Alabaster

Alabaster on kipsi peeneteraline massiivse tekstuuriga erim.

Alabaster on väga pehme. Tema kõvadus Mohsi skaalal on kõigest 1½–2, mistõttu teda saab küünegagi kriimustada.

Sõna "alabaster" tuleb ladina keele (alabaster) kaudu kreeka keelest (ἀλάβαστρος). Sinna on ta laenatud egiptuse keelest. Sõna algne päritolu on vaieldav. Vana-Egiptuses oli Alabastroni linn, kuid on võimalik, et nimetus pärineb egiptuse jumalannale Bastile pühendatud anumatest, mida nimetati a-labaste. Basti kujutati emalõvina ja nende anumate, mis sageli olid alabastrist valmistatud, kaanel oli tihti emalõvi kujutis.

Alabastri all on peetud silmas ka marmorit, kuid ilma täpsustuseta nimetus "alabaster" tähendab tänapäeval kindlasti kipsi.

Alabaster on enamasti valge ja kergelt läbikumav. Kuid kolmes kohas maailmas on leitud ka musta alabastri soon: üks neist on Itaalias, teine Hiinas ja kolmas Oklahomas.

Alabastrit kasutatakse ehiskivina mitmesuguste nikerdiste, kujude jms valmistamiseks. Läbi aegade on sellest valmistatud religioosse tähtsusega esemeid. Viimastel sajanditel on alabastrist tehtud siseruumides olevaid käsipuid. Välistingimustes ei saa alabastrist esemeid säilitada, sest ta on vees lahustuv.

Kui alabastri siledat poleeritud pinda pesta nõudepesuvedelikuga, siis kaotab alabaster suurema osa oma läbikumavusest ja särast, muutudes valgeks, karedaks ja tuhmiks.

Alabastri läbikumavust saab vähendada ja muuta ta läbipaistmatuks, väga marmori sarnaseks. Selleks tuleb alabastrist ese asetada vette ja kuumutada vett aegamööda peaaegu keemiseni. Seda tuleb teha väga hoolikalt, sest kui temperatuuri piisavalt ei reguleerita, muutub ese hoopis kriitvalgeks. Marmorjaks muutumise efekt on seotud osalise veetustamise ehk dehüdratiseerumisega.

Vaata ka