Mine sisu juurde

Glüfosaat

Allikas: Vikipeedia
Glüfosaadi keemiline valem
Glüfosaadi ruumiline kujutis

Glüfosaat on fosfanaatide rühma kuuluv keemiline ühend.

Glüfosaat on bioaktiivne põhikoostisosa (sisaldus 41–1% glüfosaati) mitmetes mitteselektiivsetes herbitsiidides.[1]

Viimastel aastatel on nõudlus glüfosaadi järele kasvanud kiiremini kui tootmine, ning see on kergitanud glüfosaati sisaldavate toodete hinda.[2]

Maailmas on ligi 30 firmat, kus toodetakse glüfosaati. Eestis müüakse 40 glüfosaadipõhist taimekaitsevahendit ehk umbes 300 tonni aastas.[3]

Ajaloolist

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1950. aastal avastas glüfosaadi Šveitsi keemik Henri Martin, kes töötas ettevõttes Cilag.
  • 1969. aastal patenterisid keemia firma Monsanto tulevased loojad glüfosaati herbitsidina (US Patent 3,455,675)[4]
  • 1974 alustati glüfosaadi registreerimise protsessi ja registreeriti aine kasutamine Ameerika Ühendriikide Keskkonnaametis (EPA ehk United States Environmental Protection Agency).[5]

Enne patendiõiguste aegumist Ameerika Ühendriikides 2000. aasta septembris kuulus Monsantole glüfosaadi tootmise ainuõigus.

Roundup®

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Roundup

1973. aastal hakkas Monsanto glüfosaati sisaldavad mitteselektiivseid herbitsiide turustama nime Roundup® all.[6][7][8] Roundup hävitab ühe kuu jooksul kõik sellega kokku puutunud rohelised taimed lehtedest kuni juurteni. Kõige efektiivsem on see kõrreliste heintaimede hävitamiseks, mõju laialehelistele on nõrgem.[9]

Kasutus

[muuda | muuda lähteteksti]

Umbrohud võivad põllukultuure mõjutada inimestele ja loomadele soovimatus suunas, näiteks väiksem saagikus, taimehaigused jms. Seetõttu soovitatakse agrotehnilistel (ja ka majanduslikel) eesmärkidel kasutada umbrohutõrjeks põllumaadel mitmeid glüfosaati sisaldavaid herbitsiide ubade, kurkide, kõrvitsate, arbuuside, spinati, sibulate, küüslaukude, kartulite, paprikate, rediste, peetide, porgandite, selleri, tilli ja nendega bioloogiliselt suguluses olevate taimede kultiveerimisel.[10]

Lisaks sellistele põllukultuuridele nagu mais, soja ja suhkruroog kasutatakse glüfosaati laialdaselt ka kakao-[11] ja banaaniistandustes (Musa spp.) ning muudes viljapuu- ja viinapuuistandustes, nendega töödeldakse ka kohvipuid (Coffea arabica L.) jpt.[12] Glüfosaati kasutatakse umbrohu tõrjeks ka raudteetammidel.[13] Lisaks kasutatakse seda metsanduses, linnades heakorratöödel, maanteeäärte hoolduses ja koduaedades umbrohtude tõrjes.[3]

Toime

[muuda | muuda lähteteksti]

Glüfosaat pärsib aminohapete türosiini, trüptofaani ja fenüülalaniini sünteesimiseks vajaliku ensüümi tootmist. Taimed omastavad selle lehtede kaudu, sealt transporditakse see taime kasvupiirkondadesse, aga ka juurte kaudu (nt glüfosaadiga väestatud taime kõrval kasvava väestamata taime juured). Glüfosaat akumuleerub taimede algkudedes (meristeem), lehtedes, juurtes, seemnetes jm.[14]

Seetõttu toimib glüfosaat ainult kasvavate taimede puhul, aga selle kasutamine ennetava herbitsiidina ei ole kuigi tõhus.

