Alkeemia

"Alkeemik", Sir William Fettes Douglas (1822–1891)

Illustreeritud leheküljed 15. sajandi alkeemiliste retseptide ja protsesside raamatust (Raymundus Lullius)

Mõned alkeemilised sümbolid: 1 = tina, 2 = plii, 3 = kuld, 4 = väävel, 5 = elavhõbe, 6 = hõbe, 7 = raud

Alkeemik Jabir ibn Hayyan (15. sajandi portreeGeberis, Codici Ashburnhamiani 1166. aastal)

Mandala illustreerib levinud alkeemilisi kontseptsioone, sümboleid ja protsesse

"Tabula Smaragdinat" peeti islami ja euroopa alkeemikute poolt oma kunsti vundamendiks

Alkeemia kehastus Alchymya (1599)

Taoistlik sisemise alkeemia diagramm 内经图

Alkeemiaga püüti ühendada terviklikuks süsteemiks kõik olemasolev: elemendid, looduse, inimese, planeedid ja vaimse maailma, see oli prototeaduslik valdkond, mis hõlmas tänapäeva keemia, füüsika, astroloogia, kunsti, semiootika, metallurgia, meditsiini ja müstika elemente. Alkeemia ei olnud tänapäeva mõistes teadus.

Alkeemia tuntuim eesmärk oli igasuguste metallide muutmine kullaks või hõbedaks. See oli võimatu, sest keemiliste vahenditega ei saa muuta ühte keemilist elementi teiseks. Aatom on looduses üldjuhul väga stabiilne. Keemilistes reaktsioonides jääb iga keemilise elemendi aatom pärast reaktsiooni sellekssamaks aatomiks, mis see oli enne reaktsiooni.

Keemilise elemendi tähtsaim omadus on tema aatomi tuumas olev tuumalaeng, prootonite arv ja seda ei õnnestu lihtsalt muuta, kuna tuuma ümbritseb energiabarjäär, mis ei lase teisi positiivselt laetud osakesi ligi. Aatomi tuum on üldiselt stabiilne, tuumalaengu muutmiseks on vaja oluliselt suuremat energiat, kui alkeemikute käsutuses oli. Iseeneslikult muutuvad vaid radioaktiivsete aatomite tuumad. Olgugi et suured eesmärgid olid sel ajal võimatud, avastasid alkeemikud siiski palju sellist, mida hilisem keemiateadus kasutada sai.

Alkeemikud üritasid luua ka panatsead, mis ravivat kõiki haigusi ja muutvat inimesi surematuks. Nende eesmärkide saavutamise keskmeks arvati olevat tarkade kivi.

Alkeemiat võib vaadelda tänapäeva keemia eellasena enne teadusliku meetodi tekkimist.

Ajalugu

Egiptus ja Kreeka

Alkeemia eellugu pärineb Vana-Egiptuse käsitööndusliku tehnikast: metallide töötlemine, keraamika, klaasi, värvide, ravimite ja mürkide valmistamine, kangakudumine, kääritamine, kosmeetika. Sisuline alkeemia sai alguse Ülem-Egiptusest pärit Zosimosest (tõenäoliselt 3.-4. saj pKr), keda peetakse „alkeemilise maailma arhitektiks“. Samas eelnesid talle Pseudo-Demokritose teosed (1. saj lõpp).

Araabia

Araablased vallutasid 641. aastal vallutasid Aleksandria ning araablased tõlkisid kreeka tekste araabia keelde, sealhulgas ka alkeemiaalast kirjandust, ning hakkasid 9.-10. sajandil arendama oma alkeemiat, mis oli süsteemsem ja eksperimentaalsem võrreldes Kreeka-Bütsantsi alkeemiaga. Araabia periood kestis 15. sajandini.

Euroopa

Euroopa keskaja alkeemia (alates 12. sajandist) tugines nii kreeka kui ka araabia traditsioonile. Itaalias tõlgiti tekste kreeka keelest ladina keelde, pärast reconquista't, kandus ladina keelde tõlkimine Hispaaniasse, kus enamik alkeemia tekste tõlgiti araabia keelest, kuid paljud kaduma läinud algupärandid võisid olla kreekakeelsed.

13. sajandi Euroopas polnud alkeemia veel salateadus, alkeemiast ja sellealasest ladina keelde tõlgitud kirjandusest huvitusid paljud teoloogid ja filosoofid, näiteks Vincent de Beauvais, Albertus Magnus, Roger Bacon. Kiriku eest kaitses neid see, et suur osa kirjandust ringles mitte tegelike autorite, vaid antiikajast ja Piiblist pärit autoriteetide nime all – näiteks Aristotelesele omistati ligi 20 alkeemiaraamatut. Varasemad kristlikud alkeemikud olid väitnud, et alkeemia on kunst, mida valdasid Vana Testamendi tegelased. Samas hakkas samal sajandil ilmnema kriitiline hoiak alkeemia suhtes. Üks mõjukamaid kriitikuid oli Thomas Aquinost.

