Katus

Katus on ehitise ülemine, sademete eest kaitsev osa.

Piibel

Kui sa ehitad uue koja, siis tee oma katusele käsipuu, et sa ei tõmbaks oma koja peale veresüüd, kui keegi sealt alla kukub.
- Viies Moosese raamat, 22:8

Alp poeg on oma isale õnnetuseks,
ja naise riidlemine on otsekui katuse alaline läbitilkumine.

Õpetussõnad, 19:13

Parem on elada katusenurgas
kui riiaka naisega ühises kojas.

Õpetussõnad 21:9

Mis ma teile ütlen pimedas, seda ütelge valges, ja mida te kuulete kõrva sisse sosistatavat, seda kuulutage katuselt!
- Matteuse evangeelium, 10:27

Proosa

Ta [Jaan Tatikas] wiis masina koju ja seadis ta oma maja katuse pääle üles. Parajal ajal puhus kange tuulehoog ja Tatikas mõõtis silmadega maa ja kuu wahet. Lennumasin kõikus, kerkis ja — lendas oma leidjaga taewa? Ei lennanud, waid kukkus suure praginaga katuselt maha ning lagunes mitmeks tükiks. Tatikas ise oleks peaaegu siisgi kaelamurdmise teel õhu elanikkude liiki sattunud, aga tema praeguseks ja maailma tulewaseks õnneks ei olnud katus mitte kõrge; nii pääsis suur wäljamõtleja nikastatud liikmete, kriimustatud põskede ja rõhutud südamega.
- Eduard Bornhöhe, "Kuulsuse narrid", 1. peatükk

Liginevat vanadust silmas pidades on kena, kui sul on säärane urg, et sul on katus pea kohal, kui algab sügis.
- Franz Kafka, "Urg", tlk Mati Sirkel, rmt: "Hiina müüri ehitamisel", Varrak, 2002, lk 561-562

Nad pidid jõudma katuselt alla ja väljapoole hädaohtu enne, kui punased roosid jõuavad kohale, et neid vastu võtta. Nad jooksid pimedas kõhklemata mööda katuseviilu, liikudes kerguse ning paindlikkusega, mille oli nende noortele, neljateistkümneaastastele lihastele andnud õnnelik ja vaba elu.
- Astrid Lindgren, "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu", ptk 5. Tõlkinud Vladimir Beekman

Nad nägid, et tuletõrjeauto peatus üsna nende all tänaval ja selle ümber kogunes hulk rahvast. Aga mingit tuld polnud kuskil märgata. Seevastu nägid nad korraga katuse poole tõusvat redelit, seesugust pikka lahtikäivat redelit, nagu tuletõrjel olemas on.

Nüüd muutus Väikevend mõtlikuks.

"Mõtle vaid ... mõtle ... kui nad äkki minu järele tulevad!" ütles ta.

Sest talle meenus sedel, mille ta alla oma tuppa oli jätnud. Aeg oli nüüd juba üsna hiline.

"Aga miks siis ometi?" imestas Karlsson. "Ühelgi inimesel ei saa ju olla midagi selle vastu, kui sa oled natuke aega üleval katusel."

"Siiski, minu emal saab olla midagi selle vastu," väitis Väikevend. "Tal on nii palju närve, et midagi koledat!" (lk 78)

Väikevennal hakkas väga kahju emast, kui ta sellele mõtles, ja igatsus ema järele tükkis ligi.

Nüüd oli tuletõrjuja üsna lähedal.

"Seisa paigal, nagu sa oled!" hüüdis ta Väikevennale. "Ära liigu paigast, ma tulen ja toon su alla."

See oli temast kena, arvas Väikevend, kuigi üsna tarbetu. Tema, Väikevend, oli ju terve pärastlõunase aja traavinud ja kõndinud mööda katuseid, küllap ta oleks võinud veel paar sammu teha.

Astrid Lindgren, "Karlsson katuselt", tlk Vladimir Beekman, 2008, lk 79

Katusel praksus miski. Siis kostis müdinat.

Tuul, mõtles härra Huu.

Hakkas kostma raskeid samme.

Kõndiv tuul, mõtles härra Huu ja jõi veel ühe tassi teed.

Hannu Mäkelä, "Härra Huu". Tõlkinud Piret Saluri. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 48

Katuse teema on Raine Karbi loomingus tähenduslik, tema katused on kohad, kus olla. Linnahall on ise üks suur katus, rahvusraamatukogu katusele pidi tulema kirsiaed. Katused ei lõpeta maju, sealt alles kõik algab. Kui arhitekt seisab katusel, siis valitseb ta kogu maja, nagu projekti laual või maketti. Katusel olija armastab avarust ja kõrgust. Mitte keegi ei teinud tollal eramuid tornideks, Karp tegi.
- Karin Hallas-Murula, "Raine Karp kaante vahel", Sirp, 22.07.2016

Lugemine on vaikne, jagamatu, publikuta looming, raamatusse kinnituv pilk on tööriist, mille abil meisterdame oma hingele varjualust – või siis hoopis lennumasina, millega silmapiiri taha kihutada või katuselt käkaskaela käia.
- Jan Kaus, "Üheksa teesi lugemise kohta". Edasi, 19. juuli 2018

Luule

Minu isa seisab maja juures
tal on hea võluri pilk
ta loendab pääsukesi kas kõik jõuavad pärale
tumerohelistelt väljadelt
katuseräästa varju koduse räästa varju
ümarate pesade rüppe

Paul-Eerik Rummo, "Luulet minu isast"

kaitseb mind kevadladvastik
mu ainus kadumatu katus
Ei siin ma hooli millestki
ja see ei ole hoolimatus

Paul-Eerik Rummo, "Läbi talve"

Kodu, ta armas katus, esimene lumi ja
esimene täht esimeses taevas esimeses südames
(mis oli minu oma).
Olen põhimõtteliselt kogu selle krempli vastu.
Ei mäletagi hästi oli see katus telliskivest
või muust.

Ilona Laaman, "Järelkiindumus", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 6

Vanasõnad

Kaks leekuningat ei mahu ühe katuse alla.
Tõsta ronk katusele, ronk arvab enese pilvedel seisvat.
- Eesti vanasõnad

Välislingid