Mõju keskkonnale

[muuda | muuda lähteteksti]

Mullaga kokkupuutel ühineb glüfosaat suhteliselt lühikese aja jooksul mullaosakestega ning deaktiveerub. Glüfosaadi lagundamisele aitavad kaasa mullas elavad bakterid. Glüfosaadi poolestusaeg sõltub suuresti mullast – Texase osariigi muldades on täheldatud 3-päevast, Iowas 141-päevast ja Rootsi metsamuldades isegi 1–3-aastast poolestusaega.[15] Glüfosaati sisaldavad madalas kontsentratsioonis mitmed jõed ja ojad nii Ameerika Ühendriikides kui ka Euroopas. USEPA järgi on glüfosaat "suhteliselt püsiv" ühend. Euroopa Liidus on Roundup liigitatud keskkonnaohtlike ainete klassi N.[16]

Glüfosaati sisaldavate herbitsiidide kasutamisest tingitud toidupuuduse ja pesitsemispaikade vähesuse tõttu on kahanenud kasulike lindude, putukate ja väikeimetajate arvukus.[16] Laboriuuringute käigus langetas glüfosaat taimede vastupanuvõimet haigustele ning pärssis lämmastikku siduvate bakterite kasvu.[16]

Mõju inimtervisele

[muuda | muuda lähteteksti]

Uuringud glüfosaadi mõju kohta inimtervisele on andnud vastakaid tulemusi: on uuringuid, mis välistavad glüfosaadi toksilisuse, ja uuringuid, mille käigus on tõestatud glüfosaadi ja/või selle komplekteerimisel kasutatavate abiainete toksilisus katseloomade organismile, aga ka inimestele.[17]

Glüfosaati sisaldavad tooted on väga mürgised kõikidele loomadele, sealhulgas inimestele. Sümptomite hulka kuuluvad nahaärritus, peavalu, iiveldus, tuimus, kõrgenenud vererõhk ja südamepekslemine.[16] Kemikaal, mida lisatakse Roundupi pindpinevuse vähendamiseks, on tugevam mürk kui glüfosaat ise, kuid nende kahe koosmõju on veelgi mürgisem.[16][18][19]

Inimestel, kes glüfosaati sisaldavate herbitsiididega kokku puutuvad või tarbivad toiduaineid mille kasvatus tehnoloogias glüfosaati on kasutatud, on suurem risk nurisünnitusele, enneaegse sünnitusele ja keskkonnateguritest põhjustatud mitte-Hodgkini lümfoomi tekkimisele.[20][21]

Glüfosaadimürgistus

[muuda | muuda lähteteksti]

Täiskasvanutel, kes on eksikombel neelanud enam kui 85 ml glüfosaadikontsentraati, tekib tõenäoliselt mürgistusseisund, ning prognoos on üsna halb.[22]

Glüfosaadiresistentsed taimed

[muuda | muuda lähteteksti]

Eeldatavasti glüfosaadi pika kasutusea tõttu (aastakümneid) on kõikjal maailmas registreeritud põllukultuuride kõrval ka glüfosaadiresistentseid taimi:

