Bosnia kuningriik

	Bosansko kraljevstvo; Босанско краљевство; Bosnia kuningriik 1377–1463
	Vapp
	Keskaegse Bosnia riigi laienemine
Valitsusvorm	feodaalmonarhia
Pealinn	Visoko; Jajce

Bosnia kuningriik (bosnia, horvaadi ja serbia: Bosansko kraljevstvo, Босанско краљевство) oli keskaegne kuningriik, mis arenes Bosnia banaadist (1154–1377). Selle ulatuslik, kogu piirkonda hõlmav sotsiaalmajanduslik, poliitiline ja kultuuriline mõju oli suure mõjuga keskaegsete Balkani riikide hilisemale arengule ja Balkani ajaloole üldiselt. Bosnia nautis 13. ja 14. sajandil de facto sõltumatust, vaatamata nominaalsele allumisele Ungarile. Selle raske maastik ja kaugus võimaldasid bosnialastel oma kahe võimsa naabri, Ungari ja Serbia vahel manööverdada, õnnestudes tavaliselt vältida allumist kummalegi. Mitu võimekat valitsejat võimaldas Bosnial 14. sajandil lühikest aega mängida suurriigi rolli. Pärast 1290. aastat nautis Bosnia kujuteldavat sõltumatust Ungarist ja omandas märkimisväärse territooriumi Dalmaatsias Serbia arvelt. Kuningas Tvrtko I (valitses 1353–91) omandas Lääne-Serbia osi ja enamuse Aadria mere rannikust Neretva jõest lõunas ja tema valitsemise lõpuaastail muutus Bosnia lühikeseks ajaks tugevaimaks riigiks Balkani poolsaarel. Siiski jäi kohalik separatism Bosnias tugevaks ja pärast tema surma kaotas riik oma ülemvõimu. Osmanite riik annekteeris 1440. ja 1450. aastatel Ida-Bosnia osi ja läks vallutama Hertsegoviinat, kuni viimane kindlus aastal 1481 langes.

Taust

Pikemalt artiklis Bosnia banaat

Bosnia banaat oli keskaegne riik, mis koosnes oma võimsuse tipul enamusest sellest, mis nüüd on Bosnia ja Hertsegoviina, samuti Dalmaatsia (Horvaatias), Serbia ja Montenegro osadest. Olles nominaalselt Ungari kuningriigi vasall, oli Bosnia de facto sõltumatu riik. Bosnia banaat eksisteeris aastani 1377, kui see ülendati Tvrtko I kroonimisega kuningriigiks.

Ajalugu

Pikemalt artiklis Bosnia ja Hertsegoviina ajalugu keskajal

14. sajandi keskpaigaks jõudis Bosnia Kotromanićist bani Tvrtko I juhtimisel oma võimsuse tippu, kes kroonis end ametlikult 26. oktoobril 1377. Nii tehes sai temast äsja väljakuulutatud Bosnia kuningriigi valitseja, riigi, mis järgnes Bosnia banaadil. Oma võimsuse tipul muutus kuningriik üheks kõige mõjukamaks ja võimsamaks riigiks Balkani poolsaarel enne Osmanite vallutust.

Läbi kogu keskaja koosnes Hertsegoviina mitmest väikeriigist: Zahumlje ümber Blagaj linna ja Travunija ümber Trebinje linna. Neid riigikesi valitsesid aeg-ajalt poolsõltumatud vürstid, enamasti keskaegse Serbia monarhia süseräniteedi all. Nende territooriumid hõlmasid nüüdse Hertsegoviina ning Montenegro ja Lõuna-Dalmaatsia osi. Nimi Hertsegoviina võeti omaks kui "püha Sava hertsog" Stjepan Vukčić Kosača saavutas aastail 1435–1448 sõltumatuse.

Tvrtko I valitsemine

Bosnia jõudis oma võimsuse tippu Kotromanićist bani Tvrtko I juhtimisel, kes sai võimule aastal 1353. Aastal 1372 moodustas Tvrtko liidu vürst Lazar Hrebeljanovićiga, ühega piirkondlikest isandatest laguneva Serbia tsaaririigi territooriumil. Järgmisel aastal ründasid Tvrtko ja Lazar Nikola Altomanovići valdusi, kes oli kõige võimsam Serbia aadlik sel ajal. Pärast Altomanovići võitmist jagasid nad tema maad omavahel, välja arvatud rannikualad Dračevica, Konavle ja Trebinje, mille hõivas Zeta isand Đurađ I Balšić. Tvrtko sai Zahumlje osi, Drina ja Limi jõe ülemjooksud, samuti Onogošti ja Gacko ringkonnad. See omandamine sisaldas tähtsat Serbia õigeusu Mileševa kloostrit (mis säilitas esimese Serbia peapiiskopi Püha Sava reliikviaid).

