Analüütiline filosoofia

Analüütiline filosoofia on 20. sajandi alguses George Edward Moore'i ja Bertrand Russelli poolt Cambridge'is vastukaaluks Briti idealismile algatatud filosoofiasuund, mis on praegu domineeriv ingliskeelsetes maades (angloameerika filosoofias) ja Põhjamaades ning mida vastandatakse kontinentaalfilosoofiale, millest ta erineb selguse, ranguse ja osalt ka usutavuse taotluse poolest. Eero Loone sõnul ei ole analüütiline filosoofia mitte konkreetne õpetus, vaid "mõtlemisviisi koolkond, millesse mahuvad kaitstavate väidete sisus, vastakad süsteemid ja tulemused".^[1]

Analüütilise filosoofia kujunemisel on olnud tähtis koht ka Gottlob Fregel ja Ludwig Wittgensteinil.

Analüütilisele filosoofiale on algselt iseloomulik olnud suure tähelepanu pööramine keeletarvituse analüüsile, sageli ka loomuliku keele ning täpsete ja rangete formaliseeritud keelte seose fikseerimine (mõlemat nimetatakse analüüsiks ehk keeleanalüüsiks). Nüüdseks ei ole keeleanalüüsil analüütilise filosoofia kõigis harudes enam keskne koht.

"Analüütilise filosoofia" kolm tähendust

Analüütilisest filosoofiast on räägitud vähemalt kolmes tähenduses: kui õpetusest, kui meetodist ja kui traditsioonist.

Analüütiline filosoofia kui õpetus

Analüütiliseks filosoofiaks on nimetatud õpetustest kõige sagedamini loogilist positivismi ja loogilist atomismi. Samuti võidakse analüütilise filosoofia all mõista tavakeelefilosoofiat, terve mõistuse filosoofiat või mingit nende kahe sulamit. Analüütilist filosoofiat sai kuidagimoodi mingi konkreetse õpetusega samastada kuni 1950ndateni, mil enamik väljapaistvaid analüütilisi filosoofe järgis omavahel lähedasi uurimisprogramme ja pooldas sarnaseid põhiteese. Tänapäeva analüütiliste filosoofide hulgas kuuluvad nendesse koolkondadesse väga vähesed.

Analüütiline filosoofia kui meetod

Analüütilise filosoofia meetod on teatav üldine lähenemine filosoofiale. Algaegadel tegelesid analüütilised filosoofid loogilise analüüsiga, praegu aga rõhutatakse selget ja täpset lähenemist ning pannakse rõhku argumentidele ja tõenditele, kahemõttelisuse vältimisele ja detailide arvessevõtmisele. Seetõttu on paljude filosoofia teemade puhul saanud võimalikuks spetsialiseerumine ja täppistöö. Filosoofilised kirjutised nõuavad lugejalt rohkem ettevalmistust kui varem. On ka leitud, et analüütilisel filosoofial on seetõttu vähe öelda lugejatele, kes otsivad vastust elu mõtte ja muudele taolistele probleemidele. Teisest küljest on analüütilises filosoofias saavutatud ranguse tõttu võimalik mõtestatum arutelu ja vähendatud möödarääkimise võimalust.

Analüütiline filosoofia kui traditsioon

Analüütilise filosoofia traditsioonile panid alguse Gottlob Frege, Bertrand Russell, George Edward Moore ja Ludwig Wittgenstein 20. sajandi alguses. Selles traditsioonis töötavad filosoofid püüavad enamjaolt selgitada filosoofilisi probleeme analüüsi abil ja loogilise rangusega, kasutades analüütilist filosoofiat kui meetodit.

Analüütilise filosoofia valdkonnad

Analüütilise filosoofia algaegadel domineerisid filosoofiline loogika, matemaatikafilosoofia ja keelefilosoofia. Nende osakaal on ajapikku märgatavalt vähenenud. Need teemad domineerisid loogilises positivismis, loogilises empirismis, loogilises atomismis, logitsismis ja tavakeelefilosoofias. Hiljem on ulatuslikult tegeldud eetikaga (näiteks Philippa Foot, Richard Hare, John Leslie Mackie), poliitikafilosoofiaga (John Rawls, Robert Nozick), esteetikaga (Arthur Danto), religioonifilosoofiaga (Alvin Plantinga, Richard Swinburne), keelefilosoofiaga (John Searle, Saul Kripke) ja vaimufilosoofiaga (Donald Davidson, Daniel Dennett, Paul Churchland). On tekkinud ka eraldi analüütiline metafüüsika (David Lewis, Peter van Inwagen, David Armstrong).

