Friedrich Niggol
| Friedrich Niggol | |
|---|---|
 Friedrich Niggol (Järva Teataja, 8. juuli 1940) | |
| Eesti kohtuminister | |
|
Ametiaeg 5. juuli 1940 – 21. juuli 1940 | |
| Eelnev | Boris Sepp |
| Järgnev | Johannes Klesment |
| Isikuandmed | |
| Sünniaeg |
5. jaanuar 1900  Tartu, Liivimaa kubermang, Venemaa keisririik |
| Surmaaeg |
27. mai 1942 Tallinn, Eesti |
| Rahvus | eestlane |
| Abikaasa | Erika Auguste Nigol |
| Vanemad |
Johann Hindrik Niggol, Helene Niggol |
| Lapsed | Hedo Anita Voore |
| Alma mater | Tartu Ülikool |
| Elukutse | jurist |
Friedrich Niggol (24. detsember 1899 (vkj)/ 5. jaanuar 1900 Tartu – 27. mai 1942 Keskvangla, Tallinn) oli Eesti kohtunik ja poliitik.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Niggol sündis Tartus käsitöölise pojana. Ta õppis Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis ja Tallinna Poeglaste Gümnaasiumis, lõpetades viimase 1919. aastal. Ta võttis osa Vabadussõjast. Aastatel 1920–1923 (lõpetas) õppis ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas. Ta oli EYS Veljesto vilistlane.[1][2][3] Üliõpilasena osales ta vasakäärmusliku Sotsiaalfilosoofilise Üliõpilaste Seltsi tegevuses.[4]
Kohe pärast ülikooli lõpetamist asus Niggol 1923. aasta kevadel riigiteenistusse, tema vasakpoolsus karjääri ei takistanud. Ta töötas 1924. aastani Tallinna-Haapsalu Rahukogu juures kohtuameti nooremkandidaadina. Pärast 1924. aastal sooritatud eksamit määrati Niggol Tallinna tähtsamate asjade kolmanda jaoskonna kohtu-uurija kohusetäitjaks. Algul oli ta vanem kohtuametikandidaat, 1926. aasta jaanuaris sai temast täiskohaga tähtsamate asjade kohtu-uurija.[2][4][5]
1930. aasta jaanuaris nimetati Niggol Viljandi-Pärnu Rahukogu alaliseks liikmeks, 1932. aastal paigutati ta ümber Rakvere-Paide Rahukogu abiesimeheks. 1934. aastal sai temast Tartu-Võru Rahukogu abiesimees. Kolmandal katsel sai 1938. aasta novembril Niggol Kohtukoja tsiviilosakonna liikmeks.[1][2][4][5]
Poliitiline karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Boris Sepa tagandamist kohtuministri kohalt 1940. aasta 5. juulil sai temast Johannes Varese valitsuse kohtuminister. Enne seda oli ta kohtuministri asetäitja. Niggol oli ka 1940. aastal korraldatud valimiste peakomitee esimees, mistõttu oli ta hõivatud valimiste ettevalmistustöödega ega jõudnud kohtuministrina midagi olulist korda saata.[2][3]
Pärast 21. juulil Eesti kuulutamist nõukogude vabariigiks jätkas 25. augustini Niggol tööd kohtuministrina. 1941. aasta jaanuarist aprillini oli ta Eesti NSV ülemkohtu liikmeks.[4][6]
Sakslaste sissetungi ajal 1941. aastal jäi ta Eestisse, arreteeriti ja paigutati Keskvanglasse, kus ta 27. juulil 1942 suri tiisikusse.[1]
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Friedrich Niggol sündis Johann Hindriku ja Helene perre esimese lapsena. Peres oli veel kolm õvet: pärast Friedrichi sündisid veel Hilda, Evald ja Olga Emilie.[7]
Ta abiellus 8. märtsil 1924 Erika Augustega (sündinud Wiederfeldt), kellega sai 1925. aastal tütre Hedo Anita.[8] Tema pere põgenes 1944. aastal Saksamaale ja läks sealt hiljem Kanadasse.[9][10] Tema tütar abiellus Kanadas arhitekt Kaljo Voorega.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. II, lk. 86
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 "Kohtuminister Friedrich Niggol". Postimees. 7. juuli 1940. Lk 6.
- ↑ 3,0 3,1 "Suured ümberkorraldused riigiaparaadis". Maa Hääl. 8. juuli 1940. Lk 5.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Vallikivi, Hannes (3. juuni 2017). "Kohtunike valiku kriteeriumid Eesti Vabariigis 1934-1940". Ajalooline Ajakiri: 391.
- ↑ 5,0 5,1 "Friedrich Niggol kohtuministriks". Järva Teataja. 8. juuli 1940. Lk 8.
- ↑ Sootak, Jaan (1. jaanuar 2024). "NÕUKOGUDE KRIMINAALÕIGUSE RAKENDAMINE EESTIS 1940–1941". Akadeemia: 43.
- ↑ "Personalbuch C. N-Z, 1901-1910". Rahvusarhiiv. 1910.
- ↑ "VII personaalraamat N-Z. 1924-1937". Rahvusarhiiv. 1937.
- ↑ "Hedo Anita Nigol Voore". Find a Grave. Vaadatud 2. jaanuaril 2025.
- ↑ "TALLINNA LINNA I TÜTARLASTE GÜMNAASIUMI (III Gümnaasiumi) endiste õpilaste ja õpetajate kokkutulekult Torontos". Meie Elu. 24. märts 1966. Lk 4.