Donald Davidson

Donald Herbert Davidson (6. märts 1917 Springfield, Massachusetts – 30. august 2003 Berkeley, California) oli ameerika filosoof, analüütilise filosoofia suurkujusid. Ta tegeles eriti vaimufilosoofia ja keelefilosoofiaga.

Elukäik

Davidsoni vanemad olid Clarence Herbert Davidson ja Grace Cordelia Anthony. Varsti pärast Donaldi sündi asus perekond elama Filipiinidele, kust nad naasid, kui Donald oli umbes neljane. USA-s elati Amherstis Massachusettsis ja Philadelphias, ja kui Davidson oli üheksa- või kümneaastane, asuti elama Staten Islandile. Alles siis läks Donald (avalikku) kooli ja õppis esimeses klassis koos endast tublisti nooremate lastega. Tema järgmine kool oli Staten Island Academy, kus ta õppis alates neljandast klassist.

1939. aastast õppis ta Harvardi Ülikoolis algul anglistikat ja võrdlevat kirjandusteadust (tema teemad olid (Theodore Spencer Shakespeare'ist ja Piiblist, Harry Levin James Joyce'ist), kuid läks varsti üle klassikalise filoloogia ja filosoofia alale. Õpingute ajal oli ta huvitatud kirjandusest ja antiigist ning sattus Alfred North Whiteheadi tugeva mõju alla, olles teisel aastal kuulanud kaht tema kursust, millega too oma õppejõutegevuse lõpetas. Davidson sai 1939 bakalaureusekraadi.

Tema magistriõpingud keskendusid antiikfilosoofiale. Aastal 1939 või 1940 tutvus ta Willard Van Orman Quine'iga, kes tema mõtlemist tugevasti mõjutas, muutes seda analüütilisemaks. Harvardis luges ta Feigli ja Sellarsi loogilise positivismi antoloogiat. Ta sai 1941 magistrikraadi.

Ta elas mõnda aega California osariigis, kus kirjutas stsenaariumi raadio sarikuuldemängule "Big Town", mille peaosas oli Edward G. Robinson. Siis naasis ta Harvardi ülikooli, kus sai stipendiumi antiikfilosoofia alal, ning õpetas filosoofiat, õppides samal ajal ise Harvard Business Schoolis. Kooli lõpetada ta ei jõudnud, sest ta kutsuti mereväkke, kuhu ta oli ise soovinud minna. Ta teenis 1942–1945 (kolm ja pool aastat) Vahemerel, õpetas piloote vaenlase lennukeid ära tundma ning osales Sitsiilia, Salerno ja Enzio ründamises. Pärast sõda proovis ta kirjutada romaani, kuid sellest ei tulnud midagi välja.

Ta naasis antiikfilosoofia juurde ning kaitses 1949. aastal doktoritöö Platoni "Philebosest". Davidson kommenteerib seda nii: "Põhitees, mis kujunes, seisnes selles, et kui Platon oli "Parmenidese", "Sofisti", "Theaitetose" ja "Riigimehe" uurimuste ja kriitika järelmina ideedeõpetuse ümber töötanud, sai ta aru, et seda õpetust ei saa enam rakendada mingi eetilise seisukoha põhitoena nagu "Riigis" ja mujal." Ta pidas oma väitekirja nüriks.

Davidsoni esimene töökoht pärast doktorikraadi saamist oli New Yorgi Queen's College'is. Aastatel 1951–1967 töötas ta Stanfordi Ülikoolis, 1967–1970 Princetoni Ülikoolis, 1970–1976 Rockefelleri Ülikoolis, 1976–1981 Chicago Ülikoolis ning 1981. aastast surmani California Ülikoolis Berkeleys, kus ta oli Willis S. ja Marion Slusseri filosoofiaprofessor.

Tema tuntumad tööd avaldati alates 1960. aastatest üksikute artiklitena. Davidson liikus tegevusfilosoofia ja keelefilosoofia kaudu metafüüsika, vaimufilosoofia ja epistemoloogia juurde, põigates puhuti sisse ka esteetikasse, filosoofilisse psühholoogiasse ja filosoofia ajalukku.

Davidson suri 30. augustil 2003 südame äkkseiskumise tagajärjel pärast põlveoperatsiooni. Tal jäi pooleli mitu suurt tööd, sealhulgas raamat predikatsiooni loomusest, mis avaldati postuumselt.

Looming

Otsustusteooria

1950. aastatel arendas Davidson koos Patrick Suppesiga välja eksperimentaalset lähenemist otsustusteooriale. Nad jõudsid raamatus "Decision-Making: An Experimental Approach" (1957) järeldusele, et subjekti uskumusi ja eelistusi ei saa teineteisest eraldi vaadelda, mistõttu alati on palju viise inimese tegude analüüsimiseks soovide, proovimiste ja väärtustuste kaudu. See järeldus sarnaneb Quine'i tõlke alamääratuse teesiga.

