Kütiväeosa

Kütiväeosa (ka jäägriväeosa) on kergejalaväe valiküksus, kuhu tavaliselt kuuluvad laskurid. Sageli kasutatakse kütiväeosi luures ja snaipritena, samuti võitluseks diversantide ja vastupanuliikumiste vastu.

Sageli on kütiväeosade nimes sõna kütt või jääger: Austria Kaiserjäger, Taani eriüksus Jægerkorpset, Rootsi eliitüksused Jägare jne. Samas on ennast niimoodi nimetanud ka mõned paramilitaarsed organisatsioonid: Läänemaa Vabatahtlik Jäägrikompanii, Soome jäägriliikumine jts. Saksa termini Jäger ligikaudne vaste prantsuse sõjanduskeeles on chasseur ja inglises ranger.

Ajalooliselt pärinevad kütiväeosad üksustest, mis moodustati vilunud jahimeestest, kel olid sõjaväeteenistuseks loomulikud eeldused: nad osaksid liikuda metsas ja mägedes, tundsid seal tegutsemiseks vajalikke võtteid ning samuti relvi. Euroopas loodi esimesed kütiväeosad Kolmekümneaastase sõja ajal. Ameerikas võitsid need populaarsust Seitsmeaastases sõjas ning Ühendriikide armee kasutas vintpüssidega varustatud kütte edukalt Ameerika iseseisvussõjas. Rahuajal olid isiklike relvadega varustatud kütid osa maakaitseväest. Lähivõitluses pruukisid jäägrid sirgeteralist jahimõõka nimega Hirschfänger.

Kõige populaarsemad olid kütiväeosad Napoleoni sõdade ajastul, mil jäägrid kuulusid nii Preisi, Vene kui ka Austria vägedesse. Preisi armees tõestasid jäägrid oma efektiivsust Seitsmeaastases sõjas, regulaararmee üksusteks muutis need Friedrich Suur. Preisi kütid kandsid rohelist kuube, tumedaid pükse (kaardiväes olid püksid tumesinised), pikka tumedat mantlit ning seljakotti, 1842. aastast ka teravatipulist kiivrit Pickelhaube't. Relvastati väeosad vintpüssidega, mil olid täägid. Kütte värvati lühikeste noormeeste seast (alla 160 cm), kes olid enamasti metsavahtide või jäägrite pojad.

Austrias loodi alalised kütiväeosad 1808. aastal, kuid Prantsusmaal nime all chasseurs à pied juba Seitsmeaastases sõjas, Piemontes seevastu alles 1842 (bersaljeerid).

Eurooplaste eeskujul moodustati ka Venemaal kütiväeosad. Esimene üksus sai alguse 1765, mil Soome diviisi komandör krahv Panin moodustas nende raames 300-mehelise jäägrisalga. 1796 rajati Vene keisri ihukaardiväe jäägripolk (Егерский лейб-гвардии полк), mis tegutses 1917. aastani. "Grenaderid ja musketärid raiuvad tääkidega, aga tulistavad jäägrid," iseloomustas jäägreid Aleksandr Suvorov.

Kütiväeosade hulka võib lugeda ka mägijalaväe. Nii koosnes jäägribrigaadidest Saksa armees Esimeses maailmasõjas moodustatud Alpikorpus (Alpenkorps), mida vastased pidasid üheks parimaist Saksa üksustest. Austria poolel vastas neile kolmest rügemendist koosnev Kaiserschützen (hiljem Gebirgsjäger) ja Itaalias maailma vanim mägijalaväeüksus, 1872. aastal loodud Alpini. Prantsuse mägijalaväe nimi on Chasseurs Alpins.

Soome jäägrid

Soomes kujunes Esimese ilmasõja ajal 1914. aastal jäägriliikumine, mille eesmärk oli Soome iseseisvumine Venemaa alt. Kuna Soomes oli sõjalist treeningut raske saada, pöördusid soomlased abi asjus Saksamaa poole. Salajase värbamisega kogunenud esmalt 200 ning hiljem juba 2000 meest said Saksamaal väljaõppe 27. Preisi kuninglikus jäägripataljonis. Pataljon võitles venelaste vastu Baltimaades, kuid 1918. aastal siirdus osa neist tagasi Soome kodusõtta.

Mitmed jäägrid jäidki sõjaväkke, osaledes hiljem Talvesõjas ja Jätkusõjas. Neist 49 teenis välja kindrali auastme ja jäägrite mõju Soome sõjaväele oli tugev 1950. aastateni. "Saksa jäägritel" oli õigus kasutada auastme ees liidet "jääger-" (nt jäägerkindral, jäägermajor - jääkärikenraali, jääkärimajuri).

Eesti kütiväeosad

Ka Eesti ja Läti iseseisvussõjas osalesid kütiväeosad. Eesti Töörahva Kommuuni poolel võitlesid Eesti kütiväed, Läti punaste poolel Läti punased kütid.

1990. aastate alguses tegutsenud Läänemaa Vabatahtlik Jäägrikompanii oli paramilitaarne üksus, mis kuulus mõne aasta vältel Kaitseliidu struktuuri.