Rooma õigus

Rooma õigus on Vana-Rooma riigis kehtinud õigus, mis kirjapandult sai alguse 12 tahvli seadustega (449 eKr) ja lõppes seadustekoguga „Corpus iuris civilis“ (529 pKr).

Rooma õiguse ajalooline tähtsus väljendub ladinakeelsete õigusterminite kasutamisel tänapäeva õigusterminoloogias. Lisaks põhines Eestis varem kehtinud Balti eraseadustik Rooma õigusel.

Ajalooline taust

Kuningriigi õigus

Rooma oli algusest peale maaharijate ja talupoegade linn, mille keskseteks kohtadeks olid turuplats ja foorum. Roomlased olid oma päritolu üle uhked ning see mõjutas ka tugevasti nende õiguskorda, muutes selle praktiliseks ja konservatiivseks. Kõrgelt hinnati varasemaid otsuseid ning kui olud olid muutunud, siis ei tehtud mitte uut otsust, vaid tõlgendati vana sobivalt ümber.

Kuningriigi ajajärgul kehtis reeglina tavaõigus. Kuna kuningad olid ka ülempreestrid, siis jäi nende ülesandeks õigusrahu taastamine. Konfliktide lahendamise eesmärgiks oli saavutada endine olukord (mitte karistada). Siiski oli olemas ka lisaks tavaõigusele kindel seadusloome. Algul olid seadused preestrite saladused, kuid 6. sajandiks eKr hakati õigust avaldama. Seadusloome sai alguse Numa Pompiliuse (teise kuninga) valitsemisajal. Kuigi seadustest ei ole palju meieni jõudnud, on säilinud aastatest 570–550 eKr pärit lapis niger’i katkend, mis on ainus sellest ajast pärit õiguslik tekst.

Vabariigi õigus

Vabariik tekkis pärast viimase kuninga, Tarquinius Superbuse minemaajamist. Rooma Vabariigi olulisem riigiorgan oli senat.

Tavaõiguse kõrval sai seadus oluliseks õiguse leidmise kohaks. Varem oli seadus laiemalt iga reegel, mis kindlat isikut sidus, kuid alles hiljem omandas see rahva käsu tähenduse. Seadusele omistati eelnõu esitaja (magistraadi) nimi ning pärast vastu võtmist seda otseselt välja ei kuulutatud, vaid avaldati seaduse tekstiga tahvlid. Kuna ühtseid põhiseaduseid ei olnud, siis hakati just vabariigi ajal välja andma hulgaliselt üksikseaduseid. Ka seetõttu ei leidunud sellel perioodil ühtseid koodekseid. Üks esimesi seaduseid, mis kirja pandi, olid XII tahvli seadused.

Rooma kodanikele kehtis ius civile (tsiviilõigus), mis oli neile endile väga oluline ja sisaldas ka tavaõigust. See reguleeris kodanike omavahelisi suhteid. Siis aga tekkis roomlastel vajadus uue õiguse järele, kuna arhailine kord ei suutnud lahendada enam kõiki konflikte. Seega loodi ius honorarium (magistraatide kujundatud õigus), mis koosnes magistraatide loodud seadustest, täitis ius civile auke ja ühtlustas õiguskorda.

Pärast riigi territooriumi laiendamist ja maailmakaubandusse sisenemist loodi ka ius gentium (rahvusvaheline õigus), mille eesmärgiks oli lahendada roomlaste ja võõramaalaste konflikte. See õigus oli pigem praktiline ja ei sisaldanud formaalsusi, kuna tehinguid taheti sooritada kiirelt ja efektiivselt.

Printsipaadi õigus

Printsipaadi lõi vabariigi aja lõpus korraks ainuvalitsejaks tulnud, kuid seejärel hukatud Gaius Julius Caesari noorem sugulane Octavianus (hiljem Augustus). Kuigi vormiliselt jäi kehtima vabariik, siis tegelikult oli Augustusel keisrivõim.

Senatilt kandus osa poliitilist võimu keisrile ja seega said keisrid samuti seadusloome õiguse. Nende välja antud seaduste esialgseks eesmärgiks oli juba olemasolevate õigusaktide selgitamine ja täiendamine. Keisri õigust hinnati ja järgiti sama hoolega kui vabariigi õigust.

Sel ajal hakkas arenema ka õigusteadus ning tekkis kaks koolkonda, sabiniaanid ja prokuliaanid. Nende koolkondade juhid said keisrilt õiguse tema nimel protsessis arvamust avaldada ning hiljem loeti neid samu arvamusi seadustega võrdväärseteks.

Jurist Gaius kirjutas printsipaadi ajal (aastatel 117–178) tema kuulsaima neljast raamatust koosneva Gaiuse Institutsioonid, mille näol on tegemist eraõiguse õpikuga. Autorist ei ole informatsiooni säilinud, kuid tema teosel põhineb ka dominaadi ajal valminud „Corpus iuris civilise“ sissejuhatav osa. Seda peetakse ka kõige tähtsamaks õiguseallikaks sellel perioodil.

Dominaadi õigus

Absoluutne monarhia kestis Roomas aastatel 284–565. See algas keiser Diocletianuse võimule tuleku ja reformiga, millega ta lõpetas vabariiklikud traditsioonid. Edaspidi nähti keisris pigem jumalat ja isandat (dominus).

Dominaadis tekkis õiguse mandumine ja seni kehtinud klassikaline õigus asendus vulgaarõigusega. See kujutas endast germaani igapäevasemat õigust, millest oli lihtsam aru saada, kuid mis teenis läänegootide vajadusi. See oli võrreldes Rooma klassikalise õigusega primitiivsem.

Siiski oli dominaadil oluline roll õiguse arengus, kuna siis levis klassikalise õiguse ümberkirjutamine ja säilitamine. Oluliseks peeti õiguse puhastamist ja kooskõlastamist ning siis töötati välja ka „Corpus iuris civilis". See on seadusekogu, mis loodi aastatel 529–534 ning millega keiser Justinianus I kodifitseeris Rooma õigust. See koosneb neljast osast: "Institutiones", "Digesta seu Pandectae", "Codex" ja "Novellae". Kogumiku eesmärk oli kokku tuua Ida- ja Lääne-Rooma ning tutvustada Rooma pärandit, kuid see ei õnnestunud. Tänapäeval Euroopas üheks tähtsamaks õigusallikaks peetavat seadustekogu ei leidnud algusaegadel kuigi suurt kasutust.

Vaata ka

• Rooma õiguse asjade liigid
• Rooma asjaõigus