Runa avab oma väikese poe

Minu käest on päris palju küsitud, et miks ma oma käsitööd ei müü. Põhjuseid on olnud mitmeid aga peamine on, et mulle ei meeldi massiliselt toota ühesuguse disainiga asju. Kui ma korra olen juba midagi valmis teinud, siis teist täpselt samasugust asja ma teha ei suuda. Eseme valmise protsess poleks enam põnev ja ma kaotan kiirelt huvi seda edasi teha. Ning siis on muidugi see tähtajale tegemine ja hinna kujundamine. Pannes aga tegemise käigus igasse esemesse killuke ennast, siis muutub hinna määratlemine väga emotsionaalseks, sest kuidas sa paned hinda iseendale.

Hoolimata mu põhjustest, olen ma nüüd vastu võtnud otsuse - et on aeg seda, mida oskan ja armastan teha ka teistega jagada. Ma muidugi ei tee kõike asju nii, et neid ka teistele jätkuks :D Vaid esialgu miniatuure ning hiljem ehk ka nukuriideid ja muud säärast pudipadi, mis nukumängudeks väga vaja oleks.

Miniatuurid on sobiva suurusega, et leida koht nukumängudes (Barbie, Monster High, Polly, Sylvanian Families jne), muutes need mängud reaalsemaks. Valmistamisel kasutan ma polümeersavi, akrüülvärve, natuke traati (kui tekib vajadus) ning mitmeid abivahendeid kuju ja tekstuuri loomiseks. Seega on kõik esemed oma näolised ja ainulaadsed - teist samasugust sa kergelt ei leia :D

Seega siis hoidke mulle pöialt - et mu inspiratsioon kuhugi ei kaoks, et mul jätkuks aega voolida midagi igapäev, et leiduks ka inimesi, kes neid ka endale tahaks osta ;)

Otsi mind Facebookist - Runa

Lip lippi peäl, lap lappi peäl, ikke nöäla pistega

Meie pere käis taaskord fotograafi kaamera ees poseerimas. On saanud juba väikeseks traditsiooniks, et iga 3 aasta järel ühel ilusal suvisel päeval me ennast veidi üles lööme ja jäädvustame, kuidas me kasvanud ning kosunud ikka oleme :D Eelmisel korral käisime me Kuressaare lossihoovis ning justkui ajast tagasi rändasime. Seekord jäädvustasime viimaseid lapsepõlve värvide mängu, sest järgmisel korral on meie peres juba teismeline :)

Õmblesin endale ja piigale lapiseelikud, kasutades kõiki neid kanga jääke, mis meil aastatega kogunenud oli. Esialgne plaan oli teha endale maani seelik ja Helenale põlvedeni. Kahjuks jäi mul oma maani seeliku valmimisest puudu 324 puuvillast riidelappi ja tuli plaanid ümber teha. Ehk teisisõnu - Helenale sai minu pooliku seeliku ja mina sain neiu põlvedeni seeliku. Hea kohe, et ma Helena seeliku eriti suure krookega tegine :D Nii mahtus minulegi selga, kui veidi pikema kummi sisse ajasin!!!

Oma suurele ja väikesele mehele õmblesin ma suvised põlvpüksid. Mõlemate põhilõiked said välja lõigatud pruunist puuvillasest kangast. Taskud ja muud ilu-detailid aga kangast, mida võib ka meie seelikutest leida. Poja puhul kasutasin siis rohelist valgete täpidega ja mehekese puhul roosat valgete täpidega. Pükste sääred ääristasin sama tooni kantpaelaga nagu ääristasin minu ja piiga seelikute ääred :)

Selline seekordne pildistamine siis oligi. Äärmiselt lõbus, meeletult värvi küllane ja pööraselt mänguline :D

Koht: Panga pank

Abikaasa pükste lõige: Burda 4/2007

Poja pükste lõige: Ottobre design 3/2010

Ja meie võrratu fotograaf Mari Pukk