhilised poliitilis-sõjalised sündmused kuningriigi esimestel kümnenditel. Straboni, Dio Cassiuse ja teiste antiikgeograafide teatel elas seal I aastatuhande mitu rahvast, kelle seast võib nimetada järgmisi: vadinienses, kes elasid Picos de Europas ja kelle asuala nihkus kristliku ajaarvamise esimestel sajanditel tasapisi lõuna poole, millest annavad tunnistust arvukad Kantaabria steelid; orgenomeskid, kes elasid Astuuria idarannikul; seliinid, kes elasid igal pool Sella (Salia) orus; lugoonid, kelle asuala paiknes Sella ja Nalóni jõe vahel ning kelle pealinn oli Lucus Asturum (Lugo de Llanera); päris-astuurid, kes elasid Astuuria siseosas praeguse Piloña ja Cangas del Narcea valla vahel; ja peesikid, kes elasid Ida-Astuuria rannikul Navia suudme ja praeguse Gijóni linna vahel.
Antiikgeograafide teated nende rahvaste etnilise päritolu kohta on segased: Klaudios Ptolemaiose järgi elasid astuurid praeguse Astuuria keskosas, mis paikneb Navia ja Sella jõe vahel, sellest jõest ida pool aga oli piir kantaabrite asualaga. Siiski paigutab juba 4. sajandil Julius Honoriuse "Kosmograafia" Ebro lätte astuuride alale (sub asturibus). Igatahes jätab Strabon Kantaabria etnoste vaheliste piiride üksikasjad kõrvale ning teatab oma "Geograafias", et kõigil Põhja-Hispaania rahvastel gallaikidest baskideni on sarnane kultuur ja elulaad.
Teiselt poolt on tunnistusi, mille kohaselt ei lugoonid ega peesikid ei pidanud end algselt astuuride hulka kuuluvaks: Parroquial Suevo teeb vahet astuuridel ja peesikitel, nagu nad oleksid erinevad hõimud, ja Piloña vallast leitud kivi piedra de los Ungones teatab ungoonide ja astuuride vahelisest piirist. Seetõttu paistab et tulevase Astuuria hõimudel ei olnud ühist identiteeti.
Ent olukord hakkas Rooma riigi allakäigu ja germaanlaste sissetungi ajal muutuma: võitlus algul roomlaste ja seejärel vandaalid ning läänegootide vastu tekitas tulevase Astuuria rahvaste ühisteadvuse. Arheoloogilistel väljakaevamistel Castro de La Carisa ümbruses Lena vallas on leitud kindlustuste jälgi. Asjatundjate arvates on tõestab see kaitseliin strateegiliselt tähtsas kohas Caudali jõe orus, mis moodustab loodusliku ühenduse Meseta ja Astuuria vahel, et Kesk-Astuuria elanikud osutasid ühiselt relvastatud vastupanu. Carisas on avastatud kaks arheoloogilist kihti, millest üks vastab Kantaabria sõdadele ja teine ajavahemikule 675–725, mil leidis aset läänegootide kuninga Wamba sõjaretk astuuride vastu ning Astuuria vallutamine Muza poolt.
Astuuria identiteet kristalliseerus lõplikult Pelayo kroonimise, Covadonga lahingu võidu ning Astuuria kuningriigi moodustamisega. Chronicon Albeldense, mis jutustab isamaaliselt Covadonga võidust, kinnitab, et selle lahinguga "sünnib jumaliku ettenägemise läbi Astuuride Kuningriik" (Asturorum Regnum divina providentia exoritur).
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Islami vallutus ja astuuride ülestõus
[muuda | muuda lähteteksti]
- Pikemalt artiklis Pelayo
- Pikemalt artiklis Covadonga lahing
„Isa ben Ahmad Al-Razi ütleb, et Anbasa ben Suhaim Al-Qalbi aegadel tõstis Galicia maadel pead metseesel nimega Pelayo.“
Pärast Guadalete lahingut (711) alistasid muslimid mõne aastaga (711–719) Pürenee poolsaare ja hävitasid läänegootide riigi. Pürenee poolsaare konkista käigus langesid poolsaare peamised linnad ja halduskeskused islami vallutajate kätte. Poolsaare kesk- ja lõunaosa, sealhulgas Guadalquiviri ja Ebro jõe oru valitsemine ei valmistanud vallutajatele suurt raskust, sest nende kasutada olid läänegootide riigi haldusstruktuurid, mis ulatusid tagasi Rooma riigi aegadesse. Poolsaare põhjaosa mägedes, eriti Astuurias, aga linnu praktiliselt ei olnud ning maa tuli alistada org oru haaval. Vallutatud ala vaoshoidmiseks võtsid muslimid sageli pantvange.
