Emil Abderhalden

Emil Abderhalden (9. märts 1877 Oberuzwili vald, Sankt Galleni kanton – 5. august 1950 Zürich) oli Šveitsi biokeemik ja füsioloog.

1895. aastast alates õppis ta Baseli ülikoolis meditsiini. Ta kaitses 1902 Baseli ülikoolis Gustav von Bunge juhendamisel doktoritöö "Kõrgõhu mõjust vere koostisele". Hermann Emil Fischeri assistendina töötades habiliteerus ta 1904 "Uued tulemused spetsiifilise valkude keemia alal". Valkude struktuuri uurides eraldas ta esmakordselt valgust polüpeptiidi. Algselt tegi ta peptiididega seotud uurimistööd koos Hermann Emil Fischeriga. Ta tegi katseid valke lõhustavate fermentidega. Ta uuris valkude sünteesi loomses organismis ja polüpeptiidide sünteesi. Ta väitis, et on avastanud spesiifilised "kaitsefermendid" (Schutzfermente, hilisem nimetus Abwehrfermente). Abderhalden avastas ka uusi aminohappeid.

Esimese maailmasõja ajal sai ta haavatute transpordi koordineerimise eest 2. klassi Raudristi. Samuti vahendas ta puudustkannatajatele põllumaad, asutas imikutekodusid ja korraldas abi vanuritele.

Abderhalden andis seletuse Abderhaldeni-Kaufmanni-Lignaci sündroomile. Ta töötas välja rasedustesti (Abderhaldeni reaktsioon), mis aga ei toiminud.

Ta propageeris perekonna edendamist ning võitles alkoholi, nikotiini ja abordi vastu. Sotsiaaldarvinistina toetas ta sundsterilisatsiooni ja rassihügieeni. Artiklis "Rasse und Vererbung vom Standpunkt der Feinstruktur von blut- und zelleigenen Eiweißstoffen" (1939) väitis ta, et rasse saab valkude põhjal eristada.

Alates 1936. aastast tegeles ta sõjalise tähtsusega uuringutega ersatsainete alal ning pälvis selle eest 1944 2. klassi ordeni Kriegsverdienstkreuz.

23. juunil 1945 deporteeriti ta Ameerika okupatsioonitsooni, kust ta pääses edasi Šveitsi.

Aastal 1998 ilmus ajakirjas Nature uurimus, mis näitab, et osa Abderhaldeni töödest, nimelt kaitsefermentide teooria ja selle järeldused ning nn rasedustest, pole leidnud teaduslikku tõendatust. Juudi päritolu Saksa biokeemik Leonor Michaelis püüdis (1913) korrata Abderhaldeni eksperimente kuid need ebaõnnestusid. Saksamaa teadlased ei julgenud Abderhaldeni maine tõttu neid teooriaid kritiseerida või isegi osalesid nende eksperimentaalses tõendamises. Abderhalden ja tema õpilased kordasid selle teooria tõenduseks mõeldud katseid nii kaua, kuni saadi näiliselt positiivsed tulemused, negatiivsete tulemustega katsed aga jäeti kõrvale. Pole selge, kas tegu on andmete võltsimisega või tingis korduskatsete ebaõnnestumise mingi muu tegur.

Publikatsioonid

• OpenLibrary Bibliographie der gesamten wissenschaftlichen Literatur über den Alkohol und den Alkoholismus. Berliin ja Viin, Urban & Schwarzenberg, 1904
• Abbau und Aufbau der Eiweisskörper im tierischen Organismus, Hoppe-Seylers Zeitschrift für physiologische Chemie, Strassburg, 44: 17-52. 1905
• Lehrbuch der physiologischen Chemie in 30 Vorlesungen von Emil Abderhalden. Berliin ja Viin, Urban & Schwarzenberg, 786. lk. (1906)
• koos Casimir Funkiga. Die Schwefelbestimmung im Urin., Zeitschrift für Physiologische Chemie 58: 331-333, Veebiversioon (vaadatud 07.09.2013) (saksa keeles) 1908 – 1909
• Neuere Ergebnisse auf dem Gebiete der speziellen Eiweisschemie. Jena (1909)
• Physiologisches Praktikum. Berliin (1912)
• Schutzfermente des tierischen organismus. Ein beitrag zur kenntnis der abwehrmassregeln des tierischen organismus gegen körper-, blut- und zellfremde stoffe. Berliin, (1912)
• Synthese der Zemmbausteine in Pflanze und Tier. Berliin, (1912)
• Lehrbuch der physiologischen Chemie in Vorlesungen von Emil Abderhalden, Berliin and Viin, Urban & Schwarzenberg, 1914-1915
• Die Grundlagen unserer Ernährung und unseres Stoffwechsel. Berliin, (1917)
• ...