Naar inhoud springen

klok

Van Wiktionary

'n klok [1]
'n klok [2]

Mofers

[bewirk]

Zelfstenjig naamwaord

[bewirk]

Lemma

[bewirk]

klok v /kl̥ɒk/

  1. 'ne belvörmigen idiofoon, wie me huuert wen de mès begintj
  2. e wirktuug det d'n tied behiltj (veural e grótter det me neet ómmen erm duit)
  3. (synoniem) anger waord veur tied
Aafbraeking
  • klok
Net get anges gesjreve
Synonieme
Aafleijing
Verwantje wäörd
Zagswies
  • get ane groeate klok hange: e geheim det in beslaote krink mót blieven aan anger (verkieërde) luuj doorvertèlle
  • Hèlge Sint-Fiet, wèk mich oppertied. Es 't geit: es de klok ... oere sleit: 'n aad riem veur mit te baeje det me smorges oppertied opsteit
  • kieke waat de klok zaet: kieke wielaat 't is
  • klinke wie 'n klok: aangenaam klinke
  • de klok opdrejje/optrèkke
  • de klok verzitte
  • raengere wie de klok: hieël väöl van éí dink kriege (veural negatief gemèndj)
    Hazzeschod, 't raengert hie twieëje wie de klok; ich mót 'n veer höbbe!
Vermeljing
  • Bakkes, Pierre: Mofers Waordebook, Stichting Mofers Waordebook (2007); p. 193.

Verbuging

[bewirk]
inkelvaad mieëvaad
radikaal liaison radikaal liaison
nom. sjrif klok klokke klokken
IPA /kl̥ɒk/ /kl̥ɒg/ /kl̥ɒkə/ /kl̥ɒkən/
dim. sjrif klökske klöksken klökskes
IPA /kl̥œkskʲe/ /kl̥œkskʲen/ /kl̥œkskʲes/ /kl̥œkskʲez/

In anger spraoke

[bewirk]

[1]

[2]