Ruum
Ilme
Ruum on mõõtmeline ulatuvus, milles objektidel ja sündmustel on omavaheline asend ja suund.
Proosa
[muuda]- Kas ajad ei ole siis korrastatud niimoodi, nagu on korrastatud ruumid? Ometi on aeg ja ruum ju kaksikud, ühe ema, ühe saatuse lapsed. Ruumid on tulvil tarkust; ajad täis näilist korratust; ja ometi on inimene ilmselgelt loodud selleks, et püüda leida korda, et haarata pilguga oma ajahetke, et rajada järelmaailm minevikule: selle tarvis on tal mälestused ja mälu. Ja kas ei tee just nimelt see aegade üksteise otsa ehitamine inimsoo tervikust vormitut hiigelhoonet, kus üks lammutab seda, mida teine rajas, kus jääb pikalt püsima see, mida kunagi ei oleks tulnud ehitadagi, ning kus sajandite jooksul lõpuks kõik variseb rusudeks, mille all pelglikud inimesed elavad seda lootusrikkamalt, mida hapramad need on? (eessõna, lk 16)
- Me näeme, kuidas Päikese ümber moodustuvad lihtsate, kaunite ja suurepäraste reeglite järgi planeedid, mis liiguvad reipalt ning väsimatult ümber oma telje ja nende ühise keskpunkti ruumides, mis on proportsioonis nende suuruse ning tihedusega; samuti seda, kuidas nendesamade seaduste järgi moodustuvad mõne ümber neist kuud, mida planeetide külgetõmbejõud paigal hoiab. Pole ülevamat pilti kui see ettekujutus suurest universumist; ja inimaru ei ole ehk kunagi riskinud ette võtta pikemat lendu ning seda osalt ka õnnelikult lõpule viinud, kui siis, kui Koperniku, Kepleri, Newtoni, Huygensi ja Kanti peades sündisid planeetide tekke ning liikumise lihtsad, igavesed ja täiuslikud seadused. (esimene raamat, lk 23-24)
- Iseendaga kõiges rahulduvale loodusele on liivatera niisama väärtuslik kui mõõtmatu tervik. Loodus pani paika ruumi ja olemise punktid, kus pidid tekkima maailmad, ning igas neist punktidest on ta oma lahutamatu võimu, tarkuse ja headuse küllusega nii terviklikult osaline, nagu ei oleks mingeid teisi tekkimise punkte, teisi maailma-aatomeid olemaski. (esimene raamat, lk 24)
- * Niisiis on loodus meid paigutanud ühele kolmest keskmisest planeedist, millel näib valitsevat ka keskmine suhe ja tasakaalustatud proportsioon aegade ning ruumide, võimalik, et ka olendite tekke osas. Meie mateeria vahekord meie vaimuga on ehk niisama palju vastastikku kaalutletud kui meie päevade ja ööde pikkus. (esimene raamat, lk 29)
- Johann Gottfried von Herder, "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast", tlk Krista Räni, Tartu: Ilmamaa, 2019
- Miski ei kiirenda nii väga aja möödumist ja ei lühenda teed kui mõte, mis täielikult valdab inimese sisemaailma. Välismaailm sarnaneb siis unega, mille unenäoks on see mõte. Mõtte mõjul kaotab aeg mõõdu ja ruum distantsi. Lahkutakse ühest kohast ja saabutakse teise, see ongi kõik.
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977, lk 250-251
- Laeval möödub päev kiiresti. Alguses näib ta pikk; nii päike tõuseb ookeani kohal, lähevad segi aeg ja ruum. Jumal teab, millal kord õhtu tuleb! Ometigi unustad sa kella, näed varsti, kuidas lõunasöök lauale tuuakse, ja siis tuleb ka tõtlik öö.
- Aleksandr Grin, "Lainetel tõttaja", tlk M. Käbrik, lk 239
- Kogetud maja ei ole inertne kast. Asustatud ruum ületab geomeetrilise ruumi.
- Gaston Bachelard, "Ruumipoeetika", tlk Kaia Sisask, Vagabund, 1999, lk 90
- On õhtu. Meri on kullakarva, täpitud heledate valguspunktidega; ta loksub kahvaturohelise taeva all mingi mehhaanilise rahuloluga. Kui tohutult suur ta on, kui tühi, see määratu avar ruum, mille järele ma olen kogu oma elu igatsenud!
