Akied
Akied [ak'ied] on hõim Tansaania põhjaosas Kilimanjarost lõunas, tänapäeval peamiselt masaide asustatud savannis, Olduvai kuristikust paarsada kilomeetrit kagu pool.[2]
Akied on üks väheseid Aafrikas säilinud küttide-korilaste hõime. Antropoloog Marianne Hovind Bakkeni hinnangul elab piirkonna külades kokku 2000–3000 akiet.[2]
Naaberrahvad peavad neid mahajäänuks. Masaid nimetavad neid iltorobo'deks ehk vaesteks inimesteks, kel pole kariloomi; suahiilid aga kasutavad akiede ja mõne teise küttide-korilaste hõimu kohta nimetust ndorobo.[2]
Päritolu ja ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Akiede päritolu üle vaieldakse. Muu hulgas on oletatud, et akied rändasid kunagi oma praegusele asualale põhja poolt koos teiste rändkarjakasvatajatega, kuid pöördusid mingil põhjusel ikkagi traditsioonilise jahipidamise ja koriluse juurde tagasi.[2]
Nad kõnelevad Lõuna-Niiluse keelte hulka kuuluva kalendžini keele dialekti. Osa uurijaid peab akiesid Keenias elavate okiekkide sugulasteks.[2]
Vanasti olevat iga klann olnud seotud ühe kindla esivanemate vaimuga ning elanud kindlal territooriumil. Igal perel olnud oma puud ja mesilased, ulukid kuulusid kõigile ühiselt.[2]
Rännati vastavalt hooajale ringi ning rajati tihti ajutisi külasid. Tänapäeval elatakse pigem paiksetes külades.[2]
Akiede põlistele maadele on viimase saja aasta jooksul rajatud masaide põllud ja karjamaad ning vee pärast käib võitlus karjapidajatega. Osa maadest on antud jahikorraldajatele. Salaküttimine on metsloomade arvukust oluliselt vähendanud.[2]
Eluolu
[muuda | muuda lähteteksti]Akied elavad enamasti mõnekümne kaupa väikestes külades, mida ümbritseb tavaliselt okkalisest akaatsiast tara.[1][2]
Nende elamud on ehitatud peamiselt punutud okstest, heintest ja punasest savikast pinnasest. Need sarnanevad masaide majadega. Majad paiknevad ringis ümber platsi.[1]
Varem kanti tagasihoidlikke pruune rõivaid, kuid tänapäeval on masaide traditsiooni eeskujul kasutusel erkpunased ja -sinised riided[2]. Nii mehed kui ka naised ajavad tavaliselt juuksed žiletiga maha. Nii naised kui ka mehed kannavad kaelas, käe ümber ja kõrvades rohkelt ehteid.[1]
Peetakse vähesel määral kanu ja haritakse põldu, kus kasvatatakse eelkõige maisi, mille saak küll sageli ikaldub ega suuda külarahvast ära toita. Maisiterad tambitakse uhmris peeneks ning neist valmistatakse putru. Tihti toituvad akied nädalate kaupa ainult maisist[1]. Nad koguvad ka juuri, lehti, marju ja mugulaid, aga eelkõige suure toiteväärtusega mett. Mehed lähevad sageli nädalateks jahti pidama ja baobabitüvedest mett koguma.[2]
Joogikõlbliku vee hankimine on enamasti probleem. Näiteks ühes asuala keskel paiknevas külas käiakse kaks korda päevas vett toomas, lähima mitme kilomeetri raadiuses leidub ainsa veekoguna üks mudasevõitu lomp. Samas veekogus käivad masaid pesemas ja loomi jootmas, vee kaudu on akiede hulgas levinud muu hulgas koolera nakkus.[1]
Akied kasutavad nuusk- ja närimistubakat, mida hangivad masaidelt.[2]
Raha liigub akiede majapidamises vähe, mõnikord harva teenitakse mee ülejäägi müügilt või jahituristide giidina tegutsedes.[2]
Meekogumine
[muuda | muuda lähteteksti]Akied on meisterlikud meekogujad. Suhteliselt väikese vaevaga hangitakse kaloririkast toitu. Mett kogutakse peamiselt baobabitüvede õõnsustes elavate mesilaste pesadest, harvemini ka mürripuu tüvest. Akie mehed käivad spetsiaalsetel meeretkedel, kuid ka jahil olles põikavad tihti teelt kõrvale, et tuttavalt puult teemoona hankida.[2]
