Muinasjutt

Muinasjutt on rahvajutu üks peamisi liike ehk žanreid.

Klassikaline vendade Jacob Grimmi ja Wilhelm Grimmi rahvajuttude žanrijaotus jagab rahvajutud müütideks, muistenditeks ja muinasjuttudeks.

Erinevalt müüdist on muinasjutt teadlikult väljamõeldisele rajatud või meelelahutuslik jutustus, mis ei pruugi arvesse võtta loogikat, loodusseadusi ega kindlat ajaloolist keskkonda (tegevuskoht ja -aeg võivad olla imepärased). Muinasjutu taotlus pole otseselt kujutada tõepäraselt ühtki looduse ega ühiskonnaelu seika, vaid pakkuda kuulajatele fiktsiooni ja meelelahutust. Erinevalt muistendist ei pruugi muinasjutt edastada kuulajatele tõeväärtusega informatsiooni.

Muinasjuttudel on omad seadused, mida on kirjeldanud Axel Olrik eepiliste seadustega. Selliste tunnuste hulka kuuluvad kindlad algus- ja lõpuvormelid (näiteks "Elas kord...", "Kuskil maal...", "Kui nad surnud ei ole...", "Sõin ja jõin seal minagi, kõhtu ei saanud midagi"), oluliste sündmuste rõhutamine mitmekordse kirjeldamise kaudu (näiteks 3 päeva tuleb võidelda, 3 takistust ületada), sümboolsete arvude esinemine loo struktuuris või kirjeldustes (kolmarvu seadus; olulised on ka arvud 7, 9, 12).

Liigitus

Euroopa muinasjutud jaotatakse harilikult looma- ja pärismuinasjuttudeks.

Pärismuinasjuttudel eristatakse omakorda järgmisi alaliike: ime- ehk nõidusmuinasjutud, novellilaadsed ehk olustikulised muinasjutud, legendilaadsed muinasjutud ja muinasjutud rumalast kuradist (eesti Kaval-Antsu ja Vanapagana lood).

Muinasjutu tavaline põhisüžee hõlmab nõrga või vaese, aga tubli ja abivalmis (kavala) tegelase võitu tugeva või rikka, aga halva (rumala) vastase üle.

Muinasjutte tunnevad kõik rahvad. Üks vanemaid muinasjutukogusid on araablaste "Tuhat üks ööd".

Eesti muinasjuttude populaarsemad tegelased on abivalmis vaeslaps, tige võõrasema, tõrjutud noorem vend, koduloomad ja metsloomad.

Kirjanike loodud muinasjutte nimetatakse kunstmuinasjuttudeks.

Muinasjuttude teaduslik uurimine

Muinasjutu struktuuri, funktsioone ja ajaloolist arengut on uurinud Antti Aarne, Bruno Bettelheim, Alan Dundes, Max Lüthi, Vladimir Propp, Stith Thompson jpt.

Antti Aarnelt pärineb muinasjuttude süžeede tüüpideks liigitamise süsteem, mida on täiendanud Stith Thompson (Aarne-Thompsoni tüübikataloog) ja Hans-Jörg Uther (ATU tüübikataloog).

Eestis hakati muinasjutte sihipäraselt koguma 19. sajandi teisel poolel Jakob Hurda innustusel. Üks Eesti tuntumaid muinasjutu-uurijaid oli Uku Masing.

Richard Viidalepa toimetusel on ilmunud teaduslik eesti muinasjuttude antoloogia. Hiljem on tegelenud muinasjuttude uurimisega Eestis Kristi Salve, Ülo Valk, Risto Järv, Merili Metsvahi, Kärri Toomeos-Orglaan ja Mairi Kaasik.

Vaata ka

Välislingid

Muinasjutud – alliktekstid Vikitekstides