Isaak I Komnenos
| Isaak I Komnenos | |
|---|---|
.png) | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 8. juuni 1057 – 22. november 1059 | |
| Eelnev | Michael VI |
| Järgnev | Konstantinos X Dukas |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg | umbes 1007 |
| Surmaaeg |
1060 (53) Stoudiose klooster, Konstantinoopol |
| Abikaasa | Bulgaaria Katariina |
| Vanemad | Manuel Erotikos Komnenos |
| Lapsed | Manuel Komnenos ja Maria Komnene |
Isaak I Komnenos (kreeka keeles: Ἰσαάκιος Κομνηνός (Isaakios Komnēnos); umbes 1007 – 1060) oli Bütsantsi keiser aastatel 1057–1059, olles esimene Komnenoste dünastia keiser.
Lapsepõlv ja noorus
[muuda | muuda lähteteksti]Komnenoste nimi ilmus Bütsantsi ajalukku Basileios II ajal, kui kuulsa keisri väepealike seas hakati mainima Isaaki isa nime.[1] Isaak sündis umbes 1007. aastal[2]. Ta oli Manuel Erotikos Komnenose poeg. Manuel teenis Basileios II ajal idaalade haldur ja kaitses Nikaiat mässulise Bardas Sklerose eest 978. aastal.[3] Tema ema nimi oli Maria, kuid midagi rohkemat temast teada ei ole. Manueli emakeel oli kreeka keel ning teadlased usuvad, et tegu oli rahvuselt kreeklaste perega.[2] Väidetavalt tuleneb perekonnanimi Traakias Philippopolise lähedal asuvast Komne linnast[3].
Ema Maria suri varakult ning isa Manuel otsustas oma surivoodil anda oma ellujäänud pojad Isaaki ja Johannese keiser Basileios II hoolde. Neid kasvatati Stoudioni kloostris ülima hoolitsuse ja parimate juhendajate käe all, kes õpetasid neile sõjakunsti ja jahipidamist.[4] Kusjuures keiser olevat isiklikult jaganud õpetusi sõjapidamise kunstis nii noorele Isaakile kui ka tema vennale. Sellest õpetusest oli ilmselt ka kasu, sest Isaakist sai kuulus väepealik, kes tegi enesele nime, võideldes türklaste-seldžukkidega. Lisaks oli Isaak ka silmapaistvalt tugev. Jahil käies oli tema lemmiktrikiks haarata täiel hool kappava hobuse seljast jälitataval jänesel kõrvadest paljaste kätega kinni.[1] Täisealiseks saades liitusid vennad keisri ihukaitseväega (Hetaireia)[4].
Noores eas, võimalik, et 1025. aastal, abiellus Isaak Bulgaaria Katariinaga (snd. umbes 1010), kes oli esimese Bulgaaria tsaaririigi viimase valitseja Ivan Vladislavi (valitses 1015–1018) tütar[2][3]. 1042. aastal sai Isaakist idaalade haldur (stratopedarches), mis viitab sellele, et ta oli ka idapoolse väliarmee ülemjuhataja (domestikos ton scholon), kuid seda tiitlit pole allikates selgesõnaliselt kinnitatud. Keisrinna Theodora tagandas ta 1054. aastal ja asendas ta ustava eunuhhi Theodorega.[5]
Võimule saamine
[muuda | muuda lähteteksti]
1056. aastal sai pärast keisrinna Theodora surma troonile soliidses eas Michael VI. Too osutus valituks seetõttu, et teda oli õukondlastel kerge juhtida. Keiser oli neile vägagi kuulelik. Valitseja täitis kõigi soovid, kes vähegi teda meelitada oskas või mõne kiidusõna ütles. Kuid Michaeli ajas vihale, et väepealikud, kes viibisid õukonnast kaugel, teda pidevalt ei ülistanud. 1057. aasta kevadel kutsus keiser väepealikud audientsile.[6] See oli aeg, mil keiser traditsiooniliselt maksis tiitleid kandvatele isikutele preemiat[7][8]. Väepealike delegatsiooni etteotsa valiti Isaak Komnenos[7][9]. Ka Michael Psellos viibis sellel vastuvõtul. Seal hakkas keiser väepealikke sõimama. Seejärel palus ta Isaakil ja delegatsiooni nii-öelda asejuhil Katakalon Kekaumenosel ette astuda ning hakkas neid sõimama. Psellos kirjeldab, et keiser süüdistas Isaak Komnenost "Antiookia kaotamises" ja "armee korrumpeerumises", kuna ta on argpüks ja ebapädev. Lisaks olevat Isaak armee raha oma taskusse pannud. Hiljem sellel sajandil kirjutas ajaloolane Johannes Skylitzes, et keiser kohtles kindraleid viisakalt, kuid nõustus, et ta ei andnud väepealikele auavaldusi, mida need nõudsid.[7][9] Keisri suhtumine avaldas väepealikele sügavat mõju ning pööras nad tema vastu. Peagi hakkasid alandatud kindralid pidama Michaeli kukutamise plaani.[6]
