Svealased

Rootsi 12. sajandil. Kollane – svealased (Svealand), sinine – götalased (Götaland), roheline – ojamaalased (Ojamaa)

Svealased (rootsi keeles svear, vanapõhja keeles svíar/suar, vanainglise keeles Sweonas) olid põhjagermaani hõim. Nende vanapõhjakeelne nimetus arvatakse tulenevat enesekohase asesõna tüvest *s(w)e ehk "oma hõimu liige/sugulane".

Esimene autor, kes hõimust kirjutada võis, oli Tacitus: oma 98. aastast pärinevas teoses "Germania" mainib ta rahvast nimetusega Suiones. 6. sajandil elanud Rooma ametnik Jordanes mainib nimetusi Suehans ja Sueones.

Mõnevõrra hilisemate allikate (nt saagade) järgi, eriti "Heimskringla" põhjal, olid svealased võimas hõim, kelle kuningad väitsid end põlvnevat viljakusjumalast Freyrist. Viikingiajal moodustasid nemad ida poole rännanud viikingite rühma varjaagide tuumiku (vt ka russid).

Nimetus

Sedamööda, kuidas Rootsi kuningate valdused kasvasid, kasutati keskajal hõimu nimetust järjest üldisemalt ja sellega hõlmati ka götalasi. Hiljem sai nimetus tagasi oma algse tähenduse ja selle all mõeldi pigem hõimu algseid maid ehk Svealandi asustavaid inimesi, mitte enam götalasi.

Tänapäeva põhjagermaani keeltes on endise nimetuse svear asemel adjektiivne kuju svensk ja selle mitmus svenskar ning sellega tähistatakse kõiki Rootsi elanikke. 20. sajandi alguses tehti veel vahet svealaste hõimul (svear) ja kaasaegsetel rootslastel (svenskar), kuna entsüklopeedia "Nordisk familjebok" järgi oli rootslaste kui rahvuse nimetusena neist viimane esimese peaaegu asendanud. Kuigi selline vahetegemine on tavapärane tänapäeva norra, taani ja rootsi keeles, ei tehta sellist vahet fääri keeles ja islandi keeles, kus kasutatakse küll erinevaid sõnu, kuid sama tähendusega: svíar (islandi) või sviar (fääri) ja sænskir (islandi) või svenskarar (fääri).

Asukoht

Gamla Uppsala oli hõimu peamine usuline ja poliitiline keskus

Svealaste peamised elupaigad asusid Svealandi idaosas. Nende territooriumide hulka kuulusid juba väga varasest ajast ka Mälareni orus asuvad Västmanland, Södermanland ja Närke. Piirkond on jätkuvalt üks kogu Skandinaavia kõige tihedama asustusega alasid.

Nende elukohta kutsuti Svealandiks: Swéoland ehk "svealaste maa" (Ottar Hålogalandist tekstis "Historiarum Adversum Paganos Libri VII"), Sweoðeod ehk "svea inimesed" ("Beowulf") ja Svíaveldi või Svearike ehk "svealaste (kuning)riik" ("Beowulfis" Swéorice). Poliitilist liitu Götalandil elanud götalastega (protsess, mis ei olnud 13. sajandiks veel lõppenud) peavad mõned tänapäeva ajaloolased Rootsi kuningriigi sünniks. Ka Rootsi kuningriik on saanud nime svealaste järgi: rootsikeelne nimi Sverige tuleneb sõnapaarist Svea rike ehk "svealaste kuningriik".

Gamla Uppsalas asunud aaside kultusele pühendatud keskus oli svealaste usuline keskus ja koht, kus Rootsi kuningas ohverdamiste (blót) ajal preestri rolli täitis. Uppsala oli ka Rootsi kroonile kuulunud ja kuningat ning tema õukonda kuni 13. sajandini finantseerinud valduste võrgustiku Uppsala öd keskus.

Jätkuvalt arutletakse selle üle, kas hõimu Suiones algsed valdused olid tõesti tegelikult Upplandi südames Uppsalas, või kasutati seda nimetust kõigi Svealandis elanud hõimude kohta. Sarnaselt viidati vana Norra eri maakondadele ühise nimega Nortmanni.