- Iris Murdoch, "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 20
- Tõsi on see, et isegi tavaliste raamatute suured kogumid väänavad ruumi, nagu võib kõhklemata kinnitada igaüks, kes on käinud mõnes tõeliselt vanas antikvariaadis, sellises, mis näeb välja, nagu oleks selle kavandanud M. Escher mõnel halval päeval, ja millel on rohkem treppe kui korruseid ja säärased riiuliread, mis lõppevad väikeste ustega, mis on ühele normaalmõõdus inimolendile kasutamiseks ilmselgelt liiga väikesed. Raamatukogudes valitsevaid seoseid väljendav võrrand oleks: teadmine=jõud=energia=aine=mass; korralik raamatupood on lihtsalt üks peenemat sorti must auk, mis oskab lugeda.
- Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!", tlk Allan Eichenbaum, Varrak, 2002, lk 6
- Gröönimaa põrgu ei ole euroopalik väävliloikudega mägimaastik. Gröönimaa põrgu on suletud ruum.
- Peter Høeg, "Preili Smilla lumetaju", tlk Arvo Alas, 1997, lk 92
- Laps on juba mõnda aega rääkinud ruumist enda ümber. Ta kasutab sõnu nagu "sees", ka "väljas", "peale", "alla", ta räägib ümbrusest üksikasjalikult, ta on kakskümmend kuud vana.
- Aga mitte ajast, "homme", "eile", "kuu aja pärast" ei oma tema jaoks veel mingit tähendust. Ta ütleb "varsti" ja mõtleb sellega kõiki tuleviku vorme.
- Me mõistame ruumi enne, kui hakkame mõistma aega.
- Peter Høeg, "Piiri peal", tlk Tiina Toomet, 2004, lk 51-52
- Keel kirjanduse esmase ruumina ei pruugi olla iseenesestmõistetav: Austria kirjandus, ingliskeelsed kirjandused, hispaaniakeelsed kirjandused.
- Pagulaskirjanikke oli olnud varemgi (näit. Tuglas ja Vilde 1906—1917), kuid siis oli tegu n.-ö. isikulise, mitte tekstide pagendamisega (Vilde ja Tuglase teosed ilmusid Eestis). Pärast aastat 1944 tekkis kirjandusruumis massiline tekstide pagendus, s. t. moodustus eesti kirjanduse variruum.
- Variruumi mõnes mõttes kõige äärmuslikumate, nihilistlike määranguteni jõuti 1980.—1990. aastate vahetuse Eestis, kui n.-ö. enesekastreerimise korras avaldati seisukohta, et eesti kirjanduse ruumi pole N. Eestis õieti olemas olnudki, vaid on olnud ainult üksikud mitte-kollaboratsionistlikud autorid või teosed, hea, kui needki. Ruum kui selline oli Eestis tühi. See seisukoht ehmatas isegi radikaalpagulasi.
- ... kui eesti kirjanduse ruum pole määratud ainuüksi eesti keelega, vaid ka Eesti maaga, geograafilise Eestiga, siis tuleb seda paratamatult arvestada eesti kirjanduse aega — ja teda ajas, ajaloos vaadeldes. Teisisõnu, tuleb silmas pidada ka muukeelset Eesti maal sündinud kirjandust, eelkõige muidugi baltisaksa kirjandust, mis oli eesti kirjanduse emaruum, aga ka Juri Lotmanit ja kõiki teisi, kelle looming realiseerus osaliselt geograafilise Eesti institutsioonilises rüpes.
- Jaan Undusk, "Eesti kirjanduse ajast, ruumist ja ülesandest XX sajandil. Teese kommentaaridega", Looming 2/1999
- Luuletusel ei ole sugu. Mind isiklikult sügavalt liigutavate tekstide puhul lahustub kirjutaja oma sõnadega loodud ajas ja ruumis ning nende atribuutides, muutub nendest lahutamatuks. Sellises ruumis sugu ei ole. Samuti leidub sellist luulet muuga võrreldes vähe, see on nii olnud ja jääb olema, sest ei allu mingile tellimusele.
