Soome kodusõda

Soome kodusõda
Osa Esimesest maailmasõjast
Sõjas hävinud hooned Tampere
Toimumisaeg	27. jaanuar – 15. mai 1918
Toimumiskoht	Soome
Tulemus	Valgete võit Sõda süvendas soomlaste omavahelist eraldumist Vene sõjavägi lahkus riigist Saksa hegemoonia kuni 1918 detsembrini
Osalised
Soome Valgekaart Saksamaa Rootsi, Eesti ja Poola vabatahtlikud Soome Punakaart Vene SFNV
Väejuhid või liidrid
C.G.E. Mannerheim Hannes Ignatius Ernst Linder Ernst Löfström Martin Wetzer Karl Wilkman Rüdiger von der Goltz Hans von Tschirsky und von Bögendorff Konrad Wolf Otto von Brandenstein Hugo Meurer Hjalmar Frisell Harald Hjalmarson Hans Kalm Stanislaw Prus-Boguslawski Ali Aaltonen Eero Haapalainen Eino Rahja Adolf Taimi Evert Eloranta Kullervo Manner August Wesley Hugo Salmela Heikki Kaljunen Fredrik Johansson Verner Lehtimäki Konstantin Jeremejev Mihhail Svechnikov Georgij Bulatsel
Jõudude suurus
Kokku: 98 187–108 187 Valgekaart: 80 000–90 000 Keiserlik armee: 14 000 Jäägrid: 1450 Rootsi brigaad: 1000 Eesti vabatahtlikud Poola leegion: 1737 Kokku: 87 000–100 000 Punakaart: 80 000–90 000 Endine Keiserlik armee: 7000–10 000
Kaotused
Kokku: 5300–5600 Valged: 3000–3500 langenut 1650 hukatut 46 teadmata kadunut 4 vangilaagrites surnut Sakslased: 450–500 langenut Rootslased: 55 langenut Kokku: 27 400–33 100 Punakaart: 4500–5500 langenut 10 000 hukatut 2000 teadmata kadunut 11 000–13 500 vangilaagrites surnut Venelased: 800–900 langenut 1500–1800 hukatut

Soome kodusõda (Suomen sisällissota) ka Soome vabadussõda (Suomen vapaussota) oli Soome Senati ja Soome Rahvavabariigi/Soome Sotsialistlik Töölisvabariik juhitud relvastatud väeüksuste vaheline sõjategevus Soomes 27. jaanuarist 15. maini 1918.

Senati vägesid hüüti valgeteks ja rahvakomissariaadi vägesid punasteks ehk Punakaardiks. Saksamaa keisririik toetas valgeid ja Nõukogude Venemaa aitas punaseid. Valged said tuge ka välismaa vabatahtlikest, kelle seas sõja algfaasis olid kõige tähtsamad Rootsi ohvitserid.

Soome kodusõda oli osa Esimese maailmasõja esilekutsutud riikide ja ühiskondade murranguajast Euroopas. Kodusõda lõppes valge-Soome võiduga ja puna-Soome kaotusega. Soomes lõppes Nõukogude Venemaa mõjuvõim, kuid maa jäi maailmasõja lõpuni keiserliku Saksamaa võimupiirkonda. Kui Saksamaa oli sõja kaotanud, viidi detsembris 1917 välja kuulutatud Soome iseseisvus täielikult ellu ning Soomest sai Euroopa suurriikide eeskujul demokraatlik vabariik.

Kodusõda on Soome ajaloo kõige vastuolulisem sündmus, mille mõju soomlastele ja Soome ühiskonnale on olnud erakordselt pikaajaline. Mõlemad osapooled on süüdi poliitilises terroris ja tarbetutes toorustes. Pärast sõda vangistati palju punaseid ja punasuses kahtlustatavaid saadeti vangilaagritesse, kus haiguste, nälja ja hukkamiste tagajärjel suri tuhandeid soomlasi. Kokku nõudis sõda umbes 37 000 ohvrit. Teise maailmasõja lõpptulemus tegi võimalikuks Soome rahva aeglase tervenemise.

Sõja nimetused

 Pikemalt artiklis Soome kodusõja nimetused

Soome kodusõjale on antud mitmeid ideoloogilise tagapõhjaga nimetusi, näiteks kansalaissota ('kodusõda, kodanikusõda'), vapaussota ('vabadussõda'), veljessota ('vennatapusõda'), kapina ('mäss'), punakapina ('punamäss'), torpparikapina ('popsimäss'), vallankumous ('revolutsioon'), luokkasota ('klassisõda'). Neutraalsed väljendid on vuoden 1918 sota ('1918. aasta sõda'), Suomen sota 1918 ('Soome sõda 1918'), vuoden 1918 tapahtumat ('1918. aasta sündmused') ja Veijo Meri järgi kevään 1918 tapahtumat (1918. aasta kevade sündmused').