Analüüs kui meetod

Pikemalt artiklis Analüüs (analüütiline filosoofia)

Analüütilisele filosoofiale iseloomulik meetod (kuid mitte selle ainus meetod) on nn keeleanalüüs ehk analüüs, mille lõppeesmärgiks on filosoofiliste probleemide lahendamine või hajutamine keelest tingitud segaduste hajutamise teel või ka keelele tuginedes.

Analüüsil põhineval analüütilisel filosoofial oli algselt kaks põhisuunda: ideaalkeelefilosoofia ja tavakeelefilosoofia (laiemas mõttes). Mõlemad hindavad sõnastuse selgust ja arutluste rangust. Analüütilist filosoofiat ühendabki pigem selline hoiak kui mingid spetsiifilised probleemid või ideed.

Et analüüsil on analüütilises filosoofias põhjapanev roll, siis on selle põhidistsipliiniks analüütiline keelefilosoofia, mis saigi alguse keeleanalüüsist.

Ideaalkeelefilosoofia

Pikemalt artiklis Ideaalkeelefilosoofia

Analüütilise filosoofia algeid võib täheldada juba 19. sajandil (Bernard Bolzano, Franz Brentano, Alexius Meinong), kuid suur osa analüütilisest traditsioonist võib oma eelkäijaks pidada Gottlob Freget, kes oma "Mõistekirjas" (1879) kirjutab: "Kui üks filosoofia ülesandeid on murda sõna võim inimvaimu üle, avastades keeletarvituse tõttu sageli peaaegu vältimatult tekivad illusioonid mõistetevaheliste vahekordade kohta, vabastades mõtlemise sellest, mis on talle külge jäänud üksnes keeleliste väljendusvahendite iseloomu tõttu, siis võib minu mõistekiri, mis on selleks otstarbeks kaugemale välja arendatud, saada filosoofidele kõlbulikuks tööriistaks."

Freget huvitab seega keel kui mõtlemise tööriist ja vahend, mille segadusseajavust ta näitab, osutades üldkeele struktuursetele kahemõttelisustele. Kaasaegsetele peaaegu märkamatult tegeles ta ühemõttelise ideaalkeele väljatöötamisega, et teaduslikke teadmisi (Fregel põhiliselt loogikat ja aritmeetikat) täpse selgusega sõnastada, tagades suhtlejatevahelise täieliku üksteisest arusaamise. Sellise suunitlusega filosoofiat, mida esindab ka Ludwig Wittgensteini "Loogilis-filosoofiline traktaat", nimetatakse ideaalkeelefilosoofiaks, sest ta püüab loogika ja matemaatika vahenditega luua täiesti selget formaalset keelt. Ideaalkeelefilosoofia alla kuulub ka osa Bertrand Russelli ja Rudolf Carnapi loomingut.

Tavakeelefilosoofia

Pikemalt artiklis Tavakeelefilosoofia

Teine keeleanalüüsi suund (tavakeelefilosoofia laiemas mõttes) lähtub äratundmisest, et inimkeelt ei saa taandada loogikale. See sai alguse George Edward Moore'ist ja arenes muuhulgas Ludwig Wittgensteini "Filosoofilised uurimustes" ning John Langshaw Austini ja John Searle'i kõneaktiteoorias. Eesmärgiks oli tavakeele konkreetsete kasutamisjuhtude analüüs ja kriitiline kirjeldamine.

Moore'ile olid ajendiks briti idealismi ebaselged ja ebausutavad (igapäevase kogemusega vastuolus olevad) väited, nagu näiteks "Aeg ei ole reaalne". Ta tahtis vabastada filosoofia keelt tavakeelest erinevast žargoonist.

Analüütilise filosoofia ajalugu

Analüütilised filosoofid peavad oma eelkäijateks põhihoiaku poolest eelkõige Aristotelest, skolastikat, briti empirismi (John Locke, George Berkeley, David Hume) ning ka näiteks René Descartesi. Lähemad eelkäijad on loogikud, eriti Gottlob Frege ja Giuseppe Peano, kes aitasid välja töötada ideaalkeelefilosoofia tehnilist aparaati, mida arendas edasi Bertrand Russelli ja Alfred North Whiteheadi "Principia Mathematica".