- Helena Läks: Maarja Pärtna, Soov leida rahu, tung teha lärmi. Intervjuu. Sirp, 19. juuni 2014
- Lugemine on ninanips mitte ainult vaimsele, vaid ka füüsilisele piiratusele. Kirjandus pöörab ümber füüsika paratamatused, sest lugu saab lugeja kanda minevikku viisil, mis on termodünaamika teise seaduse tõttu võimatu. Päikesesüsteemile kõige lähem täht, Proxima Centauri, asub isegi kõige kiiremast kosmoselaevast kümnete tuhandete aastate kaugusel. Ent lugedes võime liikuda sekundiga valgusaastate taha, vaadata distantsilt Laniakead – igal leheküljel võib meid oodata ussiauk. Lugemine on aja ja ruumi ületamise kunst, liikumatu liikumine.
- Jan Kaus, "Üheksa teesi lugemise kohta", Edasi, 19. juuli 2018
- Kassid on teadupoolest psühhopomplikud olevused, kelle jaoks liminaalne maastik on kodune koht. Neid on lihtne kujutleda sujuvalt lipsamas reaalsest ruumist sümboolsesse ja tagasi.
- Heili Sepp "Killustatud kogemuste Narva" Vikerkaar, mai 2020
- Selle näidendi kangelased on mehed, keda me kohtame kesest närvesöövat ööd sünnitusmajas. Nad ootavad oma laste sündi. Selline olukord ja ruum eeldavad, et need inimesed ei saa olla halvad. Selles näidendis on kõik inimesed head. Inimene, kes ootab sünnitusmajas oma last, ei saa olla halb. Kõigil neil inimestel on midagi, mis neid ühendab. Nad on need, kes valmistuvad kohtumiseks uute inimestega. Nendega, kes kujundavad meie tulevikuinimese olemuse.
- Jevgeni Griškovetš oma näidendi "Kaalud" kohta (tlk Sven Karja)
- Lilian Langsepp ütles kord köögilaua taga ühest Laozi värsist inspireerituna, et ruum tekib siis, kui tühjusest tükk välja lõigata. Kuidagi tuleb nendest tühjadest majadest siis tükk välja lõigata või majadest majakujulised tükid välja lõigata, et tekiks uuesti ruum.
- Helmi Marie Langsepp, Kristel Alliksaar, "Kohtla-Järve viimane korter", Sirp, 31.01.2020
- Muide, näituse tihe ja korrapärane riputus manab esile kujutluse ajast, mil Viltuse maja ruumid olid veel tõepoolest Pääsukese ja tema koolivendade umbsevõitu ühikatoad. Ideaalis vajavad kunstniku intensiivsed maalid siiski avarust ja suuri seinapindu, mida Viltuses majas paratamatult napib. Nii et ceterum censeo, Tartu vajab tänapäevast kunstimuuseumi!
- Tõnis Tatar, "Pääsukesest eelarvamuse ja nostalgiata", Sirp, 27.11.2020
- Lihtsustatult võib öelda, et maailma ajalugu, sõjad, ka tänapäevased konfliktid on ju ka võitlus ruumi eest ja meie igapäevases elus võib olla me ei teadvusta seda alati nii teravalt, aga keskkond, ruumilised suhted määravad meie muid vahekordi üsna palju. Inimesed, kes tegelevad ruumi projekteerimisega, nagu mina näiteks, peavad siiski suvatsema seda ruumi ka uurida, nii et nende graafiliste lehtede tegevuspaigad on kõik konstrueeritud ruumid. Nad on sellised kõledad betoonised, kuid võib olla suund, kuhu maailm läheb, ongi selline – ma pole päris kindel, aga mõnikord mulle tundub nii.
- Silver Vahtre, intervjuu: Ode Maria Punamäe, "Silver Vahtre: tänapäevased konfliktid on võitlus ruumi eest", ERR, 16.02.2021
- Saatkond on kui tükike Eestit võõral maal ning paljudel kujuneb just siin meist esmamulje. Arhitektuuril ja ruumide kujundusel on selles suur roll ning sestap on saatkonnahoonete projektid leitud valdavalt läbi arhitektuurivõistluse. Odavhanke ruumidiplomaatia head tulemust ei anna. Tundub, et saatkonnahooned teevad head tööd.
- Margit Mutso, "Kes on praegu Tallinna ruumidiplomaat?", ERR, 10.10.2023
Luule
[muuda]- Karl Ristikivi, "*Mängivad pillid, kuu on vees...", rmt: "Inimese teekond", 1990, lk 12
- Juhan Viiding, "Rohi", rmt: "Kogutud luule", 1998, lk 460