Inemise jalavars
Ilme
Inemise jalavars om inemise iho osa.
Jalavarrõq ripusõq puusaluiõ külen. Jalavarrõq ommaq käevarsi sarnatsõq.
Päälmäne jalavarrõ jago ehk kints om ütest luust, ent alomanõ jalavarrõ jago ehk siir katõst luust. Jalajakk om 7 väikesest luust kokko pant. Jalajakuga saisvaq kuun 5 labajalaluud, labajalaluiõ otsan varbaluuq. Labajalg sais seerega vinklin kuun, tuu tunnistas, et inemine om luud pistü käümä ja katõ jala pääl kõndma, ent mitte kumaruisi kõigi nelä pääl, nii kui eläjäq.
Sääl, kon kindsoluu ja seereluu kokko käüväq, tuu om põlvõjaku kottal ehk põlvõ külen, sais üts vallalinõ luu, põlvõkeeri nimi.
Mõistatuisi jalaseere kotsilõ
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]- Miis lätt mõtsa, kõtt kodo poolõ? (Jalamar'aq. Setomaa, 1956.)
- Miis lätt mõtsa, kõtt kaes kodo poolõ? (Jala seeremar'aq. Setomaa, 1935.)[1]
Kirändüs
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]- Hurda Jakob, "Inemisest", Tarto Kalender 1868; vahtsõst vällä annõt raamadun "Looja ees", Tarto, 2005.
Kaeq viil
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]Lätteq
[toimõndaq | toimõndaq lätteteksti]- ↑ Krikmanni Arvo, "Tere teele, tere meele, tere egalõ talolõ". Eesti Kirändüsmuusõum, Tarto 2000, lk. 84.