1918. aasta sõja üks esimesi nimetusi rahvakomissariaadi poolel oli "revolutsioon". Sõja lõppfaasis hakati võitjate poolel rõhutama sõja rahvuslikku iseloomu vabadusvõitlusena ja sõjana Venemaa ning tolle toetatud punaste vastu. Kaotajad nimetasid sõda peamiselt klassisõjaks ja mässuks, kuid sõna "vabadusvõitlus" kasutati näiteks paljudes Punakaardi surmakuulutustes.

1918. aastal nimetati sõda üldiselt vene keele (гражданская война) eeskujul kansalaissota ('kodanikusõda'). Seda väljendit kasutati ka prantsuse, inglise ja saksa keeles. Hiljem üldistus soomerootslaste keelekasutuse eeskujul väljend sisällissota (inbördeskriget, 'sisesõda'). Soomekeelses historiograafias nimetatakse seda sõda tänapäeval peamiselt sõnaga sisällissota, mis sobib paremini ka rahvusvahelise keelekasutusega. See väljend iseloomustab sõda neutraalselt (vrd "vabadussõda", "klassisõda") ja arvestab asjaolu, et sõjas osalesid välisriigid. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Soomes siiski hakatud kasutama ka väljendit "vabadussõda".

"Popsid põllutööl". Popsid ja maatöölised olid need suured ühiskonnaklassid, millel kui seisustevälistel elanikkonna osal ei olnud seisuslikus ühiskonnas mõjuvõimu

Sõja põhjused

Kodusõja juured olid 19. sajandi Soome suurvürstiriigis aset leidnud industrialiseerumises, majandusliku ja poliitilise tegevuse vabanemises ja rahvastiku kasvus. See muutis seisusliku ühiskonna struktuuri ja tekitas vastuolusid. Kõige tähtsam muudatus oli maarahva ja tööliste arvu kasv ja eneseväärikuse tõus. Ideoloogiatena tõusid esile sotsialism, rahvuslus ja ka liberalism. Soome töölisliikumine tekkis 19. sajandi lõpus rahvusliku liikumise ja äratusliikumise pinnalt seda mööda, kuidas vaimsed ja ainelised olud aeglaselt, aga kindlalt paranesid. Töölisliikumine omandas rahvusliku iseloomu ja selle läbimurdes etendas olulist osa 1905. aasta üldstreik. Pärast seda 1906 Soomes läbi viidud radikaalne Eduskunna reform ei vähendanud sotsiaalseid pingeid, sest Venemaa keiser takistas 1908–1916 Eduskunna täisväärtuslikku funktsioneerimist. Seisusliku korra mõju kestis Soomes edasi aastani 1917, mistõttu sotsiaalsed reformid olid pidurdunud ja tööliste olukord halvenes. Venestamisaegade (1899–1916) ja fennomaania mõjul kasvasid püüdlused saavutada Soome riiklik iseseisvus. Rahumeelse opositsiooni kõrvale tekkisid relvastatud vastupanu pooldavad aktivism ja jäägriliikumine.

Üks 1918. aasta sõja tähtis taustategur oli 20. sajandi algusest saadik kasvanud Venemaa keisririigi seesmine ebakindlus, mida kõige rohkem suurendas 1.–12. augustil 1914 puhkenud Esimene maailmasõda. Viimane vallandas Venemaa sisekriisi, riigi killunemise ja suure võimuvaakumi.

Kui Venemaa 1917. aasta veebruarirevolutsiooni ja oktoobrirevolutsiooni käigus lagunes, killunes Soomes riigivõim. Selle tagajärjel vallandus Soomes poliitiline, majanduslik ja sõjaline kriis, mis viis ühiskonna lagunemiseni. Petrogradis võimule pääsenud bolševikud Lenini juhtimisel ajendasid oma toe ja nõudmistega Soome töölisliikumist alustama revolutsiooni. Tänini ei ole täielikku üksmeelt selles osas, kui suurt osa bolševikud Soome kodusõja puhkemises etendasid. Venemaa revolutsioonid otseselt küll ei levinud Soome ja neid ka ei levitatud sinna, vaid piirkond oli Venemaa osana vahetult nende mõju all. Ühiskonna lõhenemine ja selles toimunud võimuvõitlus olid Venemaal ja Soomes sünkroonsed ja samalaadsed. Nad tulenesid põhiliselt samadest tingimustest.