Vaimufilosoofia

Alused on põhjused

Davidsoni esimene oluline filosoofiline publikatsioon oli artikkel "Teod, alused ja põhjused". Ta väidab seal, et teo seletamine aluste abil (näiteks kavatsustele ja motiividele viidates) on teatud laadi põhjuslik seletus. Nimelt saavad alused tema meelest tegusid seletada ainult niivõrd, kui nad on ühtlasi nende tegude põhjused. See oli vastuolus tolleaegse arusaamaga, et sündmuse põhjuslik seletus peab seda sündmust esitama mingi üldise seaduse erijuhuna; alustele viitavalt seletuselt seevastu oodati näitamist, kuidas tegu sobib mingisse mõistuspärase käitumise laiemasse mustrisse.

Tunnustus

1975 – valiti Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks
1985 – valiti Ameerika Filosoofiaseltsi liikmeks
1991 – Hegeli auhind
1995 – Jean Nicod' auhind

Teoseid

1957 Decision-Making: An Experimental Approach, kaasautor P. Suppes, Stanford: Stanford University Press; uustrükk 1977, Chicago: University of Chicago Press, Midway Reprint Series.
1963 Actions, Reasons and Causes ("Teod, alused ja põhjused", Akadeemia, nr 5, 2005, lk 1033–1052), Journal of Philosophy, 60, taastrükk raamatus Essays on Actions and Events.
1967 Causal Relations, Journal of Philosophy, 64, taastrükk raamatus Essays on Actions and Events.
1967 The Logical Form of Action Sentences. – Nicholas Rescher (toim), The Logic of Decision and Action, taastrükk raamatus Essays on Actions and Events.
1967 Truth and Meaning ("Tõde ja tähendus" – "Tähendus, tõde, meetod", toim. J. Kangilaski, M. Laasberg, Tartu: TÜ Kirjastus, 1999, lk 268–289), Synthese, 17, taastrükk raamatus Inquiries into Truth and Interpretation.
1968 On Saying That, Synthese, 19, taastrükk raamatus Inquiries into Truth and Interpretation.
1969 The Individuation of Events. – Nicholas Rescher (toim), Essays in Honor of Carl G. Hempel, Dordrecht: D. Reidel, taastrükk raamatus Essays on Actions and Events.
1969 True to the Facts, Journal of Philosophy, 66, taastrükk raamatus Inquiries into Truth and Interpretation.
1970 How is Weakness of the Will Possible? ("Kuidas on tahtenõrkus võimalik?", Akadeemia, nr 1, 2005, lk 38–66). – Joel Feinberg (toim), Moral Concepts, Oxford: Oxford University Press, taastrükk raamatus Essays on Actions and Events.
1970, Mental Events. – Lawrence Foster ja J. W. Swanson (toim), Experience and Theory, London: Duckworth, taastrükk raamatus Essays on Actions and Events.
1971 Agency. – Robert Binkley, Richard Bronaugh, and Ausonia Marras (eds.), Agent, Action, and Reason, Toronto: University of Toronto Press, taastrükk raamatus Essays on Actions and Events.
1973 Radical Interpretation, Dialectica, 27, taastrükk raamatus Inquiries into Truth and Interpretation.
1974 On the Very Idea of a Conceptual Scheme, Proceedings and Addresses of the American Philosophical Association, 47, taastrükk raamatus Inquiries into Truth and Interpretation.
1975 Thought and Talk. – Samuel Guttenplan (toim), Mind and Language, Oxford: Oxford University Press, taastrükk raamatus Inquiries into Truth and Interpretation.
1977 The Method of Truth in Metaphysics. – P. A. French, T. E. Uehling Jr. ja H. K. Wettstein (toim), Midwest Studies in Philosophy 2: Studies in the Philosophy of Language, Morris: University of Minnesota Press, taastrükk raamatus Inquiries into Truth and Interpretation.
1978 Intending. – Yirmiahu Yovel (toim). Philosophy of History and Action, Dordrecht: D. Reidel, taastrükk raamatus Essays on Actions and Events.
1978 What Metaphors Mean, Critical Inquiry, 5, taastrükk raamatus Inquiries into Truth and Interpretation.
1979 Moods and Performances. – A. Margalit (toim), Meaning and Use, Dordrecht: D. Reidel, taastrükk raamatus Inquiries into Truth and Interpretation.
1979 Quotation. – Theory and Decision, kd 11, lk 27–40. Taastrükk: Donald Davidson. Inquiries Into Truth and Interpretation, Oxford: Oxford University Press, lk 79–92. Google'i raamat
1982 Rational Animals, Dialectica 36, taastrükk raamatus Subjective, Intersubjective, Objective.
1983 A Coherence Theory of Truth and Knowledge ("Tõe ja teadmise koherentsusteooria", Akadeemia, nr 9, 1995, lk 1843–1867), Dieter Henrich (toim.), Kant oder Hegel. Stuttgart: Klett-Cotta, 1983, taastrükk raamatus Subjective, Intersubjective, Objective.
1984 First Person Authority, Dialectica 38, taastrükk raamatus Subjective, Intersubjective, Objective.
1986 A Nice Derangement of Epitaphs. – Ernest Lepore (toim.), Truth and Interpretation: Perspectives on the Philosophy of Donald Davidson, Oxford: Basil Blackwell, taastrükk raamatus Truth, Language, and History.
1987 Knowing One's Own Mind. – Proceedings and Addresses of the American Philosophical Association 61: 441–458, taastrükk raamatus Subjective, Intersubjective, Objective.
1990 The Structure and Content of Truth (The Dewey Lectures 1989), Journal of Philosophy 87: 279–328, taastrükk raamatus Truth and Predication.
1990 Plato's 'Philebus', New York: Garland Publishing.
1991 Three Varieties of Knowledge. – A. Phillips Griffiths (toim), A. J. Ayer Memorial Essays: Royal Institute of Philosophy Supplement 30, Cambridge: Cambridge University Press, taastrükk raamatus Subjective, Intersubjective, Objective.
1993 Thinking Causes. – John Heil ja Alfred Mele (toim), Mental Causation, Oxford: Clarendon Press, taastrükk raamatus Truth, Language, and History
1995 Laws and Cause, Dialectica 49, taastrükk raamatus Truth, Language, and History.
1995 Could There Be a Science of Rationality? ("Kas ratsionaalsusteadus on võimalik?", Akadeemia, nr 3, 2002, lk 559–579), International Journal of Philosophical Studies 3, taastrükk raamatus Problems of Rationality.
1996 The Folly of Trying To Define Truth, Journal of Philosophy 93: 263–278, taastrükk raamatus Truth, Language, and History.
1999 Intellectual Autobiography. – Lewis Edwin Hahn (toim.), The Philosophy of Donald Davidson, Library of Living Philosophers XXVII, Chicago: Open Court.
2000 Truth Rehabilitated. – Robert Brandom (toim.), Rorty and His Critics, Oxford: Blackwell, taastrükk raamatus Truth, Language, and History.
2001 Essays on Actions and Events, Oxford: Clarendon Press, teine väljaanne.
2001 Inquiries into Truth and Interpretation, Oxford: Clarendon Press, teine väljaanne.
2001 Subjective, Intersubjective, Objective, Oxford: Clarendon Press.
2004 (postuumselt). Problems of Rationality, Marcia Cavelli sissejuhatus, intervjuu Ernest Lepore'ile, Oxford: Clarendon Press.
2005 (postuumselt) Truth, Language, and History, Marcia Cavelli sissejuhatus, Oxford: Clarendon Press.
2005 (postuumselt) Truth and Predication, Cambridge, Mass.: Belknap Press.
2006 The Essential Davidson, Ernest Lepore, Kirk Ludwig (toim.), Oxford: Clarendon Press.