Kui Ţāriq ibn Ziyād 711 oli esimesel sissetungil Toledoni jõudnud, ületas Jeemeni Ifrīqīyah' asekuningas Mūsā ibn Nuşayr 712 Gibraltari väina ning tema juhtimisel vallutati muu hulgas Mérida, Toledo, Zaragoza ja Lérida linn. Sõjaretke lõpus õnnestus tal vallutada poolsaare loodeosas Lugo ja Gijón. Viimasesse linna paigutas ta väikese berberi väesalga, mida juhtis kuberner Munuza, kes pidi kindlustama muslimite võimu Astuurias. Piirkonna alistumise tagatisena viidi Córdobasse mõned Astuuria aadlikud, sealhulgas Pelayo.
Ent nagu teatavad nii Cronica Rotensis kui ka al-Maqqari kroonika, õnnestus Pelayol Al-Ándalusi walī al-Ḩurr ibn ‘Abd ar-Raḩman ath-Thaqafī valitsemisajal (717–718) Córdobast põgeneda ning ta õhutas Astuurias ülestõusu Gijóni islami võimude vastu. Astuuride juhi (tema etnilise päritolu üle ajaloolased vaidlevad) residents oli siis Bresis (Piloña vald), kuhu Munuza saatis väed eesotsas kindral Al Qamaga. Saanud teada muslimite saabumisest, ületasid Pelayo ja tema kaaslased kiiruga Piloña jõe ning suundusid Auseva mäe juurde, kus nad varjusid Covadonga koopasse. Seal varitsesid nad muslimite väesalka, mis neil õnnestus purustada. Võit selles võrdlemisi väikeses Covadonga lahingus 722 (selles osales mõnisada berberi sõdurit) tõi Pelayo suure au sisse ning innustas astuure ulatuslikule ülestõusule. Munuza, kes leidis end isoleerituna aina vaenulikumaks muutuvas piirkonnas, otsustas Gijónist lahkuda ning siirduda Camino Real del Puerto de la Mesa kaudu Mesetasse. Ent astuurid lõikasid tal tee ära ja tapsid ta Olalíeses (Grado vald).
Hiljuti lõpetasid arheoloogid väljakaevamised Picu Homónil Camino Real del Puerto de la Mesa kõrval ja Castro de La Carisas (umbes 15 km ida pool Lena vallas Huerna oru ja Pajarese oru kohal). Nad leidsid kindlustused, mis süsinik-14 meetodil dateeriti 7. sajandi lõppu ja 8. sajandi algusesse: neis kohtades leiti vahitorne ja peaaegu kahemeetriseid auke, mille ehitamises ja valvamises pidi osalema tuhandeid sõdureid. See nõudis head organiseeritust ja tugevat juhtimist. Arvatakse, et tegu oli Pelayo meestega. Arvatakse, et Castro de La Carisas varjusid Pelayo väed enne Covadonga lahingut. Arvatakse, et see kaitseliin ehitati selleks, et islami väed ei saaks Camino Real del Puerto de la Mesa ning Pajarese oru kaudu Astuuriasse siseneda.
Pelayo võiduga Covadonga lahingus 722 tekkis Astuuria kuningriigi ala. Pelayo valitsemine ei olnud võrreldav läänegootide kuningate valitsemisega: esimesed Astuuria kuningad nimetasid end kord vürstideks (princeps), kord kuningateks (rex), ning alles Alfonso II ajal kinnistus kuningatiitel. Vürstitiitel oli Põhja-Hispaania rahvastel traditsiooniline. See esineb gallaikide ja kantaabrite epigraafidel, kus esinevad sellised väljendid nagu princeps albionum (Níceri steelil)[1] (Coaña vallast leitud raidkirjal) ja princeps cantabrorum[2] (vadinienses'e kivil Cistierna vallas Leóni provintsis). Astuuria kuningriik tekkis õigupoolest võimuna Rohelise Hispaania rahvaste üle, kes olid pannud vastu nii roomlastele kui ka läänegootidele ning mis ei tahtnud alluda Umaijaadide riigile. Lõuna poolt, Al-Ándalusist tulnud põgenikud tõid kaasa gooti mõjud. Ent veel 9. sajandi alguses Alfonso II testamendis öeldi läänegootidest lahti, süüdistades neid Hispania kaotamises. Kroonikad Cronica ad Sebastianum, Chronicon Albeldense ja Cronica Rotensis, millel põhineb selle ajastu tundmine, on kõik kirjutatud Alfonso III aegadel, mil gooti ideoloogiline mõju oli juba oluline.