Etümoloogia

Nimetusekuju Suiones esineb Rooma autori Tacituse teoses "Germania". Väga sarnane kuju Sweon(as) esineb nii vanainglise keeles kui ka Bremeni Adami kroonikas "Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificium", mis käsitleb Hamburg-Bremeni peapiiskoppe, keda tähistatakse nimetusega Sueones.

Suurem osa teadlasi nõustub sellega, et kuju Suiones ja muud nimetuse tõestatud germaani päritolu kujud tulenevad samast protoindoeuroopa keele enesekohase asesõna tüvest *s(w)e (nagu ladina keele suus). Algselt on see tähendanud "oma (hõimu liige)". Tänapäeval Skandinaavias räägitavates keeltes esineb sama tüvi sõnades svåger (naisevend) ja svägerska (vennanaine). Sama tüvi ja algne tähendus esineb ka germaani hõimu sueebide etonüümis, mis on tänaseni säilinud näiteks kohanimes Schwaben (Švaabimaa). Nime foneetilise muutumise kohta on esitatud erinevaid teooriaid.

Noréen (1920) pakkus välja, et Suiones on ladina vorm protogermaani sõnast *Swihoniz, mis on tuletatud protoindoeuroopa keele tüvest *swih- ehk "minu enda". Edasi sai sõnast *Swihoniz preester Wulfila gooti keeles *Swaíhans, mille tulemuseks oli omakorda Jordanese poolt teoses "Getica" svealaste kohta kasutatav nimekuju Suehans. Järelikult pidi protovanapõhja keeles olema nimetuse kuju *Swehaniz, millest vanapõhja keeles toimunud muutuste tulemusena sai vanapõhja keele läänemurdes Svíar ja idamurdes Swear.

Tänapäeval rekonstrueeritakse sama nimetuse tüve teisiti: mitte *swih, vaid *s(w)e. See on nimetuse Suiones tüvena kindlaks määratud Julius Pokorny raamatus "Indogermanisches etymologisches Wörterbuch" (1959) ja Oskar Bandle toimetatud raamatus "The Nordic languages: an international handbook of the history of the North Germanic languages" (2002).

Tüvele *Swe viitab ka V. Friesen oma 1915. aasta raamatus, kuid tema järgi oli nimetusekuju Sviones algselt omadussõna: protogermaani *Sweoniz, mis tähendas "sarnane". Selle kuju gooti keeles oleks olnud *Swians ja termini Suehans H-tähe näol oli tema järgi tegemist vaid epenteesi ehk sõna lihtsustamiseks lisatud tähega. Protovanapõhja keeles oleks kuju olnud samuti *Sweoniz ja ka selle tulemuseks oleks olnud ajalooliselt kindlaks tehtud nimekujud.

Skånes Simrise kiriklas asuv ruunikivi DR 344 on nimekuju Svíþjóð üks varasemaid säilinud allikaid Skandinaavias. Tõenäoliselt on sellest varasemad allikad veel vaid ruunikivi DR 216, "Beowulf" ja "Getica"

See nimi sai hiljem osaks liitsõnast, mis vanapõhja keele läänemurdes oli Svíþjóð ("svea rahvas"), idamurdes Sweþiuð ja vanainglise keeles Sweoðeod. See liitsõna esineb ruunikividel lokatiivides i suiþiuþu (Södermanlandis Aspas asuv ruunikivi Sö Fv1948;289), a suiþiuþu (Simrise ruunkivi DR 344) ja o suoþiauþu (Lollandis Tirstedis asuv ruunkivi DR 216). 13. sajandist pärinev Taani allikas "Scriptores rerum danicarum" mainib kohta nimetusega litlæ swethiuthæ, mis tõenäoliselt on Stockholmi lähedal asuv saar Sverige ("Rootsi"). Ent kõige varasem juhtum paistab olevat Jordanese "Geticas" mainitud Suetidi (6. sajand).

Ainus teine germaani rahvas, kelle kohta kasutati sarnast nimekuju, olid goodid, kes lõid nime *Gutans (vrd Suehans) põhjal nimekuju gut-þiuda. Nimi Swethiuth ja selle erinevad kujud tõid kaasa nii ladina keeles Rootsi kohta kasutatud nimekujud Suethia, Suetia ja Suecia kui ka riigi nime inglise keeles ("Sweden").

