Melodraama

Melodraama on moraliseeriv teos (näidend, film vms) millele on iseloomulikud liialdatud tundeefektid ning põnev ebareaalne sündmustik.

Melodraama teemaks on sageli pere- ja suhteprobleemid, identiteedi otsimine, klassierinevused ning soorollid. Melodraamades keskendutakse rohkem dialoogile, mis on sageli ülepaisutatult tundeline, kui tegevusele. Tegelaskujud põhinevad stereotüüpidel või on tajutavalt stereotüüpilised. Melodraamade tegevuspaik on tavaliselt koduses keskkonnas, kus keskendutakse moraalidele ja perekondlikele probleemidele - armastus ja abielu - mis on tihti välise vaenlase rünnaku all (näiteks võrgutaja, kelm või aristokraatlik pahalane). Nii filmis, teatris kui ka televisioonis saadab melodraamat tavaliselt dramaatiline muusika, mis annab publikule aimu esitletavast draamast.

Akadeemilises ja ajaloolise muusika kontekstis on melodraama lavateos, mida esitatakse muusika saatel. Näidendina oli melodraama populaarne 19. sajandil kuninganna Victoria aegsel Inglismaal, Eestis August Wiera amatöörteatris. Tänapäeval kasutatakse seda mõistet ka ilma saatemuusikata lavateostest, kirjandusteostest, filmidest ning tele- ja raadiosaadetest rääkides. Nüüdisaja kontekstis kasutatakse sõna "melodraama" pigem halvustavalt, viidates kõnealuse töö puudustele peensuses, tegelaskuju arenemises või mõlemas vallas. Lisaks nimetatakse melodraamat meenutavat keelekasutust või käitumist tihti "melodramaatiliseks", enamasti negatiivse tähenduses.

Etümoloogia

Termin pärineb Prantsusmaal 18. sajandil kreekakeelsest sõnast μέλος melos "laul" tuletatud sõnaosa mélo- ja prantsuskeelsest sõnast drame "draama" loodud uudissõnast mélodrame "laulumäng". Eesti keelde saabus termin saksa keele Melodram "melodraama" kaudu.