20. juuli vandenõu
20. juuli vandenõu (saksa keeles tuntud kui Das Attentat vom 20. Juli 1944) oli tähtsaim Adolf Hitleri vastu suunatud tapmis- ja riigipöördekatse.
Rohkem kui 200 osavõtja seas oli üks kindralfeldmarssal (Erwin von Witzleben), 19 kindralit, 26 ooberstit, kaks suursaadikut, seitse diplomaati, üks minister ning mitmed teised riigiametnikud. Vandenõu eesmärgiks oli esmalt tappa Adolf Hitler ning võtta üle riigi poliitiline ja sõjaline juhtimine, misjärel oleks võimalikult kiiresti sõlmitud rahu liitlasvägedega.[1]
Vandenõus osalenud proovisid Hitlerit tappa viiel korral, kuid kõik katsed olid ebaõnnestunud. Hitleri tapmise muutis keerulisemaks ka Gestapo, mis oli hakanud kahtlustama, et sõjaväe peastaabis töötavad ohvitserid plaanivad Hitleri vastu atentaati. Viimaks plaaniti Hitler tappa, lõhates Ida-Preisimaal Hundikoopas toimunud koosoleku ajal pommi, mis oli peidetud kohvrisse. Pommi paigutas ruumi kolonelleitnant Claus von Stauffenberg, kes lahkus seejärel telefonikõne tegemiseks ruumist.[2] Arvatavalt liigutas kohvrit kolonel Heinz Brandt, kes polnud vandenõust teadlik. Pomm plahvatas mõni minut hiljem. Plahvatuses hukkus üks ning veel kolm sõjaväelast, sealhulgas Brandt, surid hiljem plahvatuses saadud vigastustesse, kuid Hitler jäi ellu.[3]
Plahvatusele järgnenud nädalatel arreteeris Gestapo kõik, kel oli vandenõuga väiksemgi seos. Kokku arreteeriti üle 7000 inimese, kellest 4980 hukati. Mitmed vandenõulased sooritasid enne kohtuistungit või hukkamist enesetapu.
Seda vandenõud on kajastatud mitmes filmis, millest tuntuim on tänapäeval vast 2008. aastal valminud "Operatsioon "Valküür"".
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "A Group of German Leaders Tried to Kill Hitler in 1944. Here's Why They Failed". Time. Vaadatud 26. november 2020.
- ↑ "1944: Hitler survives assassination attempt". BBC. Vaadatud 26. november 2020.
- ↑ "July Plot". History.com. Vaadatud 26. november 2020.