Entente cordiale
| Entente cordiale | |
|---|---|
 1904. aasta Prantsuse postkaart, millel on koostöö sümboliseerimiseks kujutatud tantsivat Britanniat ja Marianne'i | |
| Allkirjastatud | 8. aprill 1904 |
| Osapooled |
Prantsusmaa Suurbritannia |
| Keel | inglise, prantsuse |
Entente cordiale (prantsuse keelest Südamlik leping) oli 8. aprillil 1904 Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel sõlmitud rahvusvaheliste lepingute pakett, millega paranesid Prantsusmaa-Suurbritannia suhted märkimisväärselt. De jure reguleeriti lepinguga ebaolulisemaid asjaolusid, nagu kalapüük ja kolooniate piirid. Egiptus läks Suurbritannia ja Maroko Prantsusmaa mõjusfääri. Entente ei olnud ametlik liit, ei hõlmanud lähedast koostööd ega olnud suunatud Saksamaa vastu. Sellest hoolimata pani see aluse Prantsusmaa-Suurbritannia pikaajalisele koostööle ning tugevale suhtele Saksamaa agressiooni ohus. Entente cordiale ei olnud esimese maailmasõja alguses 1914. aastal sõlmitud sõjaline liit Antant.[1]
Entente cordiale 'i põhiline koloniaalkokkulepe oli, et Egiptus kuulub täielikult Briti ning Maroko Prantsuse mõjusfääri. Lisaklausel oli, et Prantsusmaa austab Marokos mõistlikul määral Hispaania huve. Peale selle loovutas Suurbritannia Prantsusmaale Prantsuse Guinea lähedal asuvad Îles de Losi saared, Nigeeria piir pandi paika Prantsusmaa kasuks ning Prantsusmaa sai endale Gambia jõe ülemjooksu oru. Prantsusmaa loobus omalt poolt ainuõigusest kalastada Newfoundlandi lähedal. Mõjusfäärid pandi paika ka Siiamis (Tais), mida küll lõpuks ei koloniseeritud. Idapoolsed, Prantsuse Indohiinaga piirnevad alad pidid saama Prantsusmaale ning läänepoolsed, Briti Birmaga piirnevad alad Suurbritanniale. Kolonistide vastuolusid leevendati ka Uus-Hebriididel.
Suures plaanis oli Entente cordiale lõpp pea tuhat aastat kestnud Inglise-Prantsuse sõdadele ning Napoleoni sõdade lõpust (1815) kestnud modus vivendi sai paberile kirja.[2] Entente cordiale oli Prantsuse välisministri Théophile Delcassé'i (1898–1905) poliitika kulminatsioon. Delcassé uskus, et liit brittidega annaks Prantsusmaale Lääne-Euroopas julgeolekutagatise Saksamaa liidulepingute vastu (nt 1882. aasta Kolmikliit). Lepingu läbirääkimiste taga olid Prantsuse suursaadik Londonis Paul Cambon ja Suurbritannia välisminister Henry Petty-Fitzmaurice. Entente cordiale 'iga lõpetasid mõlemad osapooled iseendale tekitatud isolatsiooniperioodi. Enne seda ei olnud Suurbritannial peale liidu Jaapaniga ühtegi tugevat liitlast ning Prantsusmaal oli ainult Prantsuse-Vene liit. Peale selle oli Entente cordiale ohuks Saksamaale, kelle välispoliitika oli osaliselt toetunud Briti-Prantsuse suhete jahedusele. Sakslased proovisid liitu 1905. aastal Marokos nõrgestada (esimene Maroko kriis), kuid Briti-Prantsuse suhted vaid tugevnesid sellega ning algasid ka sõjalised läbirääkimised Briti ja Prantsuse peastaapide vahel. Kahe riigi sõbralikud suhted said uuesti kinnitust 1906. aasta Algericase konverentsil ja 1911. aastal teise Maroko kriisiga.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Andrew, Christopher. Théophile Delcassé and the making of the Entente Cordiale: A reappraisal of French Foreign Policy 1898–1905 (1968)
- Andrew, Christopher. "France and the Making of the Entente Cordiale." Historical Journal 10#1 (1967): 89–105. veebis.
- Bell, P. M. H. France and Britain, 1900–1940: Entente and Estrangement (1996).
- Capet, Antoine, ed. Britain, France and the entente cordiale since 1904 (Springer, 2006).
- Hargreaves, J. D. "The Origin of the Anglo-French Military Conversations in 1905." History 36.128 (1951): 244–248. veebis
- Hargreaves, J. D. "Entente Manquee: Anglo-French Relations, 1895–1896." Cambridge Historical Journal 11#1 (1953): 65–92. veebis.
- Hennlichová, Marcela. "The Royal Visit to Paris and the Presidential Visit to London in 1903 — An Icebreaker of the Public Opinion or a Milestone in the History of the Entente Cordiale?" "Prague Papers on the History of International Relations" 1 (2019): 38–53. veebis
- Keiger, J.F.V. France and the World since 1870 (2001) pp 115–17, 164–68
- Langer, William L. The Diplomacy of Imperialism, 1890–1902 (1951).
- Macmillan, Margaret. The War That Ended Peace: The Road to 1914 (2013) ch 6
- Rolo, P. J. V. Entente Cordiale: the origins and negotiation of the Anglo-French agreements of 8 April 1904. Macmillan/St Martin's Press, London 1969.
- Šubrtová, Marcela. "Great Britain and France on the Way to the Entente Cordiale." Prague Papers on the History of International Relations 1 (2014): 79–97. veebis
- Šubrtová, Marcela. "The Anglo-French Rapprochement and the Question of Morocco." West Bohemian Historical Review 2 (2016): 213–241 veebis
- Taylor, A.J.P. The Struggle for Mastery in Europe, 1848–1918 (1954) veebis
- Williamson, Samuel R. The politics of grand strategy: Britain and France prepare for war, 1904–1914 (1990).
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Entente cordiale
- First declaration of the Entente cordiale including secret articles
- A statistical commemoration of the Entente Cordiale published jointly by the British and French Ministries of Defence (British MOD text, bilingual)
- A statistical commemoration of the Entente Cordiale published jointly by the British and French Ministries of Defence (French MOD text, bilingual)