Samuti on glüfosaadiresistentseks arenenud mitmel maal kasvavad kokapõõsad jpt taimed.[24]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Antonio L. Cerdeira, Stephen O. Duke (2006): The Current Status and Environmental Impacts of Glyphosate-Resistant Crops: A Review. Journal of Environmental Quality 35, S. 1633–1658, DOI:10.2134/jeq2005.0378, PDF[alaline kõdulink].
  2. ↑ Eesti Mesinike Liidu Infoleht nr 2(70)2012
  3. ↑ 3,0 3,1 Ülle Leisk, Riin Rebane. "Taimekaitsevahendite jääkide sisalduse ja dünaamika uuring pinna- ja põhjavees" (http://www.envir.ee/sites/default/files/taimekaitsevahendite_jaakide_sisalduse_ja_dunaamika_uuring_pinna-_ja_pohjavees_2018.pdf). Keskkonnaministeerium. {{netiviide}}: välislink kohas |failitüüp= (juhend)
  4. ↑ "US Patent 3,455,675". Originaali arhiivikoopia seisuga 28. veebruar 2018.
  5. ↑ [1]
  6. ↑ [2]
  7. ↑ "arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 9. juuni 2013. Vaadatud 27. juulil 2013.{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  8. ↑ "arhiivikoopia" (PDF). Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 20. märts 2013. Vaadatud 20. märtsil 2013.{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  9. ↑ OÜ Eesti Murud, Vana taimiku hävitamine
  10. ↑ Thomas J. Monaco, Steve C. Weller, Floyd M. Ashton, Weed Science: Principles and Practices, 2nd ed, 2002, John Wiley and Sons, Google`i raamatu osaline veebiversioon (vaadatud 31.07.2013)
  11. ↑ [3][alaline kõdulink]
  12. ↑ Laura D. Bradshaw, Stephen R. Padgette, Steven L. Kimball and Barbara H. Wells, Perspectives on Glyphosate Resistance, Weed Technology Vol. 11, No. 1 (Jan. – Mar., 1997), pp. 189–198, Published by: Weed Science Society of America, [4]
  13. ↑ Marek Strandberg, Katrin Idla (26. juuli 2017). "Marek Strandberg & Katrin Idla: Loodus sureb vaikides". Eesti Ekspress. Ekspress Meedia AS. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. juuli 2017.
  14. ↑ http://www.indianacca.org/abstract_papers/papers/abstract_21.pdf
  15. ↑ "Glyphosate Factsheet (part 1 of 2) Caroline Cox / Journal of Pesticide Reform v.108, n.3 Fall98 rev.Oct00". Originaali arhiivikoopia seisuga 22. märts 2009. Vaadatud 29. juunil 2008.
  16. ↑ 16,0 16,1 16,2 16,3 16,4 "Roundup Material Safety Data sheet" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. juuli 2011. Vaadatud 29. juunil 2008.
  17. ↑ N. Benachour, H. Sipahutar, S. Moslemi, C. Gasnier, C. Travert, G. E. Sēralini, "Time- and Dose-Dependent Effects of Roundup on Human Embryonic and Placental Cells", Arch. Environ. Contam. Toxicol. 53, 126–133 (2007), 07/s00244-006-0154-8, [5]
  18. ↑ Bradberry SM, Proudfoot AT, Vale JA, "Glyphosate poisoning", Toxicol Rev. 2004;23(3):159-67., http://www.ncbi.nlm.nih.gov/pubmed/15862083
  19. ↑ Peluso M, Munnia A, Bolognesi C, Parodi S., "32P-postlabeling detection of DNA adducts in mice treated with the herbicide Roundup.", Environ Mol Mutagen. 1998;31(1):55-9. Osaline veebiversioon (vaadatud 27. juuli 2013)
  20. ↑ [6]
  21. ↑ Peeter Padrik, Hele Everaus, "Onkoloogia õpik Arstiteaduskonna 4. kursusele", lk 101, 2013, Tartu Ülikooli Kirjastus OÜ, ISBN 9789949323067
  22. ↑ Bradberry SM, Proudfoot AT, Vale JA, Glyphosate poisoning, Toxicol Rev. 2004;23(3):159-67, Osaline veebiversioon (vaadatud 01.08.2013)
  23. ↑ [GLYPHOSATE-RESISTANT HORSEWEED (Conyza canadensis L. Cronq.) BIOTYPE FOUND IN THE SOUTH CENTRAL VALLEY. [7]
  24. ↑ Joshua Davis, The Mystery of the Coca Plant That Wouldn't Die,Issue 12.11 – November 2004 Veebiversioon (31.07.2013)

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Glüfosaat&oldid=6667622"