Väepealikud kogunesid täpsema plaani paikapanemiseks Isaaki maamõisasse, kus väepealik 8. juunil 1057 keisriks kuulutati. Üsna pea asus teda toetama enamik väepealikest ja seega muidugi mõista valdav osa sõjaväest. Lisaks oli ausa ja julge mehe reputatsiooniga Isaak vägedes tunduvalt populaarsem kui otsustusvõimetu tsivilistist Michael.[6] Ajaloolase Anthony Kaldellise sõnul tuli vandeseltslastel leida toetust ohvitseride ja sõdurite seas ning seetõttu võltsiti ka keiserlikke käskkirju[8]. Johannes Skylitzese väitel võltsis väejuht Kekaumenos keiserlikku kirja, et mobiliseerida Armeenia teema rügemendid. Selle väega läks ta Komnenose juurde. Isaak jättis oma perekonna turvalisse paika ning liikus seejärel vägedega Konstantinoopoli poole.[9]
Samal ajal jäid läänepoolsed ja ka mõned idapoolsed rügemendid lojaalseks Michael VI-le. Keiser allutas need eunuhh Theodorele. Nüüd avaldas keiser vägedele austust, et tagada nende truudus. Lojaalne armee hõivas Nikomedeia, kus nad hoidsid enda kontrolli all otseteed pealinna. Seetõttu pöördus Isaak lõunasse ja hõivas Nikaia, et juhtida sealt edasist tegevust.[8][9]
Kahe võimupretendendi pooldajate vaheline verine lahing toimus 20. augustil Hadese lahingus Nikaia lähistel[6][7]. Kuigi Michaeli väed saavutasid algselt edu, lõppes kokkupõrge Isaaki võiduga. Trooni pärast puhkenud lahingu käigus hukkus palju sõjamehi, keda oleks olnud hädasti vaja hoopis riigi piiride kaitsmiseks.[6]
Oma vägede kaotusest teada saades avaldas Michael kohe soovi loobuda troonist. Kuid need õukondlased, kes olid keisri troonile upitanud ja nautisid vastutasuks heldekäeliselt jagatud hüvesid, ei tahtnud sellest ideest isegi kuulda. Nende peamiseks mureks polnud mitte riigi edasine saatus, vaid oma tuleviku kindlustamine ja aja võitmine.[6]
Selleks tegid nad keisrile ettepaneku mitte alistuda, vaid alustada läbirääkimisi. Nii saadetigi usurpaatori juurde saadikud eesotsas Michael Psellosega. Saatkond sai ülesande teha mässajatele ettepanek relvad maha panna, mille eest lubas Michael vastutasuks lapsendada Isaaki ja kuulutada ta oma järeltulijaks. Esmapilgul, eriti arvestades keisri vanust, tundus pakutud tehing ahvatlev, kuid Isaaki laagris jäädi siiski kõhklema. Nimelt oli mässajateni jõudnud teade, et Michael olevat võtnud nii rahva esindajatelt kui ka õukonnalt kirjaliku vande, et nad ei tunnista Isaak Komnenost keisrina. Seega tekkisid keisri siiruses väga tõsised kahtlused, mis panid Isaaki pooldajaid nõudma lisagarantiisid. Lõpuks, pärast mitmete saatkondade vahetamist ja keisrilt lubaduste saamist andis Isaak kokkuleppele oma nõusoleku ning lubas kolme päeva pärast olla Konstantinoopolis.[6]
