Lorentzi jõud

Lorentzi jõud on jõud, mis mõjub laetud osakesele (punktlaengule) elektri- ja magnetväljas. Elektriväli mõjub nii liikuvatele kui ka statsionaarsetele laengutele, magnetväli aga avaldab jõudu ainult liikuvatele laengutele.

Liikuvale osakesele elektriväljast põhjustatud jõudu $q{\vec {E}}$ ja magnetväljast põhjustatud jõudu $q{\vec {v}}\times {\vec {B}}$ väljendatakse osakesele mõjuva kogujõuna:

${\vec {F}}=q{\vec {E}}+q{\vec {v}}\times {\vec {B}}$,

kus

${\vec {F}}$ on osakesele mõjuv jõud (N),

${\vec {E}}$ on elektrivälja tugevus ( V/m),

${\vec {B}}$ on magnetiline induktsioon (T),

$q$ on osakese laeng (C),

${\vec {v}}$ on osakese kiirus (m/s).

Sageli nimetatakse Lorentzi jõuks ainult seda jõudu, mida avaldab magnetiline komponent (valemis ${\vec {E}}=0$). Jõu magnetkomponent on suurim, kui laengu liikumissuund on magnetvälja jõujoontega risti, ja on null, kui laeng liigub mööda väljajoont. Magnetiline jõud saab muuta ainult laetud osakeste liikumissuunda, kuid mitte nende kiirust. Kui osake liigub magnetväljas, saab Lorentzi jõu suunda määrata vasaku käe reegli abil.

Lorentzi jõud on nimetuse saanud Hollandi füüsiku Hendrik Lorentzi järgi, kelle 1895. a formuleeringus see on kasutusel.

Vaata ka

• Faraday seadus