Kaamel

Kaamel (Camelus) on sõraliste seltsi kuuluv perekond kõrbeloomi.

Piibel

Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal minna Jumala riiki!
- Markuse evangeelium 10:25

Koraan

Tõesti, taeva väravad ei avane nende ees, kes püüdsid kummutada meie sõnumit ja olid kõrgid. Nad ei pääse paradiisi enne, kui kaamel pole läbi läinud nõela silmast. Nii tasume me patustele.
- Koraan, Ülev paik 7:40, tõlkinud Haljand Udam, 2007
- Tõlkija märkus: Võrdle Mt 19:24; Mk 10:25. Kuna väljend esineb vaid Piiblis ja Koraanis, siis oletatakse, et siin on tegemist laenuga Piiblist.

Proosa

Viiralt liigub loomade vahel omainimesena. Vähenõudlik oma isikliku mugavuse suhtes, on ta sukeldunud ihu ja hingega loovasse töösse. Hoovis levib loomade mäletsemise läppunud, rasvane hais. Viltuse suuga krõmpsutavad loomad oma toitu, oks kollaste hammaste vahel tolknemas. Vaata et pritsib sulle sülge või poetab mõne puugi. Mäletseva kaameli portreteerimine nõuab kannatust ja aega. Tundide viisi veab loom oma alumist lõuga paremalt vasemale ja vasemalt paremale lausa hämmastava järjekindlusega. Viiralt vaeva ei karda ja sitkest tahtejõust tal puudust ei ole. Kaamel huvitab teda ülimal määral. Selle imeliku looma mõistmiseks on ta teda pidevalt vaadelnud, uurinud ja püüdnud hankida ka teateid. Talle imponeerivad looma harukordsed võimed ja ta püüab teda mõista. Visandeid ja joonistusi kaameleist on meister teinud hea hulga. Üks neist köidab mu tähelepanu. See on puulõikeks mõeldud joonis. Kaameli pea.

Esimesel hetkel grotesksena tunduv, otsekui meelega liialdatud. Veider kolp voltis nahaga kaelal, julge silmavaatega.

Ja ometi, milline sugestiivne ja sügavtõsine pilt! Imeloom kaamel kogu oma füüsiliste funktsioonide ja taibuka mõistusega on tervikuna minu ees paberilehel. See on kiidulaul Loojale, kes on selle looma määranud kõrbesse, ääretusse, päikese lõõma, ööde külmusesse ja tuulte alatisse lõõtsumisse.

Oskuslikult juhib Viiralt tähelepanu looma silma kaitsvale mitmekordsele ripsmereale, lühikestele erksatele kõrvadele, mis on karvu täis nagu padjad, kinnitõmbuvaile ja lahtikäivaile ninasõõrmile — kaitseks liivatormi vastu. Ta seab minu ette looma seedimiskäigu kogu ulatuses. Ohutult haaravad karvadega vooderdatud mokad ja suulagi okkalist toitu. Vägevad hambad, otsekui kiskja omad, jahvatavad selle saepuruks. Kaelatorustik, päikest isoleerivate karvadega kaetud, veab toidu koos ilajoaga alla kolmeosalise kõhu veskimootorisse ja tõmbab hiljem mäletsemiseks suhu tagasi. Joonist silmitsedes tuleb meelde see seitseteist päeva joomata ja surma lävel olnud loom, kes ühe taani teadlase juuresolekul pumpas endale kümne minutiga sisse 62 liitrit vett ja jäi ellu... (lk 287-288)

Küsin noorevõitu kaameliajaja arvamust.

"Tobe ja tõrges!" kõlas vastus.

"Nii hull see asi ka ei ole," õiendas müüri najal maas puhkav tumesinises rüüs vanamees, must turban silmini peas. Ta oli pärit Guliminist, kaamelite suurlaatade linnast Sahaara väravas ja näib olevat nende loomadega palju tegelenud.

"Eks neid ole häid ja vähem häid," jätkab ta rahulikult. "Aga üldiselt on kaamel taltsas loom. Arust tal puudust ei ole ja mälu on tal hea ning pikk - tehtud ülekohtu tasub mõnikord kätte alles mitme kuu pärast."

"Jah," sekkub juttu pealt kuulanud pruunis mantlis maamees Šauia kandist. "Näe, Luidani valla maamehel oli kaamel, keda ta oli halvasti kohelnud ja vihaga peksnud. Loom olla muutunud pahuraks ja püüdnud teda hammustada. Mehel ei jäänudki muud üle kui kaamel laadal maha müüa. Mõne aja pärast aga ilmus kaamel oma endisesse elukohta, leidis mehe üles ja tappis ta." (lk 288)

Vanamees noogutab mõtlikult pead ja lausub tasa:

"Kaamel võib ka nutta. Kaamel jah, nutab. Nagu inimene. Emaloom nutab kui poeg temast lahutatakse. Mõni nutab kui teda karjast lahutatakse ja mujale müüakse. Nutavad siis ka kui neid tapma hakatakse."

Meie selja tagant kostab naisterahva naeru:

"Küll sai kord nalja! Mu onu rentis kaameli, laadis talle suhkrukoorma selga, et viia see mägedesse müügiks. Teel sundis ta looma minema läbi laia kastmiskraavi. Aga kaameli jalad ei talu muda, loom libises, kogu suhkur sai märjaks ja sulas!" (lk 288-289)

Kaameli vahekord pühak Mulay Brahimiga ei näi olevat Viiraltile teadmata. Miks muidu seadis meister, küll tagasihoidlikult ja õrnalt, kaameli taustaks pühakute hauakabelid... Seal valendab kubba, lubjatud kuup kuppelkatusega, nagu neid ohtrasti helendab üle kogu maa põldude vahel ja inimasulais. Meister pole unustanud ka prohvetist põlvnevat šeriifi seisuses pühakut. Vaid nendel on õigus roheliste läikivate katusekividega kaetud neljatahulisele hauakabelile. Selle juurde kuulub ka mošee ja koraanikool. Nii ongi tekkinud terve zauiaa, koguduse süda püha maa-alaga, asüüliõigusega pelgupaik.

Viiralti kaamel on neile hauakambritele selja pööranud. Tema kuju tõuseb kõrgele nende ees, silmis heatahtlik pilge ja andeksandmine... (lk 290)

Leonora Peets, "Maroko taeva all", 1997

Võimatu on kaameliga ratsutada, ilma et keskendutaks oma maksale ja neerudele, lootes, et neid sul kehast välja ei raputata. Vimes oli kindel, et selle eluka jalad ei liigu nii, nagu peaks. Ükski normaalsete jalgadega olend ei saaks ratsanikku nii palju loksutada. Silmapiir kõikus edasi-tagasi ja üles-alla.

Kuidas see Ahmed ütleski?

Vimes lõi kaamelit kõvasti ja karjus: "Hathathat!"

Loom lisas kiirust. Erinevasuunalised rappumised sulasid ühte, nii et nüüd Vimesi keha enam lihtsalt ei põrutatud, vaid see oli pidevas põrutusseisundis.

Vimes virutas veel kord ja üritas karjuda: "Hathathat!", kuigi see kõlas juba rohkem nagu "Õnkhõnkhõnkh!" Igatahes leidis kaamel selle peale kuskilt veel põlvi juurde, millega jõnksutada.

Terry Pratchett, "Patrioot", tlk Allan Eichenbaum, 2005, lk 312

Vanasõnad

Usu jumalasse, aga kaamel seo siiski kinni.
- Pärsia vanasõna