Michaeli ja Isaaki tüli lahendus aga saabus sealt, kust keegi ei osanud seda oodata. Patriarhi residentsi juurde, mis asus Hagia Sophias, oli kogunenud suur rahvahulk, nõudes kirikupealt lahendust puhkenud võimutülile. Samas esitati patriarhile palve, et ta vabastaks Isaaki äsja antud lepitusvandest. Ainuüksi sellest nõudmisest võis aimata, et rahva sümpaatia hakkas kalduma Isaaki poole, ning patriarh, kes loomulikult seda meelemuutust tabas, saatis Isaakile teate, et ta pealinna saabumisega kiirustaks. Samas nõudis patriarh Michaelilt, et ta loobuks troonist. Ning täiesti ootamatult Michael VI selle ettepanekuga ka pikema jututa nõustus. Ta olevat vaid patriarhi saadikutelt küsinud: "Mida ma selle eest vastu saan?" Ning saadikud ütlesid: "Taevariigi!" Seepeale vastas keiser, heites pilgu oma purpursussidele: "Nende nimel ei tasu küll nii heast ettepanekust loobuda." Seejärel võttiski Michael võimust loobumise märgiks keiserlikud jalavarjud jalast. See sündmus toimus 1057. aasta 30. augustil.[6]
Hiljem väitis Iisak, et võttis trooni vaid vägede tugeval nõudmisel ning tahtis esialgu võimu Michaeliga jagada, mitte seda röövida[7][8].
Valitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]
Isaaki esimene tegu uue keisrina oli oma vägede, kes aitasid tal võimule tõusta, premeerimine. Vandeseltslased määrati kõrgetele kohtadele ning tema vend Johannes nimetati Lääne vägede ülemjuhatajaks ja ta sai endale tiitli kouropalates (otsetõlkes: see, kes vastutab palee eest).[8][10] Väed said preemiat ning saadeti kiiresti itta tagasi, et vältida kokkupõrkeid pealinlastega[8][11]. Patriarh Michael I Kerulariost premeeriti samuti toetuse eest: ta sai ainuvõimu kõigis kiriku personali- ja finantsküsimustes, mis olid varem keisri pädevuses.[8]
Sisepoliitika
[muuda | muuda lähteteksti]Isaak mõistis suurepäraselt, millisesse kuristikku oli keisririik jõudnud[1]. Eelnenud kolmekümne aasta poliitiliselt nõrgad keisrid olid soodustanud korruptsiooni ja riigi ebatõhusust, jagades toetuse eest tiitleid ja raha. Ta üritas kõikvõimalike reformidega olukorda parandada. Isaak oli esimene keiser sellel perioodil, kes seisis kindlalt vastu eelarvedefitsiidile. Ta oli sunnitud vähendama alles jagatud tiitliomanike preemiaid, kehtestas rangema ja tõhusama maksukogumise, nõudis tagasi vääralt omandatud riigi territooriumid.[8][11] Lisaks võttis ta kloostritelt ära üleliigse maa, määras karistused talupoegade halva kohtlemise eest, üritas lõpetada riigivargused, tugevdada sõjaväge ja muud sellist[1]. Isaak kärpis ka ametnike, nende seas ka senati liikmete palku, kuid Psellose järgi võtsid mõned kõrgemad ametnikud selle vastu isegi üpris entusiastlikult[8]. Valdavalt sai keiser siiski kõigi nende reformide tulemusel enesele rohkem vaenlasi kui sõpru. Üsna pea ilmnes, et vähesed olid nõus loobuma oma isiklikest privileegidest riigi üldise hüvangu nimel, ning nii sai Isaak I enesele tugeva opositsiooni. Keisri vastu olid isegi mõned tema sugulased, kelle lootused saada endale osa riigikassa hüvedest purunesid.[1]
[Isaak Komnenos] ei tahtnud kaotada aega, et kõrvaldada surnud puid, mis olid juba ammu Rooma keisririiki kogunenud. Me võime seda samastada koletisliku kehaga, kehaga, millel on palju päid, koledad härjakaelad, loendamatu hulga kätega ja niisama paljude jalgadega. Selle keha sisemus mädanes ja oli haige, mõned osad paisunud, mõned osad hääbunud, mõned kohad vaevatud vesitõvest. Nüüd püüdis Isaak seda ravida mitmete operatsioonidega. – Michael Psellos, "Chronographia", VII.51[7]