Esimestel kümnenditel oli Astuuria kontroll kuningriigi eri piirkondade üle oli veel küllaltki lõtv, mistõttu seda tuli pidevalt kindlustada abielusidemete abil Pürenee poolsaare teiste vägevate suguvõsadega: nii abiellus Pelayo tütar Ermesinda Kantaabria hertsogi Pedro poja Alfonsoga ning Alfonso poeg Fruela ja tütar Adosinda abiellusid vastavalt Arabast pärit baskitari Muniaga ja Flavionavia (Pravia) piirkonna peesikite pealiku Siloga.
Pärast Pelayo surma 737 valiti monarhiks Favila ehk Fáfila. Fáfila sai kroonikate järgi surma karu läbi, kui ta tegi läbi üht vapruseproovi, mida tollastelt aadlikelt nõuti.
Algne laienemine
[muuda | muuda lähteteksti]Fáfilale järgnes Alfonso I, kes päris Astuuria trooni tänu abielule Pelayo tütre Ermesindaga. Alfonso sündis tõenäoliselt Tritium Magallumis (Tricio, La Rioja), kus resideeris tema isa, Kantaabria hertsog Pedro. Chronicon Albeldense jutustab, et Alfonso tuli ära La Rioja maadelt, et abielluda Ermesindaga. Favila surm tegi võimalikuks tema troonile asumise, millest sai alguse Astuuria dünastia. Kuigi alguses asus Cangase õukonda elama ainult Alfonso, on kindel, et sedamööda, kuidas Mesetas ning Ebro jõe oru keskosas, kus paiknesid Kantaabria hertsogiriigi peamised kindlused, sealhulgas Amaya, Tricio ja Ciudad de Cantabria, rahvastik vähenes, asusid hertsog Pedro järeltulijad elama La Riojast Kantaabria piirkonda ning ajapikku osalema Astuuria kuningriigi saatuses.
Alfonso alustas väikese Astuuria kuningriigi laienemist oma algselt alalt Picos de Europa piirkonnast lääne suunas Galiciasse ning lõuna suunas pidevate sissetungidega Duero orgu, vallutades linnu ja külasid ning viies nende elanikke põhjapoolsematesse turvalisematesse piirkondadesse. Nõnda tühjenes Meseta ja tekkis Duero kõrb, mis kaitses islamiusuliste edasiste rünnakute eest.
Seda inimestest tühjenemist, mille olemasolu väitis Claudio Sánchez-Albornoz y Menduiña, on tänaseks kahtluse alla seatud, vähemalt selle ulatust. Üks põhilisi argumente tühjenemise vastu on väikekohtade nimede säilimine mitmes maakonnas ning asjaolu, et tänini on Kantaabria piirkonna ja Meseta keskosa elanike välimuses ja kultuuris suured erinevused. Kindel on, et 8. sajandi esimesel poolel toimus Duero orus ruraliseerumine: linnalisest eluviisist loobuti ning asuti elama väikeste karjakasvatuskogukondadena. Põhjuste seas olid Rooma riigi aegse orjanduse täielik kadumine, pidevad suured epideemiad ning Al-Ándalusi mahajätmine berberi garnisonide poolt pärast 740. ja 741. aasta ülestõusu. Kõik see tegi võimalikuks, et tekkis väheasustatud ja organiseerimata piirkond, mis isoleeris Astuuria kuningriigi islamiusuliste rünnakutest ning võimaldas riigil jätkuvalt kindlustuda.
