Heinategu

Heinategu ehk heinakoristus on heina niitmise, kuivatamise, riisumise, kuhjapaneku, kokkusurutult kiletamise, heinaveo ja muude heina kogumisega seotud tööde kogum.

Heinategu on Eesti maamajanduses olnud erakordselt tähtsal kohal, kuna Eesti kliima (sademehulk ületab aurumise) võimaldab varuda loomadele piisavas koguses koresööta. Vastavalt tarvidusele on ka niitude ehk heinamaade osakaal maakasutuses olnud Eestis suur.

Heinateo kultuur kujunes Eestis arvatavasti 4.–7. sajandi paiku.

Heinavajadus on seoses piimaturu vähenemisega Eestis viimase 30 aasta jooksul vähenenud. Et rohu kasvutingimused on endiselt head, on jätkuvalt potentsiaali kultuuristada niitusid ja rohkendada heinatööd.

Heinateol kasutatakse heinatööriistu.

Heinatöid alustatakse esimese niitega juunis. Täishoog on juulis. Nii on juulit kutsutud ka heinakuuks. Samuti tehakse heina teisest niitest, mis olenevalt sademetest võib kesta kuni öökülmadeni septembris.

Minevikus tehti heina käsitsi. 19. sajandil leiutati niidukid, mis heina maha niitsid, ent kokku tuli see korjata endiselt käsitsi. Minevikus koguti hein koonusjasse kuhja või saadu. Tänapäeval valmistavad niidumasinad töö käigus heinapalle. Minevikus säilitati heina küünis, tänapäeval säilib kiletatud või rullitud hein ka heinamaale jäetuna piisavalt hästi. Minevikus tehti heina metsaheinamaadel ja puisniitudel, korrapäraste heinamaade rajamine põldude kõrvale taludele senisest lähemale on hiline nähtus ja hakkas levima alles Eesti Vabariigi algusaegadel.

Vaata ka

rohumaa