Paavst Johannes XXII, kes nooruses väidetavalt ise tegelnud alkeemiaga, andis 1317. aastal välja dekretaali, millega suleti kloostrite laboratooriumid, keelati alkeemia õpetamine ülikoolides ja põletati alkeemiaalast kirjandust. Põhjus polnud teoloogilised erimeelsused, vaid alkeemikute petturlik tegevus, valeraha ja võltskulla valmistamine. Inkvisitsioon sel ajal nõiduses ja maagias veel hereesiat ei näinud, see suhtumine muutus 15. sajandi lõpul pärast „Nõiahaamri“ ilmumist ning laienes osaliselt alkeemikutele.

15. ja eriti 16. sajandil mõjutas alkeemia ja maagia ajalugu paljuski Johannes Trithemius ja tema õpilane Cornelius Agrippa. Kumbagi kahtlustati ka tegelemises musta maagiaga. Alkeemia muutus „hämaramaks“, sinna siginesid salakirjad, maagilised märgid, vaimolendid ja inglid. John Dee leiutas eenoki keele ja kirja.

Varauusajal (16.–18. sajand) oli suurte maadeavastuste ajastu, toimus kokkupuuteid seni tundmatute kultuuridega, tekkis huvi juudi müstika vastu, hakkas arenema nn kristlik kabala, teerajajaks Marsilio õpilane Giovanni Pico della Mirandola. Kaasati nii egiptuse hieroglüüfid kui ka orientaalsed kultuurid (pärsia, india, hiina). Hakati omistama salateadmisi mitte enam antiikfilosoofidele, vaid idamaa tarkadele. Varjuküljena hakkasid levima ka lihtsakoelised rahvalikud tõlgendused, mis segasid kokku maagia, alkeemia, astroloogia, talismanid, kabala, teoloogia, filosoofia, arstiteaduse jne. Euroopa põhjapoolsetes piirkondades hakkas pärast reformatsiooni kujunema protestantlik alkeemia.

Suund füüsikalistelt protsessidelt vaimsete juurde oli alanud keskaja lõpus ja oli järgmistel sajanditel kujunenud sisemiseks ehk spirituaalseks alkeemiaks, see oli seotud teoloogia müstiliste traditsioonidega, keskenduti sisemise muutuse esilekutsumisele. Sisemine oli esoteeriline, väline, ehk kulla loomisele ja muule sellisele keskendunud alkeemia oli eksoteeriline. Keskaegses skolastikas valitsenud kristliku aristotelismi asemele tuli uusplatonism.

Veidi enne Pico della Mirandola surma sündis Theophrastus Philippus Aureolus Bombastus von Hohenheim ehk Paracelsus, kes pani aluse meditsiinilisele alkeemiale ehk iatrokeemiale ehk spagüüriale ning üritas kulla asemel luua homunkulust. Ta tõi valdkonda elementaarvaimud (gnoomid ja sülfid on tema loodud mõisted) ja pidas kogu loodust elusaks.

Paracelsuse ideedest lähtudes lõi oma meditsiinilise alkeemia (spagyria, chymia või pyrotechnia) Jan Baptist van Helmont, kes oli andnud panuse ka tõsiteaduse arengusse. Iatrokeemia arendas terviklikuks süsteemiks Madalmaade arst ja anatoom Franciscus Sylvius.

18.–19. sajandiks kujunes keemia kui teadus välja ning alkeemiat hakati eitama, nimetati seda pettuseks ja ebausuks. Samas puhkes Saksamaal alkeemia tõus varasemast roosiristlusest välja arenenud vennaskonnas, samuti huvitusid alkeemiast vabamüürlased.

19. sajandil muutus alkeemia paljuski intellektuaalide ja loomerahva seltskondlikuks mänguks, seda toetasid näiteks Jakob Böhme ja Emanuel Swedenborgi kristlik müstitsism, Franz Mesmeri „loomne“ magnetism ja okultism. Sajandi lõpul tuli uus müstikalaine, koonduti salaseltsidesse, kus harrastati ka alkeemiat, tuntuim neist on Kuldse Koidiku Hermeetiline Ordu.

20. sajandi alkeemias on ilmnenud mitmeid suundi, ühed viljelejad on hoidnud kinni traditsioonidest ja minevikust, teised on novaatorlikud.

Eesti

Šveitsis leitud käsikirjast ilmneb, et hiljemalt 1550. aastate alguseks oli Tartu kõrgeima luterliku ametimehe, superintendent Hermann Marsowi juhendamisel võimalik süveneda tipptasemel alkeemia tõdedesse. Enne seda leidu oli teada vaid Tallinna sama perioodi alkeemikutest arstidest ja juristidest, kes püüdsid linna palgale saada.

Käsikirja avaluuletus võimaldab selle tekstid omistada 15.–16. sajandi Euroopa alkeemia suurkujule Johannes Lam(b)springile, kelle tekstid mõjutasid hiljem 17. sajandil ka Academia Gustavianasse jõudnud hermeetilist alkeemiakäsitlust.

Alkeemikuid

Heinricus Cornelius Agrippa Albert Suur Roger Bacon Tycho Brahe

Henning Brand Johann Böttger Nicolas Flamel Ge Hong

Raymondus Lullius Paul Luther Paracelsus Théodore Tiffereau

Vaata ka

• taoistlik alkeemia
• Voynichi käsikiri