Teine svealaste asustusala kohta kasutatud liitnimi oli vanaingliskeelne Svíariki või Sweorice, mis tähendas svealaste kuningriiki. See on jätkuvalt riigi ametlik nimi rootsi keeles: vanast nimekujust Svea rike on K-tähe G-asendumise teel tulnud nimi Sverige.

Ajalugu

Svealaste hõimu ajalugu katab aegade hämarus. Lisaks Skandinaavia mütoloogiale ja germaanlaste legendidele kirjeldavad neid vaid üksikud allikad ja neis leidub nende kohta ka vähe andmeid.

Roomlased

Rooma keisririik Hadrianuse ajal (valitses 117-38 eKr). Kaardi ülaosas on toodud ka tänase Rootsi keskosas elanud germaani hõim Suiones

Gaius Cornelius Tacitus

Tsiteeritakse kahte 1. sajandist pärinevat allikat, mis viitavad hõimule nimetusega Suiones. Neist esimene on Plinius Vanem, kes kirjutas, et roomlased olid sõitnud ümber "Kimbri poolsaare" (Jüütimaa), kus oli ka laht nimega Codanus (Kattegat?). Mitme selles lahes asunud suure saare seas oli kuulsaim Scatinavia. Plinius märkis, et saare suurus oli teadmata, kuid osal saarest elas 500 külas hõim Hillevionum gente, kes pidas oma riiki omaette maailmaks.

Teksti kommenteerijaid on hämmastanud, et see suur hõim oli järeltulevatele põlvedele tundmatu: välja arvatud juhul, kui tegemist oli lihtsa õigekirjavea või nime Illa Svionum gente valestimõistmisega. See on ajaloolaste arvates ka loogiline, kuna roomlased teadsid suurt Skandinaavia hõimu nimega Suiones.

Aastal 98 kirjutas Tacitus ("Germania" 44, 45), et Suiones oli võimas hõim, mis "ei paistnud silma mitte ainult oma relvade ja meeste poolest, vaid ka oma võimsate laevastike poolest" ja et nende laevadel oli käil mõlemas otsas. Veel mainib ta, et hõimule avaldas väga muljet jõukus ja et nende kuningal oli seega piiramatu võim. Tacituse järgi hõimu liikmed harilikult relvasid ei kandnud ja nende relvasid valvas ori.

Pärast Tacitust vaikivad allikad neist kuni ligikaudu 6. sajandini. Mõnede ajaloolaste järgi ei ole võimalik väita, et rootslased kui rahvus ulatuks järjepidevalt tagasi Tacituse-aegse hõimuni.

Jordanes

Rootsi Ajaloomuuseumi kogusse kuuluv eelviikingiaegne kiiver

6. sajandil kirjutas Jordanes üles kaks nime Scandza kandvas kohas elanud hõimu (Suehans ja Suetidi), kes olid tuntud oma heade hobuste poolest. Neist esimesed varustasid Rooma turgu tumedate rebasenahkadega. Seejärel nimetab Jordanes hõimu nimega Suetidi: nimi, mida arvatakse viitavat svealastele ja mida peetakse ka nime Sweþiuð ladinapäraseks kujuks. Jordanese järgi olid selle hõimu ja nendega samast soost Dani hõimu mehed kõige pikemad.

Anglosaksi allikad

Svealastele viidatakse kokku kolmes anglosakside allikas. Neist kõige varasem on ilmselt ka kõige vähem tuntud allikas, kuna nimetust mainitakse pikas hõimude ja klannide nimede loetelus. Tegemist on kas 6. või 7. sajandist pärineva poeemiga "Widsith":

Wald Woingum, Wod þyringum, Sæferð Sycgum, Sweom Ongendþeow, Sceafthere Ymbrum, Sceafa Longbeardum,

Wald [valitses] Woing'e, Wod tüüringeid, Sæferð Sycg'e, Ongendþeow svealasi (Sweom) Sceafthere Ymbreid, Sceafa langobarde,