Aastal 1377 võttis Tvrtko Balšićilt rannikualad. Samal aastal 26. oktoobril krooniti ta 'Serbia, Bosnia, Primorje ja läänemaade' kuningaks. Serbia territooriumi, sealhulgas tähtsa Mileševa kloostri omandamine koos faktiga, et Tvrtko vanaema oli olnud Nemanjićite dünastia liige, andis Tvrtkole tõuke kroonida end ka 'Serbia kuningaks', kinnitades seega oma pretensioone Serbia troonile. See sai võimalikuks kuningliku Nemanjićite liini hääbumisega pärast Uroši surma aastal 1371. Kroon saadeti talle Ungari kuninga Lajos I poolt ja tseremoonia viis läbi Mileševa metropoliit. Arvatakse, et ta krooniti kirikus Visoko lähedal Miles, mis ehitati Stjepan II Kotromanići valitsusajal, kuhu ta ka oma onu Stjepan II kõrvale maeti. Mõned ajaloolased arvavad siiski, et ta krooniti Mileševa kloostris.

Siiski muutus vürst Lazar pärast Nikola Altomanovići võitmist kõige võimsamaks isandaks endise Serbia tsaaririigi territooriumil. Ta soovis taasühendada Serbia riigi ja Serbia õigeusu kirik nägi temas kõige sobivamat Nemanjićite dünastia järglast. Kirik, mis oli tugevaim ühtne jõud serblaste seas sel ajal, ei toetanud Tvrtko selliseid püüdlusi.

Aastaks 1390 laiendas Tvrtko I oma valdusi, hõivates Horvaatia ja Dalmaatsia osi ning laiendades oma tiitliks Raška, Bosnia, Dalmaatsia, Horvaatia ja Primorje kuningas. Tvrtko täistiitel loetles alluvaid rahvaid ja geograafilisi sõltlasalasid, jälgides Bütsantsi norme. Oma võimu tipul oli ta "Bosnia, Serbia, Horvaatia, Humi, Usora, Soli, Dalmaatsia, Donji Kraji kuningas".

Langus

Pärast Tvrtko I surma tuhmus Bosnia riigi võim ja mõju aeglaselt. Osmanite riik oli juba alustanud sissetungi Euroopasse ja kujutas suurt ohtu Balkani poolsaarele läbi kogu 15. sajandi esimese poole. Lõpuks, kuningas Stjepan Tomaševići ajal, teiste Euroopa riikide poolt reedetuna ja üksi jäetuna, langes Bosnia ametlikult aastal 1463 ja muutus Osmanite riigi läänepoolseimaks provintsiks. Hertsegoviina provints langes aastal 1482. Võttis veel üks sajand, kuni tänapäeva Bosnia lääneosad alistusid Osmanitele. Pärast kuningriigi langemist põgenes Katarina Kosača hobustel Rooma, narritades Osmaneid, millisel viisil ta läks. Ta märkis, et lahkus riigist, et näha oma poegi või külastada Püha Tooli.

Kultuur

Bosnia ja Hertsegoviina põlisrahvastiku religioon oli mitmekesine: siin oli katoliiklasi ja õigeusklikke kristlasi, kuid enamus põliselanikke kutsus end lihtsalt bosnialasteks (Bošnjani), kes kuulusid niinimetatud Bosnia kirikusse. Suurem osa teadmistest selle kiriku kohta tuleb välistest ebakindlatest allikatest ja selle täpne olemus on paljude akadeemiliste arutelude teema, eriti võimaliku dualistliku õpetuse ümber. Katoliku ja õigeusu võimud süüdistasid seda ketserluses ja seotuks bogomiilidega.

Bosnia banid ja kuningad olid oma valitsusaegadel katoliiklased, välja arvatud Stjepan Ostoja, kes näitas troonil olles üles mõningat huvi Bosnia kiriku suhtes. Siiski olid mitmed tähtsad aadlikud, kes olid krstjani, nagu Hrvoje Vukčić Hrvatinić, Radenović-Pavlovići perekond, Sandalj Hranić, Stjepan Vukčić Kosača ja Pavle Klešić. Pühale Toolile oli tavaline nõuda toetuse eest Bosnia valitsejatelt loobumist mistahes suhetest Bosnia kirikuga või isegi ümberpööramiste teostamist.

Valitsejate loend

Pikemalt artiklis Bosnia valitsejate loend

Vaata ka

Bosnialased