Kukk
Kukk ehk kikas on täiskasvanud isane kodukana. Kukeks võidakse nimetada ka teiste kanaliste täiskasvanud isaslindu.
Piibel
[muuda]- Üsna varsti ütlesid aga sealviibijad Peetrusele ligi astudes: "Tõesti, ka sina oled üks nende seast, sest su kõneviiski annab su ära."
- 74 Siis hakkas ta hirmsasti sajatama ja vanduma: "Ma ei tunne seda inimest!" Ja kohe laulis kukk
- 75 ja Peetrusele tuli meelde, mis Jeesus oli öelnud: "Enne kui kukk laulab, salgad sina minu kolm korda ära." Ja sealt lahkudes puhkes ta kibedasti nutma.
- Matteuse evangeelium, 24:73-75
Proosa
[muuda]- Kuke raevukas laul tähendab tõlkes: "Neetud olgu nuga!"
- Ramón Gómez de la Serna "Gregeriiad" Valinud ja tõlkinud Jüri Talvet. LR 1974/2, lk 21
- "Pisuhänna võib soetada üsna hõlpsasti," alustas Šimonis surmtõsiselt. "Sul peab olema punane kukk. See kukk peab jaaniööl olema täpselt seitsmeaastane. Ja kui ta jaaniööl saab seitsmeaastaseks, muneb ta veel samal ööl muna. Siis läheb vaja musta seitsmeaastast kõutsi. See peab samuti olema sündinud jaaniööl. Niisiis kukk munes muna, see tuleb panna musta kassi alla, las haub. Must kass haub sulle ühe päeva ja ühe ööga pisuhänna. See pisuhänd on aga alasti, paljas nagu porgand. Neljapäeva õhtul hakkab ta rääkima: "Pane mind riidesse, pane mind riidesse!" No ja ta tulebki riidesse panna. Samal neljapäeva õhtul on vaja kedrata, kududa ning õmmelda riided pisuhännale, kes pagana kähku kasvab. Särk, püksid ja vammus peavad olema valmis kella kaheteistkümneks. Ja kui need riided talle meeldivad, teeb ta su pururikkaks. Sinu salved ei jää kunagi tühjaks..."
- "Aga kui ei meeldi?"
- "Noh, parem jätan ütlemata, mida ta sinuga siis teeb?"
- Ieva Simonaitytė, "Šimoniste saatus". Tõlkinud Mihkel Loodus, 1977, lk 75
- Meil on öövaht. Õhtust peale ta magab, ent vaevalt lööb taevas hahetama, kui ta pistab kirema, nii et kogu küla kajab. Kohe vastatakse talle ümbrusest. Ta on end üles mukkinud nagu hull rüütel. Tal on kannused ja punane kiiver. Kui uhkelt ta astub!
- Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 72
- Saksa rahvausundis on must kukk kurjade jõudude kehastus, musta kuke kujul tavatsevad ilmuda kummitavad surnud ja kuratki võib teinekord kübaral kanda kukesulge. Seevastu on valget kukke peetud eriti heaks maja kaitsjaks igasuguse nõiduse eest. Eesti usundis on teisiti. Enamasti on määratluse aluseks sõnaalguliste häälikute kordus nagu regivärsis: "Valge kukk on vanakuradi vader, must on ta murdja, punane on ta poolvenda, kirju on tema kiskja."
- Mall Hiiemäe, "Aabitsakuke usundilisest taustast", (1999), rmt: "Sõnajalg jaaniööl". Ilmamaa, 2007, lk 334
- Pilkane pimedus. Ei näe sõrmegi suhu pista. Tumedus. Minnalaskmine. Mittemõistmine. Madalrõhkkonnad. Hallid ajud, tuhmid silmad, kurvad ilmad. Ja siis tuleb pööripäev. Päevatera kukub kui täht kottpimedusse. Valguseraas hakkab kasvama. Kukk oma igapäevase sammuga astub aja vaksakese valgemaks. Helgust ja heledust - seda just. Kukk kõnnib kõige valgemani välja, jookseb jaanipäevani. Pööripäev tuleb. /---/ Valgus kasvab kui kõrvitsataim.
- Anu Raud, "Pööripäev", rmt: Valda Raud, "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod". Tallinn: SE&JS, 2020, lk 237
Eesti vanasõnad
[muuda]- Kuked puule, laisad tööle, usinad und nägema.
- Kukk talupoja kell, päike peremehe kubjas, lõuna saksa ärkamise aeg.
- Kukk tegema, härg sööma.
- "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929