Psellose hinnangul oli Isaaki veaks kiirustamine ja liigne karmus, ning tema hinnangul oleks järk-järgult tegutsedes saavutatud suurem edu väiksema vastuseisuga[3][7]. Ühe esimesena astus keisri ettevõtmiste vastu otseselt välja patriarh Michael, kes oli äsja ise aidanud Isaaki troonile. Michael oli saanud patriarhiks juba 1043. aastal, Konstantinos Monomachose valitsemisaja alguses. Tema kohta on öeldud, et oma hingeomadustelt sobis ta rohkem keisriks kui kirikupeaks. Patriarh oli erakordselt kangekaelne ja kui ta oli midagi otsustanud, siis oli teda hiljem võimatu ümber veenda. See ilmnes ka 1054. aastal, suure skisma tekke ajal, kui patriarh süüdistas üsnagi teravas vormis Rooma paavsti ja polnud nõus mitte mingite kokkulepetega. Näiteks ristiusu ühe kesksema riituse euharistia ehk armulauasakramendi läbiviimisel kasutasid õigeusklikud hapendatud, ladinlased aga hapendamata leiba. Kirikutüli puhkemise ajaks polnud valik veel lõplikult kinnistunud ja selles küsimuses oli Konstantinoopolis piisavalt läänekiriku vaateid jagavaid kirikutegelasi ja pühakodasid. Ühte niisugusesse kirikusse saabusidki armulaua ajal patriarhi esindajad ning viskasid aluse leivaga maha ja tallasid sodiks, väites, et armulaualeib ei saa selline olla.[1] Patriarhiga olid Isaaki suhted pideval halvenenud. Michaelila oli uued kiriklikud volitused hakanud pähe.[3][8] Keisri reformides pettunud patriarh alustas Isaaki hurjutamist, kuulutades varjamatult, et tema arvates peab maine võim alluma taevasele, kõrgemale vallale, ja seega peab ka keiser kirikupeale kuuletuma. Väidetavalt olevat Michael öelnud keisrile keerutamata: "Mina valmistasin sinu nagu pottsepp ahju, mina su ka purustan."[1] Väidetavalt kandis patriarh ka keiserlikke lillasid saapaid, mis olid ainult keisri privileeg. Ajaloolase Anthony Kaldellise sõnul võis Michaeli mõjutada paavsti seisukohad ning ta pidas ilmalikku ja vaimulikku võimu samaväärseteks.[8] Bütsantsi traditsioonis polnud keisrid harjunud patriarhidega tseremoonitsema ja nende manitsusi pikalt kuulama – eriti kui keisriks oli äkilise loomuga sõjamees, kes sugugi ei sallinud vastuvaidlemist.[1]
Lõpuks, 8. novembril 1058, kui patriarh oli väljaspool linnamüüre kirikut külastamas, olles seetõttu eemal oma toetajatest lihtrahvast, saatis Isaak oma varjaagidest kaardiväe Michael I Keroulariost arreteerima.[3][8] Isaak avaldas talle tugevat survet tagasi astuda, kuid kangekaelne Michael keeldus loobumisaktile alla kirjutamast. Sellele vastuhakule järgnes juba keisri käsk anda patriarh kohtu alla, sest ilma kohtu formaalse otsuseta ei julgenud isegi selline mees nagu Isaak patriarhi tappa. Seejuures sai patriarhi ametlikuks süüdistajaks Psellos.[1] Kohus pidi toimuma kusagil Traakias. Kuid Psellose süüdistuskõne jäi ette lugemata, sest umbes kuu aja möödudes, 21. jaanuaril 1059 patriarh suri. Surnud patriarh aga ei kujutanud enam mingit ohtu, Isaak loobus kõigist tema vastu esitatud süüdistustest ja lahkunud Michaelile korraldati uhked matused.[1][3][8]
Kuivõrd tähtsaks pidas keiser oma tegevust väepealikuna, seda kinnitab asjaolu, et ta on lasknud jäädvustada ennast kuldmündil mõõgaga käes, kuigi tavaliselt eelistasid keisrid näha ennast müntidel koos ristiga[1]. Seda hakati mõistma kui tema õigust troonile vallutusõigusega ning, et tema saavutused ei tulnud mitte jumalalt, vaid tema enda võimekusest[8][11]. Psellos nimetab teda samuti "teoinimeseks". Seega oli Isaak täielikuks vastandiks oma passiivsele eelkäijale.[1] Ta soovis taastada reformidega armee tõhusust[11].