Rootsi Ajaloomuuseumi kogusse kuuluv eelviikingiaegne kiiver

Real 32 mainitakse mees nimega Ongentheow, kes esineb ka 8.–11. sajandil kokku pandud eepilises poeemis "Beowulf". Poeem kirjeldab svealaste ja götalaste vahelisi sõdu ja selle tegelaste hulka kuuluvad kuninglikku Ynglingi dünastiasse kuuluvad svealaste kuningad Ongentheow, Ohthere, Onela ja Eadgils. Kuna sarnased nimed esinevad ka Skandinaavia päritolu allikates, võisid need kuningad olla ajaloolised kuningad (vaata Rootsi muinaskuningate loetelu). Eepose lõpus leidub Wiglaf'i ettekuulutus uute sõdade kohta svealastega. Ajal, mil ilmuvad usaldusväärsemad ajalooallikad, on götalased kirjas juba svealaste ühe alamrühmana.

Kolmas svealasi mainiv anglosaksi päritolu allikas on Alfred Suure tõlge Paulus Orosiuse töödest, kuhu on lisatud jutustused Ottari ja Wulfstani reisidest. Need kaks meest kirjeldasid 9. sajandil hõimu nimega Sweon ja piirkonda nimega Swēoland. Ottar mainib oma tekstis "teisel pool nõmmesid" asuvaid svealaste alasid. Wulfstan kirjeldab oma tekstis svealaste valitsemise all olnud alasid, mille hulka kuulusid Blekinge, Möre, Öland ja Gotland.

Frankide allikad

Karolingide valitsemisaja lõpust pärinevad annaalid "Annales Bertiniani" jutustavad sellest, et rühm end russideks nimetanud viikingeid külastas aasta 838 paiku Konstantinoopolit. Kartes naasta koju läbi steppide, mis teeks nad haavatavaks ungarlaste rünnakutele, rändasid nad (Rhos) tagasi läbi Saksamaa. Kuskil Mainzi lähedal küsitles neid Frangi riigi keiser Ludwig Vaga. Viikingid andsid keisrile teada, et nende juht kandis tiitlit chacanus (kagaan ladina keeles) ja et ehkki nad elasid Venemaa põhjaosas, olid nad tegelikult Sueones.

Adam Bremenist

Skandinaaviaga seotut käsitledes kirjutab Adam Bremenist oma 11. sajandi teoses "Gesta Hammaburgensis ecclesiae pontificum", et svealastel (Sueones) oli mitu naist ja et nad suhtusid kuritegudesse tõsiselt. Külalislahkus oli selle rahva jaoks oluline voorus ja rändajale ööseks peavarju pakkumisest keeldumist peeti häbiväärseks. Külalisele näidati isegi võõrustaja sõpru.

Adami järgi põlvnes svealaste kuninglik perekond küll vanast dünastiast (Munsö dünastia), kuid kuningad sõltusid rahva tahtest: sellest, mida otsustati tingil. Seda, mida oli otsustanud rahvas, peeti kuninga tahtest olulisemaks; välja arvatud juhul kui kuninga arvamus paistis olevat kõige mõistlikum ja sellisel juhul rahvas tavaliselt kuuletus kuningale. Rahu ajal tundsid svealased end kuningaga võrdsetena, kuid sõdade ajal allusid nad pimesi kas kuningale või sellele, keda nad endi seast kõige osavamaks pidasid. Kui sõjaõnn nende vastu pööras, palusid nad ühte oma paljudest jumalatest (aasid) ja kui nad lahingu võitsid, olid nad talle tänulikud.

Põhjamaade saagad

Saagad on svealaste kohta ühed peamised teadmiste allikad ja eriti on sellesse oma töödega panustanud Snorri Sturluson (näiteks teos "Heimskringla"). Tema kirjeldused vahel ühtivad varem mainitud andmetega, kuid vahel räägivad neile ka vastu.

Vaata ka

• Skandinaavia
• Viikingid
• Viikingiaeg
• Varjaagid
• Götalased
• Germaanlased

Muud allikad

• Tacitus. "Germania". XLIV, XLV.
• Larsson, Mats G. "Götarnas Riken: Upptäcktsfärder Till Sveriges Enande". Bokförlaget Atlantis AB. 2002. ISBN 978-91-7486-641-4.
• Thunberg, Carl L. "Att tolka Svitjod. En kritisk och problematiserande utredning i syfte att fastställa begreppets äldre källstatus med analys av vad dessa källor innebär för begreppet och för varandra". University of Gothenburg. 2012.