Russellile ja Moore'ile muutus vastumeelseks tol ajal Inglismaa ülikoolides levinud Thomas Hill Greeni, John McTaggart Ellis McTaggarti, Francis Herbert Bradley ja teiste absoluutne idealism (Briti idealism), sest ennatlike järelduste ning spekulatsiooni rohkuse tõttu ei saanud nad seda usutavaks pidada. Alternatiive otsides pöördusid nad eriti briti empirismi juurde. Nad ei vastandanud absoluutsele idealismile siiski alternatiivseid väiteid, vaid analüüsisid selle mõisteid ja väiteid ning võrdlesid selle väiteid terve mõistuse seisukohtadega. Nad jõudsid järeldusele, et absoluutsel idealismil on loogilised puudujäägid.

Loogiline atomism

Pikemalt artiklis Loogiline atomism

Loogiline atomism, mille kohaselt maailm koosneb elementaarfaktidest, arenes 20. sajandi esimesel kolmandikul ja selle õitseaeg oli 1920. aastatel. Selle põhiesindajad olid George Edward Moore, Bertrand Russell, Ludwig Wittgenstein ja Frank P. Ramsey. Selle suuna põhiteosed on Russelli "Loogilise atomismi filosoofia" ja Wittgensteini "Loogilis-filosoofiline traktaat".

G. E. Moore

Pikemalt artiklis George Edward Moore

George Edward Moore hakkas endalt küsima, mida tähendavad absoluutse idealismi väited, nagu "Aeg ei ole reaalne" või "Kõik on vaimne". Selleks kasutas ta analüüsi, mis tähendas tema jaoks umbes mõistete defineerimist, selget väljendamist ja parafraseerimist terve mõistuse valgusel. Et terve mõistus ei ilmuta end niivõrd refleksioonis kui tavakeeles, milles ta konkreetselt, objektiivselt ja läbiproovitult avaldub, sai Moore'ist esimene tavakeelefilosoof. Tõesuse küsimusele (näiteks maailma olemuse ja inimese tunnetusvõime asjus) hakkas eelnema tähenduse küsimus. Filosoofia esmaülesandeks sai uute andmete avastamise asemel keele ja mõtlemise selitamine. Moore'i teraapiline ja radikaalsele keelekriitikale orienteeritud põhihoiak kuulutati hilisemas keelelises filosoofias (Oxfordi tavakeelefilosoofia) ainsaks lubatavaks hoiakuks filosofeerimisel.

Loogiline positivism

Pikemalt artiklis Loogiline positivism

Umbes 1930. aastast kuni 1940ndate lõpuni domineeris analüütilises filosoofias loogiline positvism, mida sageli samastatakse loogilise empirismiga.

Loogiline positivism pärineb Viini ringist, mille nimekamad esindajad olid Moritz Schlick, Rudolf Carnap, Friedrich Waismann, Herbert Feigl ja Otto Neurath. Viini ringi filosoofiat mõjutas eelkõige matemaatiline loogika ja empiristlik positivism (Richard Avenarius ja Ernst Mach). Silmatorkav oli loogilise positivismi rangelt metafüüsikavastane hoiak, mis põhines veendumusel, et metafüüsika väited, mis on mitteempiirilised ning seetõttu põhimõtteliselt mitteverifitseeritavad, ei saa olla mõtestatud.

Loogilise positivismi briti varianti nimetatakse mõnikord loogiliseks empirismiks. Loogilise positivismi ainsaks nimekaks esindajaks Suurbritannias jäi Alfred Jules Ayer, kuid Viini ringi mõttevara etendas väga suurt osa analüütilise filosoofia arengus USA-s ja Põhjamaades. Ayer võttis üle loogilise positivismi poleemilise ning rangelt metafüüsikavastase hoiaku ja alustas 1936 oma raamatuga "Keel, tõde ja loogika" ("Language, Truth and Logic") pealetungi tollasele religioonifilosoofiale ja kristlikule teoloogiale. Põhiosa teoloogide ja filosoofide kirjutistest keeleanalüüsi ja religiooni vahekorra kohta, mis Ayeri raamatu ilmumise järel publitseeriti, olid katsed selles raamatus öeldut ümber lükata. Pärast seda ei ilmunud kümne aasta jooksul enam olulisi religioonifilosoofiateoseid. Paljud teoloogid ja religioonifilosoofid võtsid üle Ayeri teesi, mille kohaselt religiooni laused ei ole propositsioonid ning seetõttu puudub neil kognitiivne sisu. Religioosse jutu mõte tuli ümber mõtestada.