Välispoliitika
[muuda | muuda lähteteksti]Mäss ja kodusõda, mis Isaaki troonile tõi, olid koondanud Bütsantsi sõjalise jõu piiridest eemale. Kaasaegne armeenia ajaloolane Aristakes Lastivertsi teatab, et gruusia päritolu isand Ivane kasutas seda võimalust, et vallutada kaks Bütsantsi piirilinnust ning piirata Theodosiopolist. Bütsantslased ajasid ta sealt küll minema, kuid Ivane kutsus seejärel türklased appi. Umbes kuu pärast Isaaki kroonimist jõudsid need rüüstajad Melitene linna, mille elanikel lubati lahkuda, enne kui türklased linna rüüstasid. Kohalikud Bütsantsi väed suutsid mäekurud blokeerida, sundides rüüstajaid eemalduma. Kevadel 1058 sattusid türklased varitsusele ja sai lüüa. Umbes samal ajal või vahetult pärast seda sai Bütsantsi kaitsjad tugevalt lüüa järjekordse türklaste rünnaku tulemusena Taronisse.[8]
Siiski püsis olukord keisririigi piiridel suhteliselt rahulikuna. Kaasaegsed seletasid seda Isaaki sõjalise autoriteediga, mis olevat sundinud tema vaenlasi enne kallaletungi pikalt mõtlema ja kaalutlema.[1]
Isaak juhtis vaid ühte sõjaretke 1059. aasta hilissuvel Balkani provintsidesse, mis olid kannatantud ungarlaste ja petšeneegide rüüsteretkede all. Rünnaku üksikasjad on teadmata, kuid ilmselt olid ungarlased petšeneegidega liidus. Keiser sõlmis nüüd liidu ungarlastega enne, kui asus petšeneegide vastu. Pärast rünnakut allus enamik neist taas keisririigile.[8][11]
Tagasiteel sattus sõjavägi 24. septembril ootamatu tormi kätte. Palju mehi ja varustust läks kaotsi. Keiser pääses ise vaevu eluga, kui välgutabamuse saanud puu kukkus napilt temast mööda.[8][11] Teel jõudis ka keisri kõrvu vale kuulujutt, et idaprovintsides kavandati mässu, ning Isaak kiirustas tagasi pealinna[8]. Psellos väidab, et nende sündmuste järel muutus keisri iseloom märgatavalt ja ta muutus "nii ülbeks, et põlgas kõiki teisi", sealhulgas oma venda.[7]
Võimult taandumine ja surm
[muuda | muuda lähteteksti]Niisiis oli Bütsants saanud enesele, eriti arvestades keerulist sise- ja välispoliitilist olukorda, võimalikest parima keisri. Paraku polnud seda saatuse kingitust kauaks. Isaaki troonilt lahkumise lugu aga on üks kummalisemaid keisririigi kõikide valitsejate seas.[1]
Nagu eel pool mainitud, oli keiser kirglik jahimees, seda nii hobusel kui ka pistrikuga. Ta veetis palju aega Konstantinoopoli lähedal asuvas jahimajas. 1059. aastal jäi ta ühel jahikäigul haigeks. Palavik kestis palju päevi, seega kartis Isaak, et sureb peagi. 22. novembril 1059 nimetas ta Konstantinos Dukase oma pärijaks ning nõustus ametist loobuma ja kloostrisse minema.[2][7][8] Väidetavalt polevat see kurb äratundmine tekkinud keisril endal, vaid selle mõtte olevat talle pähe pannud Psellos, seistes nii vastu keisrinna Katariinale. Ning et Bütsantsi valitsejatel oli tavaks lasta ennast vahetult enne surma mungaks pühitseda, siis just niimoodi toimis ka Isaak. Selle sammuga loobus ta ilmalikust elust ja seega ka troonist. Kuid kõigile ootamatult ja oma eelkäijatest erinevalt Isaak ei lahkunudki siitilmast, vaid hoopis paranes. Nüüd aga polnud ta enam mitte keiser, vaid munk. Energilise mehena püüdis ta küll oma kadumaläinud võimupositsiooni taastada.[1] Psellos astus otsustava sammu ning 23. novembril kuulutati Dukas keisriks ning Psellos pani talle keiserlikud saapad jalga[8]. Isaak jäi toetuseta ning oli üsna pea sunnitud sellest katsest loobuma ja alla andma. Lõpuks pidigi Isaak minema kloostrisse, kus ta ka mungana suri 1. juunil 1060.[1] Psellose suur roll nendes sündmustes võib olla liialdus ja enesereklaam, sest ta kirjutas nendest sündmustes Konstantinos Dukase ja tema poja Michael VII valitsusajal[8].
