Kajakas

Kajakas (Larus) on kurvitsaliste seltsi kuuluv lärmakas ja toimekas veelindude perekond.

Proosa

Mõõdukate tiivalöökidega tõusis rohust lendu kajakas ja ujus toredasti sinistes õhuvoogudes. Seal kadus ta kõrgusse ja vilksatas veel ainult tillukese musta täpina; samas tegi lind õhus uperpalli ja välgatas päikeses.
- Nikolai Gogol, "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955, lk 29

Niisiis peab kirjanik, keda on liigutanud Kensingtoni aias nähtud esimene krookus, enne kui ta sule paberile paneb, võistlejate jõugust välja valima endale kõige sobivama tellija. Ei maksa öelda: "Saatke nad kõik laiali, mõelge ainult oma krookusele", sest kirjutamine on kommunikatsioonivahend, ja enne teistega jagamist on krookus lihtsalt puudulik. Ainuüksi endale võib kirjutada maailma esimene või viimane inimene, kuid tema on erand ja seejuures mitte kuigi kadestatav erand, ning kui kajakad tema teoseid lugeda oskavad, siis tulgu aga ja lugegu.
- Virginia Woolf, "Tellija ning krookus", tlk Malle Talvet, rmt: "Esseed", Hortus Litterarum, 1997, lk 29

Kajakad sündisid taskurätikutest, mis lehvitavad hüvastijätuks sadamas. (lk 35)
Kajakad on ankrud, mille laevad heidavad taevasse. (lk 49)
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 2/1974

Luule

Jäise vee kohal kisendab kajakas, lenneldes ärevalt.
Vahumütsid on voogude päis.
Kust sai siia see lind? Miks on kurvad ja kaeblevad kiljed tal
nõnda ääretut igatsust täis?

Konstantin Balmont, "Kajakas", tlk Kalju Kangur, kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 55

Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina.
Ma tahtsin näha ta lainete valgeid harju
ja lainetel liuglevat viirese varju
ja vahu sees õõtsuvaid kajakakarju
ning kaugel kõikuvat üksikut purje.

Friedebert Tuglas, "Meri" rmt: "Sõnarine" I, koostanud Karl Muru, Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 427-431

Tean sügispäeva. Pilvi rebis tuul,
ja sumbund oli kajakate kisa.
Siis vastu klaasi nina, käed ja suu,
nii kalalt koju ootasin ma isa.

Juhan Smuul, "Mälestusi isast"

Kaugemal karid ja rahud
helgivad vihases vahus.
Kajaka kaldale heitis
tuuline videvik.

Juhan Smuul, "Esimene äike"

Kui kuskil metsa varjus puhkevad õide sinililled
kui kaugel lahe kohal tiirleb kajakas
kui surnud vaikuses kajab armastuse kutse
siis olen ma seal juba käinud

Jaan Kaplinski, "Valgusepühad. Karl Ristikivile" V [1958], rmt: Karl Ristikivi "Maa ja rahvas". Jaan Kaplinski "Valgusepühad", EKSA 2018, lk 57

Ma võtan oma kassikullase flöödi. Tahan
mängida sellel ühe kunagise unekajaka
lendu lainete kohal. Ma sulen juba sil-
mad, juba tunnen mere lähenemist. Kaja-

kaski juba on välja libisemas kahisevast
pillist. Ent äkki katkeb heli. Flööt pra-
guneb ja murdub ja kauge kajakas kukub
põrandale. Ei ulata enam minusuguse vi-

letsa mängumehe sõrmed ümbert haarama
purunevat flööti. Oskamata midagi teha
kajaka päästmiseks, viskan pilli käest
ja pagen ise pimedasse öhe. Jättes flöö-

dist sündinud unekajaka abitult peksle-
ma valutavale põrandale.

Toomas Liiv, "Flöödimängija" kogus "Fragment" (1981), lk 12

Viska esimene keeduvesi ära
Viska teine keeduvesi ära
Viska kolmas keeduvesi ära...

Viska kaheksas keeduvesi ära
koos kajaka ja pajaga

Aleksander Suuman, "Kajaka keetmine" kogus "Kui seda metsa ees ei oleks" (1989), lk 71

ja mul on sellest ka
peaaegu üks luuletus
kui igal õhtul
tõuseb lendu see
öökull siis midagi temas
kahtlemata on
nagu arnold rüütlis
või aastalõpu telesaadete
lehelisade blogide
elamuse-edetabelites
kuni hahetab
ja minerva kajakas
mu akna all
tõstab laiad tiivad
ja kisendab
oh sa linnukene
sa mu linnukene
niimoodi roosas valguses

Maarja Kangro, "Minerva kajakas" kogus "Must tomat" (2013), lk 16

Kirjandus

Richard Bach, "Jonathan Livingston Merikajakas", tlk Uno Laht
Anton Tšehhov, "Kajakas"