Hiline Wittgenstein ja keeleline filosoofia

Pikemalt artiklis Ludwig Wittgenstein

Pikemalt artiklis keeleline filosoofia

Ludwig Wittgensteini hilisfilosoofiast sai alguse analüütilise filosoofia suund, mida nimetatakse keeleliseks analüüsiks või keeleliseks fenomenalismiks. Selle suuna hiilgeaeg kestis 1960ndateni.

Keelelise analüüsi kujundasid omaette filosoofiliseks distsipliiniks kaks koolkonda. Üks tekkis Cambridge'is, kus Ludwig Wittgensteini ja John Wisdomi ümber kogunes õpilaste ring, kuhu kuulusid filosoofid G. E. M. Anscombe, Rush Rhees, Alice Ambrose, Norman Malcolm ja paljud teised. Pisut hiljem tekkis ka Oxfordis filosoofilise analüüsi koolkond, mille tuntumad esindajad on Gilbert Ryle, John Langshaw Austin, Peter Frederick Strawson, Richard Mervyn Hare, Anthony Flew jt. See koolkond sai kuulsaks Oxfordi tavakeelefilosoofia koolkonna nime all ning arenes väga mõjukaks filosoofiavooluks, mis mõjutas ka keeleteadust.

Keelelises filosoofias on analüüsi objektiks tavakeel. Sellega viiakse lõpule "keeleline pööre" filosoofias. Küsitakse, kuidas üht või teist sõna tavakeeles kasutatakse, mida kõneleja sellega tahab väljendada või milliste reeglitega keelemängu parajasti mängitakse. Filosoofiast saab keelemängude kirjeldamine.

Cambridge'is algatas selle uue filosofeerimisviisi Wittgenstein. Loobudes paljudest "Loogilis-filosoofilises traktaadis" väljendatud vaadetest, visandas ta täiesti uue keelekäsituse. Koos oma õpilastega käsitas ta nüüd keelt ebaülevaatliku konglomeraadina "keelemängudest", millest igaühel on oma kindlad reeglid. Filosoofilised probleemid osutuvad "pseudoprobleemideks" – keele poolt tekitatud segadussesattumisteks, mida on võimalik hajutada, "välja ravida", võttes appi viisi, kuidas mõisteid ja sõnu tavakeeles kasutatakse, ehk vastava keelemängu reeglid. Wittgensteini uued keelefilosoofilised vaated on leidnud väljenduse 1953 postuumselt avaldatud "Filosoofilistes uurimustes".

Wittgensteini uusi ideid arutati ka Oxfordis, kuigi kaugeltki mitte nii entusiastlikult kui Cambridge'is, kus Wittgenstein oli karismaatiliseks koolkonnajuhiks. Oxfordis oli keelelise analüüsi eestvedajaks John Cook Wilsoni õpilane Gilbert Ryle, kes arendas edasi George Edward Moore'i põhihoiakut ja meetodit. Nagu hilisel Wittgensteinilgi, tähendas filosoofia Ryle'il filosoofiliste probleemide hajutamist tavakeele analüüsi teel ning mõistelise segaduse hajutamise teel mõisteanalüüsi abil. Filosoof peab olema terapeut, kes haigestunud keele (filosoofide endi keele) terveks ravib, võttes appi võrdluse tavalise keeletarvitusega: ta näitab, et arvatavad filosoofilised probleemid tegelikult seda ei ole, vaid tekivad üksnes sellest, et keelega käiakse valesti ümber, näiteks tehakse kategooriavigu, st valitakse oma ütlustele süntaktiline vorm, mis ei vasta asjade seisule, mida tahetakse edasi anda. Selles suhtes langeb Ryle'i programm hilise Wittgensteini omaga kokku.

Kategooriavea mõistet illustreerib üks Ryle'i enda näide: "Veel üks näide. Lõunamere saare pärismaalane vaatab esimest korda jalgpallimängu. Talle selgitatakse väravavahi, ründaja, kaitsja, kohtuniku jne funktsiooni. Mõne aja pärast ta ütleb: "Aga pole ju kedagi, kes annaks kuulsa meeskonnavaimu. Ma näen, kes ründab, kes kaitseb, kes söödab jne; aga kelle roll on meeskonnavaimu andmine?" Ja meil tuleks talle uuesti selgitada, et ta otsib asja vale kategooria põhjal. Meeskonnavaim ei ole järjekordne jalgpallitegevus nagu väravate löömine, palli mängupanemine jne. Aga ta ei ole ka mitte mingi kolmas asi, mille kohta saaks öelda, et kesktormaja pani kõigepealt palli mängu ja siis näitas üles meeskonnavaimu, või et kaitsja kas lööb peaga või näitab üles meeskonnavaimu. Selliseid vigu tegid inimesed, kes ei teadnud, kuidas mõisteid (...) ja 'meeskonnavaim' käsitleda. Raskused sugenevad nende võimetusest teatud sõnu õigesti kasutada."