Isiklikku

Davidson abiellus mitu korda, viimast korda 1984. aastal Marcia Cavelliga. Thomas Nagel on teda nimetanud sügavalt erootiliseks inimeseks.

Davidson reisis palju ning tal olid laialdased huvialad, millega ta väga energiliselt tegeles. Ta oli suurepärane pianist ja suur muusikahuviline (Stanfordis õpetas ta ka muusikafilosoofiat). Harvardis õppis ta koos Leonard Bernsteiniga ning mängis temaga neljal käel klaverit. Bernstein kirjutas muusika Davidsoni kreekakeelsele Aristophanese "Lindude" lavastusele ja juhatas seda. Osa muusikalist materjali läks käiku Bernsteini balletis "Fancy Free".

Davidsonil oli piloodiluba, ta ehitas raadioid ning armastas mägironimist ja surfamist.

Vaata ka

Anomaalne monism

Kirjandus

Margo Laasberg. Sissejuhatus Donald Davidsoni keelefilosoofiasse. – Akadeemia 1999, nr 9, lk 1939–1955.
Bruno Mölder. Anomaalne monism ja psühhofüüsilised seadused. – Akadeemia, 2002, nr 3, lk 580–611.
Jane Heal. Radikaaltõlgendus. – Akadeemia, 2003, nr 2, lk 354–385.
Margus Elings. Radikaalne tõlgendus. – Akadeemia, 2003, nr 2, lk 386–401.
Jaan Kangilaski. Suri mõjukaim ingliskeelne filosoof. Donald Davidson 1917–2003. – Sirp, 2003, nr 38, lk 14.
Indrek Männiste. Akraasiaprobleem kaasaegses analüütilises filosoofias: Donald Davidsoni argumentatsioon ja kriitika (pdf; magistriväitekiri), Tartu 2004.
Indrek Männiste. Akraasia ja Davidson. – Akadeemia, 2005, nr 1, lk 13–37.

Välislingid

Jaan Kangilaski. Davidson subjektiivsuse müüdist, Nüpli kevadkooli teesid, 2006