Peale selle, kuningate Alfonso I ja Fruela sõjakäigud Duero orgu pidid olema väga erinevad astuuride röövretkedest samasse piirkonda Rooma-eelsel ajastul: Astuuria laienemine sai teoks põhiliselt Kantaabria kaudu (Galiciast Biskaiani) ning kuni Ordoño I ja Alfonso III valitsemiseni pidi Astuuria kuningriik praktiliselt hõivama Kordiljeeridest lõuna poole jäävad alad.
8. sajandi keskel õnnestus kuningas Alfonso I-l mõned linnad mauridelt tagasi vallutada. Talle aitasid selles kaasa ülestõusud, põuad ning mauride kaotus Frangi riigi vägedele Poitiers' lahingus 732.
Alfonso I poeg Fruela I kindlustas ja laiendas oma isa valdused. Tema ajal alistati pärast võitu Pontuvio lahingus Galicia. Lahingupaiga lähedale rajati 761 hilisem pealinn Oviedo. Fruela I-l õnnestus maure röövretkedega sügavale Hispaania lõunaosasse nõrgestada. Fruela mõrvasid Kantaabria dünastiaga seotud aadlikud.
Sotsiaalsed ja poliitilised muutused
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjalikud allikad Aurelio, Silo, Mauregato ja Bermudo I valitsemisaja kohta on väga napid. Seda 23-aastast perioodi (768–791) on üldiselt peetud Astuuria kuningriigi suureks pimeduse ja taandumise etapiks. See mõningate ajaloolaste nägemus, mille järgi seda perioodi nimetati isegi laiskade kuningate ajaks, tuleneb nähtavasti sellest, et sel ajal ilmselt ei olnud tähtsaid sõjalisi aktsioone Al-Ándalusi vastu. Ent kirjalike allikate põhjal võib öelda, et neil aastatel toimusid Astuuria kuningriigis olulised ja otsustavad muutused. Kõik need valmistasid ette Astuuria hilisemat tugevnemist ja laienemist.
Esiteks leidis neil aastatel aset esimene Astuuria kuningriigi sisene mäss, mille eesotsas oli Mauregato, kes tõukas troonilt Alfonso II. Sellega algas Astuurias mässude sari, mille eesotsas olid noored õukonnaaristokraadid ja suurmaavaldajad, kes piirkonna majandusliku arenguga seoses püüdsid Pelayo suguvõsa troonilt tõugata. Ramiro I valitsemise aegsed tähtsad mässud Nepociano, Aldroito ja Piniolo juhtimisel on osa sellest majanduslike, sotsiaalsete, poliitiliste ja kultuuriliste muutuste protsessist Astuuria kuningriigis 8. ja 9. sajandil.
Teiseks surusid Astuuria kuningad sel perioodil maha äärealade gallaikite ja baskide mässud. Need ülestõusud kasutasid ära Astuuria kesk- ja idaosa sisemässe; teatud juhtudel aitasid nad üht või teist aristokraadist troonipretendenti: Alfonso II leidis pärast põgenemist varjupaiga Araba aladelt; need mässud toetasid mõnes piirkonnas Nepociano mässu; gallaikid toetasid Ramiro I. Alles Alfonso II (valitses 791–842) ajal jätkati edukalt rekonkistat.
Riigi pealinn oli algul Cangas de Onís. Kuningas Silo (valitses 774–783) viis residentsi üle Praviasse. Lõpuks tegi Alfonso II pealinnaks II.
Aastal 910 jagasid kuningas Alfonso II kolm poega riigi omavahel ära. Tekkisid Leóni kuningriik, Galicia kuningriik ja Astuuria kuningriik. 924. aastal need taasühendati. Nüüd hakati seda pealinna Leóni järgi nimetama Leóni kuningriigiks.
Astuuria valitsejad
[muuda | muuda lähteteksti]- Pelayo (718–737)
- Fafila (737–739)
- Alfonso I (739–757)
- Fruela I (757–768)
- Aurelio (768–774)
- Silo (774–783)
- Mauregato (783–788)
- Bermudo I (ka Vermudo; 788–791)
- Alfonso II Kasin (791–842)
- Ramiro I (842–850)
- Ordoño I (850–866)
- Alfonso III Suur (866–910)
- Fruela II Pidalitõbine (910–925)
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Nícer, albioonide vürst. Astuuria kirjanik Juan Noriega tegi temast ühe peategelastest ajaloolises romaanis "La noche celta", mille tegevus toimub Coaña linnuses.
- ↑ Doviderio, kantaabrite vürst.