Saksamaa keisririik oli Venemaa kõrval teine suurriik, mille vallutusplaanid ja majanduspoliitilised huvid Ida-Euroopas mõjutasid Soome sündmusi aastatel 1917–1918. Soome jäägriliikumine oli väidetavalt osake Saksamaa välispoliitilistest plaanidest. Aktivistid kavandasid Soome lahkulöömist Venemaast Saksa tääkide ja jäägrite abiga. Samas Saksamaa juhtkond otsustas 1917. aastal toetada majanduslikult bolševikke ning aidata kaasa Lenini ja mõningate teiste bolševike siirdumist eksiilist Šveitsis Petrogradi (9. aprill). Loodeti, et Vladimir Lenin tuleb Venemaal võimule ja loobub sõjast, nii et Saksamaa vabaneb raskest sõdimisest kahel rindel. Nõnda mõjutas Saksamaa Soome kodusõja puhkemist kahel moel.

 Pikemalt artiklis Vladimir Lenin#Lenin (bolševikud) ja Saksamaa

Punaste võimuhaaramine

18. jaanuaril 1918 asutasid Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei, Ametiühingute Keskliit ja Soome Punakaart Soome Tööliste Täitevkomitee ning soovisid haarata Soomes ainuvõimu.

Otto Wille Kuusinen

23. jaanuaril moodustas Soome SDP – Tööliste Täitevkomitee, kui "Soome punaste" kõrgeima võimuorgani. 26. jaanuaril käskis TTK Tööliskaardil hõivata kõik maa haldusasutused ja strateegilised punktid. 27. jaanuaril pöördus TTK "Revolutsioonilise üleskutsega Soome rahva poole".

Adolf Taimi

Ööl vastu 28. jaanuari hõivasid Punakaardi salgad Helsingis kesksed valitsushooned ja Soome senine Pehr Evind Svinhufvudi valitsus põgenes Helsingist Nikolaistadi.

28. jaanuaril moodustasid "punased" Soome Rahvavabariigi, mille Rahvavolinike Nõukogusse kuulusid Kullervo Manner (fi), Yrjö Elias Sirola, Otto Ville Kuusinen ja Adolf Taimi (fi). Senise valitud Eduskunna asemel moodustati vasakpoolsetest Kõrgem Töölisnõukogu, mis koosnes 35 inimesest (10 Soome SDP Parteinõukogust, 10 ametiühingutest, 10 Soome Punakaardist, 5 Helsingi tööliste esindajatest).

Võimu võtnud vasakpoolsed hakkasid kohe ellu viima bolševike põhimõtteid – proletariaadi diktatuuri: pandi tööle komissarid, kes hoidsid enda kontrolli all erapankade tegevust, võimude korraldusel suleti ebasobivaid ajalehti, seati sisse revolutsiooniline kohus. Siseasjade komissariks määrati Adolf Taimi.

Soome Rahvavabariigi relvajõududeks oli Soome Punakaart, kus oli ligi 80 000(kontrollimata andmed) võitlejat. Suure osa Soome nn sotsiaaldemokraatliku valitsuse sõjajõust moodustasid enne Soomes asunud Venemaa 42. armeekorpuse (mille staap asus Viiburis), Kesk-Soomes – Tampere piirkonnas asunud 106. jalaväediviis, mille ülem oli nõukogudemeelne Mihhail Svetšnikov (1882–1938). Kõigi Soome relvastatud jõudude juht oli Eero Haapalainen, tegelik sõjategevuse juht oli aga staabiülem Svetšnikov.

Soomes asunud Venemaa 42. armeekorpuse koosseisus olid: 106. jalaväediviis ja 423. Luuga jalaväepolk ning 422. Kolpino jalaväepolk.

Kodusõja käik

Pärast bolševike riigipööret Venemaal kuulutas Soome end iseseisvaks, mida tunnistas ka 31. detsembril 1917. aastal Nõukogude Venemaa Rahvakomissaride Nõukogu.

25. jaanuaril pöördus Soome "valge" valitsus teda tunnustanud riikide (Rootsi, Norra, Taani, Austria-Ungari ja Kreeka) poole abipalvega, viidates sellele, et vaatamata Soome iseseisvuse tunnustamisele Nõukogude Venemaa poolt ei ole viimane oma sõjajõude Soome territooriumilt välja viinud ja toetab valitsusvastaseid jõude.

Soome rahvuslased tungisid relvastatud rünnakutega kallale Soomes asunud Nõukogude Venemaa valitsusele allunud vägedele ning vabastasid 28. (15. vkj) jaanuaril Vaasa, Oulu, Seinäjoki.

10. veebruar 1918 katkesid Nõukogude Venemaa ja Saksamaa ning Austria-Ungari vahelised Brest-Litovski rahuläbirääkimised ning Saksamaa alustas uuesti sõjategevust nii Eestis kui ka Soome lahel.