Baobabide koores on sadade aastate jooksul tehtud jalaaugud ja tugipulgad ronimiseks. Mehed ronivad mööda tüve pesaavani, mis on tihti mitmekümne meetri kõrgusel, ning kinnitavad ennast kudunahast tehtud rihmaga puu külge. Ühe puu õõnsustes elab tihti mitu mesilasperet. Mürripuudest saadakse mesi kätte ilma ronimata.[2]
Kuigi paljud mesilaste lemmikpuud on mitme sugupõlve jooksul üles leitud, kasutatakse teejuhina mee juurde ka rähniliste seltsi kuuluvat suur-meenäiturit, kes ka ise saagist osa saab. Kui puu leitud, valmistatakse puu all ette suitsutuust mesilaste rahustamiseks. Selleks kasutatakse värskelt kitkutud rohtu, mis mässitakse tavaliselt ümber kuivanud kangurlinnu pesa. Tule tegemiseks pulka käte vahel keerutades kulub akiedel tavaliselt vähem kui 30 sekundit. Pesa süüdatakse, toores rohi põleb aeglaselt ja tekitab palju suitsu, mis puu otsas õõnsa pulga abil pesasse puhutakse. Suits muudab mesilased uimaseks. Meekoguja sirutab käe puu õõnsusse, võtab kärje välja ja paneb selle kudunahast pauna. Kogenud meehankijad on aastatega mesilasmürgi suhtes immuunseks muutunud. Tigedad mesilased võivad aga oma rahu ründajaid rohkem kui kilomeetri kaugusele taga ajada.[2]
Kui pesa suue mee võtmise käigus kannatada saab, parandatakse see või tehakse puidutükkide lisamisega väiksemaks, sest muidu võivad mesilased välja kolida[2]. Osa vahast pannakse pessa tagasi[1].
Koos kärjega süüakse nii mett kui ka mesilasevastseid.[1]
Meest valmistatakse muu hulgas õlut, mis valmib ühe päevaga. Meeõlut kasutatakse ka jahiõnne palumise rituaali läbiviimiseks. Selle käigus tilgutatakse õlut loitsu saatel vibude peale, kutsutakse esivanemaid õlut jooma ja palutakse neilt kaitset ja jahiõnne.[1]
Jahipidamine
[muuda | muuda lähteteksti]Legaalse tulirelvaga võivad tansaanlased jahti pidada juulist märtsini, turistid aga juulist novembrini, kuid akied ei suuda osta ei relva ega luba ning kasutavad seetõttu küttimiseks vibu ja nooli. Veel hiljuti võidi vibuga jahipidamise eest karistada rahatrahvi või koguni vanglakaristusega.[2]
Akie meestel on vibu ja 2–3 noolt alati kaasas. Puhkehetki jahi- või meeretkel olles kasutatakse tihti uute vibude ja noolte voolimiseks või materjali hankimiseks.
Jahil käiakse tavaliselt vähemalt kahekaupa, eelkõige passitakse koidikul joogikohtade ja soolaväljade läheduses. Kasutatakse mürginooli, kuid et mürgi mõju võtab aega, tuleb tabatud looma taga ajada. Kui saak on tabatud, puhutakse jahisarve, mis jahikaaslased kokku kutsub. Kütitakse peaaegu kõiki loomi. Kui saak on erakordselt suur, kutsutakse ka perekonnad külast koha peale sööma. Liha kuivatatakse ribadena, luudest imetakse üdi välja. Rasv on eriti väärtuslik toiduvalmistamisel, sest akiede menüü on suhteliselt rasvavaba. Kõõlused, sooled ja nahad kasutatakse ära majapidamis- ja küttimistarvete valmistamisel. Nooleotsad võetakse välja ja lõigatakse tabamiskoha ümbrusest mürgine liha ära; see on ainuke osa loomast, mis kasutamata jääb. Üdi on tunnustatud delikatess ja selle imevad kütid enamasti kohe luudest välja. Liha jagatakse külaelanike vahel.[1]
Jahti peetakse paljudele loomadele. Püütakse tabada võimalikult suur loom, millest saab rohkem liha. Saakloomade hulgas on teiste seas impalad ja suurkudud.[1]
Kui jaht ei õnnestu, näiteks usutakse, et teel nähtud lind pani oma needuse peale, siis viiakse läbi tule- ja suitsurituaal, mille käigus käivad kõik kütid koos oma jahiriistadega suitsust läbi[1].