Ryle'il ei ole esiplaanil mitte keelemängukontseptsioon nagu Wittgensteinil, vaid Moore'i algatatud mõisteanalüüs ning lausete grammatilis-loogiline analüüs nagu Wilsonil. Ryle'i muljetavaldav filosofeerimisviis ning tema keelekriitika ja keeleanalüüs on jälgitavad tema teoses "The Concept of Mind" (Oxford 1949).

Ryle'i jälgedes on Peter Strawson, Michael Dummett jt hiljem arendanud omaenda olulisi keelefilosoofilisi lähenemisi, mis osalt taaselustavad loogilist empirismi.

Kõneaktide teooria

Pikemalt artiklis kõneaktide teooria

John Langshaw Austin visandas 1950ndatel kõneaktide teooria, mida hiljem täpsustasid ja arendasid edasi John Searle ("Speech acts"; 1969), Paul Grice, Peter Strawson, William Alston jt. Austini kõnelemisteooria rõhutab varem mitte tõsiselt võetud asjaolu, et kõnelemine on alati ka tegevus ning on alati sõltuv konkreetsest olukorrast. See teooria mõjutas analüütilist keelefilosoofiat ja keeleteadust tugevalt, sest kõnetegude (performatiivsete kõneaktide) olemasolu heitis uut valgust kommunikatsioonile ja keele toimimisele. Performatiivne kõneakt on näiteks: "Käesolevaga kuulutan ma teid meheks ja naiseks" või: "Ma ristin sind ...". Lausumise hetkel luuakse "tõsiasi maailmas".

Kõneaktide teooriat arendatakse jätkuvalt, kasutades muuhulgas biheiviorismi, pragmatismi ja keeleteaduse elemente.

Tagasi klassikaliste probleemide juurde

Näiteks Nelson Goodman, Willard Van Orman Quine, Hilary Putnam, Wolfgang Stegmüller, David Lewis ja Saul Kripke on analüütilise filosoofia tagasi toonud filosoofia klassikaliste ja isegi metafüüsiliste teemade ja probleemide juurde. Analüütiline filosoofia ei ole enam ühtne suund, vaid pigem meetod. Metafüüsilisi küsimusi uuritakse keelest lähtuvalt ja puhuti ka matemaatilise loogika vahenditega. See eristab näiteks analüütilist metafüüsikat näiteks eksistentsialistlikest ja fenomenoloogilistest lähenemistest.

Analüütiline filosoofia Eestis

Analüütilise filosoofiaga tegelemine Eestis on saanud alguse peamiselt analüütilise filosoofia seminarist Tartus ja Mart Raukase tegevusest Tallinnas.

Vaata ka

Viited

↑ Eero Loone, Tanel Mätlik, Valdar Parve "Konflikt, konsensus, moraal: uurimusi pluralistliku diskursuse filosoofiast". Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2000, lk 2

Kirjandus

Bruno Mölder. Analüütiline filosoofia – mis ta on ja mis ta ei ole? – Bruno Mölder, Jaan Kangilaski (toim). Filosoofia ja analüüs: Analüütilise filosoofia seminar 20, EYS Veljesto Kirjastus: Tartu: 2011, lk 24–53.
Richard Rorty (toim). The Linguistic Turn: Essays in Philosophical Method, Chicago and London: The University of Chicago Press 1992.
A. P. Martinich, David Sosa (toim). Analytic Philosophy: An Anthology, Blackwell Publishers 2001.
A. P. Martinich, David Sosa (toim). A Companion to Analytic Philosophy, Blackwell Publishers 2001.
Robert Ammerman (toim). Classics of Analytic Philosophy, Indianapolis: Hackett 1990.
James Baillie (toim). Contemporary Analytic Philosophy: Core Readings, 2. trükk, 2002.

Välislingid

Aaron Preston. Analytic Philosophy, Interneti filosoofiaentsüklopeedia,
bibliograafia.htm Eestikeelse kirjanduse bibliograafia 2003. aasta seisuga (arhiiviversioon)

[1] Eero Loone, Tanel Mätlik, Valdar Parve "Konflikt, konsensus, moraal: uurimusi pluralistliku diskursuse filosoofiast". Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2000, lk 2

[1]