Arelaat

Arles'i kuningriik ehk Arelaat (933–1378) või Teine Burgundia kuningriik (prantsuse keeles Royaume de Bourgogne) kõrgkeskajal oli aastal 933 varasema keskaegse Burgundia kuningriigi maadest Arles'is rajatud frankide dominioon. Selle territoorium ulatus Vahemerest Kõrg-Reinini põhjas, mis vastab jämedalt tänapäeva Prantsuse piirkondadele Provence-Alpes-Côte d'Azur, Rhône-Alpes ja Franche-Comté, samuti Lääne-Šveitsile. Riiki valitsesid iseseisvad kuningad aastani 1032, misjärel langes see Saksa-Rooma riigile.

Karolingide Burgundia alajaotus oli algselt Kesk-Frangi riigi osa, mis eraldati 843. aasta Verduni lepinguga keiser Lothar I-le, välja arvatud Burgundia hertsogkond, mis läks Lääne-Frangi riigile. Aastaks 875 olid kõik Lothar I pojad surnud ilma pärijateta ja enamust Burgundia territooriumist valdas Lääne-Frangi kuningas Charles II Paljaspea, välja arvatud need Ülem-Burgundia osad Juura mägedest (Bourgogne Transjurane) põhja pool, mis läksid 870. aasta Meersseni lepinguga Ida-Frangi riigi kuningale Ludwig Sakslasele.

Segaduses pärast Charlesi poja Louis II Kogeleja surma aastal 879 kasutas Lääne-Frangi krahv Boso juhust ja rajas Alam-Burgundia kuningriigi (Bourgogne Cisjurane) Arles'is. Paralleelselt asutas Auxerre'i krahv Rudolf aastal 888 pärast Ida-Frangi riigi keisri Karl Paksu surma Ülem-Burgundia kuningriigi Saint-Maurice'is. Mõlemad kuningriigid ühendati aastal 933, kui Arles'i kuningas Hugues loovutas Alam-Burgundia Ülem-Burgundia kuningale Rudolf II-le vastutasuks Rudolfi loobumisele Itaalia troonist.

Rudolf ühendas Ülem- ja Alam-Burgundia uueks Arles'i kuningriigiks (Arelaat). Aastal 937 järgnes talle troonil tema poeg Konrad Rahumeelne. Hugues pärimisnõuded lükati tagasi Saksa kuninga Otto I toel, misjärel langes kuningriik keiserlikku mõjusfääri. Aastal 993 järgnes Konradile troonil Rudolf III, kes, olles pärijateta, sõlmis aastal 1006 pärimislepingu Saksamaa kuninga Heinrich II-ga. Aastal 1032 kuningas Rudolf III suri ja kuningriigi päris Heinrichi järglane keiser Konrad II Saali dünastiast.

Kuigi keisrid kutsusid endid sellest ajast alates "Arles'i kuningateks", lasid vähesed end katedraalis kroonida. Erandiks oli keiser Friedrich I Barbarossa, kes krooniti aastal 1178 Arles'i peapiiskopi poolt Burgundia kuningaks. Kuningriik kasutas märkimisväärset autonoomiat. Riigi ülemkantsleri ametit hoidis Trieri peapiiskop, selle kinnitas 1356. aasta kuldbulla.

11. sajandi ja 14. sajandi lõpu vahel lõid mitmed kuningriigi territooriumi osad lahku: Provence, Vivarais, Lyonnais, Dauphiné, Savoy, Franche-Comté, Lääne-Šveitsi osad. Enamus Alam-Burgundia territooriumist liidendati järk-järgult Prantsusmaaga – Provence'i krahvkond langes aastal 1246 Anjou dünastia kätte ja aastal 1481 lõplikult Prantsusmaa kätte, Dauphiné annekteeriti ja müüdi aastal 1349 Viennois' dofääni Humbert II de la Tour-du-Pini poolt Prantsuse kuningale Charles V-le. Teiselt poolt omandas aastal 1190 Burgundia krahvkonna keiserlik Hohenstaufenite dünastia ja Ülem-Burgundia idapoolsed osad langesid Zähringite dünastiale ja hiljem Habsburgidele.

Keiser Karl IV eraldas aastal 1361 Burgundia kuningriigist Savoia krahvkonna. Aastal 1365 oli ta viimane keiser, kes krooniti Arles'i kuningaks, kuna aastal 1378 nimetas ta Prantsusmaa dofääni (hilisema Prantsusmaa kuninga Charles VI) kuningriigi alaliseks riigivikaariks. Sealt alates esines Arelaat ainult paberil.

Vaata ka