Akie mees kannab tavaliselt alati kaasas vibu, nooli, tulepulki, sarve, väikest kirvest, pikka nuga ja meekogumisvarustust; sageli ka nuusk- või närimistubakat. Vett nad kaasas ei kanna.[2]
Jahiks võtavad mehed suurema osa riideid ära, sest need tekitavad liigset kahinat ja teevad liikumise kohmakaks. Vahel kantakse tavapäraste kirkavärviliste riiete asemel midagi vähem silmatorkavat.[1][2]
Tarbeesemed
[muuda | muuda lähteteksti]Vibu valmistamisele kulub kolm tervet päeva. Vibu kaar valmistatakse spetsiaalselt valitud puidust, mille lõikamisel tüvest arvestatakse täpselt kiudude suuna ning malts- ja lülipuidu vahekorraga. Vibunöör tehakse tavaliselt kaelkirjaku kõõlusest. Tihti tugevdatakse seda kudu liigesesidemetega. Vibu pingulolekut kontrollitakse tavaliselt igal hommikul.[2]
Nooletuppe kantakse nahkrihmaga üle õla. Vanasti tehti see pudelkõrvitsast, kuid tänapäeval kasutatakse tihti plastist veetorusid, mis kaetakse nahaga.[2]
Nooled valmistatakse kõvast puidust, eemaldatavad metallist nooleotsad aga vanade autode küljest saadud lehtvedrudest. Nooleotstele määritav mürk on pärit ühelt kindlalt kõrberoosiks nimetatavalt puult ning seda käiakse naaberhõimude käest ostmas. Wakambad teevad mürki koerakooluliste sugukonda kuuluva tüseda adeeniumi juurtest. Vastumürki ei tunta, seega on mürk ohtlik ka inimestele endale.[2]
Noole sappa kinnitatakse kaelkirjaku peente kõõluste ja puuvaigu abil raisakotka suled.[2]
Jahisarv valmistatakse tüügassea sarvest. Sarve hääl hirmutab masaisid ja see teeb akiedele palju nalja. Üks sarvehüüd tähistab tavaliselt appikutset ja kaks hüüdu annab teada saagi kinnipüüdmisest.[2]
Kirves valmistatakse vanadest autoosadest. See on kolmnurkne, enam-vähem sama kujuga nagu akiede esivanemate kunagised kivikirved. Kirves on lihtsalt varre sisse surutud. Seda teritatakse alati, kui teele satub sobiv kivi.[2]
Rituaalid ja traditsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]Akied on loodusrahvas, kes hoiab aus esivanemate traditsioone.
Tähtsamad jumalad on Torroeita, keda peetakse "isaks taevas" ja "emaks maa sees". Tiamisi on jumal, kes kehastab esiisa.[2]
Nii tüdrukute kui ka poiste täiskasvanuks pühitsemise tseremooniad toimuvad varjatult külast kaugemal.[2]
Naabrite hulgas on akied tuntud oma maagia ja loitsudega. Väga levinud on külade ja jahilaagrite kaitseks läbi viidavad rituaalid. Tuntuima rituaali sooritamiseks lõigatakse teatud puu küljest kolm oksa. Nende üks ots teritatakse ja teine põletatakse. Üks inimene kõnnib ümber kaitstava ala hõõguvaid süsi poetades ja lausub loitsusid. Kui ring saab täis, surutakse oks maasse (selleks ajaks tuleb pilk mujale suunata). Oksa pikkus sõltub kaitstava ala suurusest.[2]
Varem oli akiedel kombeks tütreid kariloomade eest masaidele mehele anda, et see aga jättis oma mehed naisteta, on see nüüd keelatud.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]Allikad
[muuda | muuda lähteteksti]- Bruce Parry film BBC-le sarjas "Tribe".