Soomemeelsete jõudude tuumikuks sai 27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon, mis koosnes Soome vabatahtlikest, kes olid salaja Rootsi kaudu Saksamaale läinud ja Saksamaal sõjaliselt välja koolitatud. Jäägripataljon oli varem Esimeses maailmasõjas osalenud lahingutes Kuramaal Misse ja Aa jõe joonel Venemaa keisririigi vägede vastu Riia rindel.

25. veebruaril 1918 saabus Soome jäägripataljon Vaasasse osa võtma Soome vabastamisest.

15. märts - 6. aprill toimus Tampere lahing.

3. aprillil 1918 maabus Hanko sadamasse Saksa sõjaväeosa Balti diviisi 9500 sõdurit von der Goltzi juhtimisel. 7. aprill 1918 saabus täiendav väekontingent 2500 meest Loviisas von Brandersteini juhtimisel ning Helsingi sadamasse tulid sõjalaevad.

11.–13. aprillil vallutasid sakslased Helsingi ja juunis oli sõjategevus lõppenud. Soome kuningaks valiti Hesseni prints Friedrich Karl, kes aga veel samal aastal troonist loobus ja Soome riigihoidjaks sai Mannerheim. Moskvas loodi Soome kommunistlik partei Ville Kuusisega eesotsas.

Sõja lõpp

 Pikemalt artiklis Tartu rahu (Soome ja Nõukogude Venemaa)

Vaata ka

• Soome ajalugu

Kirjandus

• Ernest Karl Woldemar von Wahl, Война белых и красных в Финляндии в 1918 г. Таллин, 1936;
• Arimo, Reino (1991), Saksalaisten sotilaallinen toiminta Suomessa 1918, Jyväskylä: Gummerus, ISBN 978-951-96-1744-2
• Manninen, Ohto (1993a), Sodanjohto ja strategia. In: Manninen, O. (ed.) Itsenäistymisen vuodet 1917–1920, II Taistelu vallasta, lk. 24–93, Helsinki: Valtion painatuskeskus, ISBN 951-37-0728-8
• Manninen, Ohto (1993b), Taistelevat osapuolet. In: Manninen, O. (ed.) Itsenäistymisen vuodet 1917–1920, II Taistelu vallasta, lk. 96–177, Helsinki: Valtion painatuskeskus, ISBN 951-37-0728-8
• Upton, Anthony F. (1981), Vallankumous Suomessa 1917–1918, II, Jyväskylä: Gummerus, ISBN 951-26-2022-7
• Ylikangas, Heikki (1993a), Tie Tampereelle, Porvoo: WSOY, ISBN 951-0-18897-2
• Muilu, Heikki (2010), Venäjän sotilaat valkoisessa Suomessa, Jyväskylä: Atena, ISBN 978-951-796-624-5
• Paavolainen, Jaakko (1966), Poliittiset väkivaltaisuudet Suomessa 1918, I Punainen terrori, Helsinki: Tammi
• Paavolainen, Jaakko (1967), Poliittiset väkivaltaisuudet Suomessa 1918, II Valkoinen terrori, Helsinki: Tammi
• Paavolainen, Jaakko (1971), Vankileirit Suomessa 1918, Helsinki: Tammi, ISBN 951-30-1015-5
• Eerola, Jari; Eerola, Jouni (1998), Henkilötappiot Suomen sisällissodassa 1918, Turenki: Jaarli, ISBN 978-952-91-0001-9
• Roselius, Aapo (2004), Saksalaisten henkilötappiot Suomessa vuonna 1918. In: Westerlund, L. (ed.) Sotaoloissa vuosina 1914–1922 surmansa saaneet, lk. 165–176, Helsinki: VNKJ 10/2004, Edita, ISBN 952-5354-52-0
• Westerlund, Lars; Kalleinen, Kristiina (2004), Loppuarvio surmansa saaneista venäläisistä. In: Westerlund, L. (ed.) Venäläissurmat Suomessa 1914–1922, 2.2. Sotatapahtumat 1918–1922, lk. 267–271, Helsinki: VNKJ 3/2004c, Edita, ISBN 952-5354-45-8
• Westerlund, Lars (2004a), Sotaoloissa vuosina 1914–1922 surmansa saaneet, Helsinki: VNKJ 10/2004, Edita, ISBN 952-5354-52-0
• Tikka, Marko (2014), Warfare & Terror in 1918. In: Tepora, T. & Roselius, A. (eds.) The Finnish Civil War 1918. History, Memory, Legacy, lk. 90–118, Leiden: Brill, ISBN 978-90-04-24366-8

Välislingid

• Eesti Ekspress. Punane ja valge koomiks
• Советско – Финляндские отношения 1918 – 1920