Ajaloolased peavad seda lugu üsna ebatõenäoliseks ja näevad seal pigem mingit õukonnaintriigi, mille tulemusel sunniti keiser troonist loobuma.[1]
Keisrinna Katariina jäi paleesse ning teda lubati isegi keiserlikes poolehoiuhüüetes esimesena mainida, alles tema järel tuli keiser Dukas. Ühine valitsemine kestis lühikest aega ning peagi läks keisrinnagi kloostrisse, kus ta võttis nimeks Xene.[2]
Perekond
[muuda | muuda lähteteksti]Isaak oli abielus Bulgaaria Katariinaga, kes oli esimese Bulgaaria tsaaririigi viimase valitseja Ivan Vladislavi tütar[3]. Isaak tõstis ta Augusta positsioonile. Paaril oli vähemalt kaks last:[2]
- Manuel Komnenos (umbes 1030–1042/1057), oli abielus kõrge õukondlase Heliose tütrega; suri ajavahemikus 1042–1057.[2]
- Maria Komnene (snd. 1034); tema erakordset ilu on märkinud ka Psellos, kuid ta jäi elu lõpuni vallaliseks ja läks hiljem koos emaga kloostrisse.[2]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 318–321.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 2,7 Varzos, Konstantinos (1984). Η Γενεαλογία των Κομνηνών [The Genealogy of the Komnenoi] (Kreeka keel). Thessaloniki: Centre for Byzantine Studies, Thessaloniki Ülikool.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Kazhdan, Alexander (1991). The Oxford Dictionary of Byzantium. Oxford ja New York: Oxford University Press. ISBN 0-19-504652-8.
- ↑ 4,0 4,1 Gautier, Paul (1975). Nicéphore Bryennios: Histoire. Corpus Fontium Historiae Byzantinae (Prantsuse keel). Brüssel: Byzantion (OCLC 814361996).
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Guilland, Rodolphe (1967). Le Stratopédarque et le Grand statopédarque (Recherches sur les institutions byzantines) [ (Prantsuse keel). Berlin ja Amsterdam: Akademie-Verlag & Adolf M. Hakkert (OCLC 878894516). Lk 498–521.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 David Vseviov (2004). Bütsantsi keisrid. Valitsejad purpuris. Tallinn: Kunst. Lk 314–317.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 7,8 Sewter, Edgar Robert Ashton (1953). The Chronographia of Michael Psellus. New Haven: Yale University Press (OCLC 427306).
- ↑ 8,00 8,01 8,02 8,03 8,04 8,05 8,06 8,07 8,08 8,09 8,10 8,11 8,12 8,13 8,14 8,15 8,16 8,17 8,18 8,19 8,20 Kaldellis, Anthony (2017). Streams of Gold, Rivers of Blood: The Rise and Fall of Byzantium, 955 A.D. to the First Crusade. New York: Oxford University Press. ISBN 9780190253226.
- ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 Wortley, John (2010). John Skylitzes: A Synopsis of Byzantine History, 811–1057. Cambridge: Cambridge University Press. ISBN 978-0-521-76705-7.
- ↑ Cheynet, Jean-Claude (1996). Pouvoir et Contestations à Byzance (963–1210) (Prantsuse keel). Pariis: Publications de la Sorbonne. ISBN 978-2-85944-168-5.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 Treadgold, Warren (1997). A History of the Byzantine State and Society (Inglise keel). Standford, Califaronia: Stanford University Press. ISBN 0-8047-2630-2.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)
| Eelnev Michael VI |
Bütsantsi keiser 8. juuni 1057 – 22. november 1059 |
Järgnev Konstantinos X Dukas |