Maitsminõ

Maitsminõ om üts viiest meelest. Maitsmisõ riist om kiil.

As'aq, miä miiq suuhtõ võta, saavaq, kui nääq jo esiq vedeläq ehk püdeläq olõ-i, süle läbi niisutõdus ja sulatõdus, putusõq maitsmisõ närve külge, närviq tallitasõq tundmisõ aiu poolõ, kon mi sõs maust arvo saa. Mokaq, põski sisemäne puul ja suulagi avitasõq mau tundmist.

As'aq, miä mi süü, ommaq mitmõsugudsõq ehk mitmõsugutsist jakõst kokko pantuq. Tuuperäst om ka näide magu mitmõsugunõ. A maitsminõ ei olõq joht kõigil inemiisil ütesugunõ, nii et üts ja tuusama asi üte inemise suun tõist maku kui tõsõ suun või ollaq. Tuust sõs ka tulõ, et mõni süük ehk ruug mõnõ meelest väega makus om, ent tõsõlõ om tä kogoni vasta. Tõbõ aol või maitsminõ väega muudõtus saiaq ja miiq näe sagõhõhe, et tõbidsõq tuud ruuga ei võtaq, miä nä tervüse aol hää meelega seiq ja et nääq kogoni tõist süüki himotsõsõq.

Mau tundminõ om meile ant mitte ütsindä suu kõditamisõs kõiksugust magusat maitsõn, õnnõ ka ja esierälikult tuutarbis, et mi tuuläbi arvo tii ja arvo saa, miä söögis ja joogis kõlbas. Ka om nõna targastõ õkva suu kottalõ säet, nii et mi jo haisust ja lõhnast võimiq tundaq, kas asi kõlvolinõ vai kõlbmalda, inne kui tä suuhtõ saa võetus.

Kirändüs

• Hurda Jakob, "Inemisest", Tarto Kalender 1868; vahtsõst vällä annõt raamatun "Looja ees", Tarto, 2005.