Mine sisu juurde

Kääbik

Allikas: Vikitsitaadid

"Kääbik ehk Sinna ja tagasi" ("The Hobbit, or There and Back Again") on briti kirjaniku John Ronald Reuel Tolkieni fantaasiaromaan, mis ilmus 1937. aastal. 2012–2014 jõudis kinolinale selle alusel tehtud filmitriloogia režissöör Peter Jacksonilt. Eesti keeles ilmus "Kääbik" 1977. aastal Lia Rajandi tõlkes (värsid Lia Rajandi ja Harald Rajamets), Maret Kernumehe illustratsioonide ja toimetaja Linda Targo järelsõnaga, uustrükkides on tehtud "eestindavaid" muudatusi.

Tsitaadid väljaandest: J. R. R. Tolkien, "Kääbik", tlk Lia Rajandi, Harald Rajamets (värsid), Tallinn: Eesti Raamat, 1977; kui on märgitud teine aastaarv, siis: J. R. R. Tolkien, "Kääbik ehk Sinna ja tagasi", tlk Lia Rajandi, värsid tlk Harald Rajamets ja Lia Rajandi (lk 77–81), toimetanud Linda Targo, Tallinn: Pegasus, 2019

1. ptk "Ootamatu võõruspidu"

[muuda]
  • Maa all urus elas kääbik. Mitte mõnes ilges räpases niiskes urus, mis on täis ussipuru ja kõduhaisu, aga ka mitte paljas kuivas liivaurus, kus pole midagi istumise alla panna ega midagi süüa; ta elas kääbiku-urus, ja see tähendab kõiki mugavusi. (lk 5)
  • Ma arvan, et praegusel ajal on kääbikuid vaja lühidalt kirjeldada, sest nad on muutunud haruldaseks ja pelgavad Suurt Rahvast, nagu nad meid nimetavad. Nad on (või olid) väikesed olendid, väiksemad kui päkapikud (ja neil pole habet), kuid liliputtidest on nad kaugelt suuremad. Nõiakunsti tunnevad nad vähe või ei tunne üldse — peale harilike igapäevaste võtete, mis aitavad neil vaikselt ja kähku kaduda, kui meiesugused suured rumalad inimesed lähenevad hirmsa elevantliku trampimisega, mida nad juba miili kauguselt ära kuulevad. Nad kipuvad kõhtu kasvama, mad eelistavad erksavärvilisi rõivaid (põhiliselt rohelist ja kollast); kingi nad ei kanna, sest nende päkkadele kasvavad nende endi nahast paksud tallad ning jalapealseid katab tihe soe pruun karv nagu peadki (juuksed on neil muide hästi krussis); neil on pikad osavad sõrmed, heasüdamlikud näod ja nad naeravad sügava mahlaka häälega (eriti pärast lõunat, mida nad söövad, kui vähegi võimalik, kaks korda päevas). (lk 6-7)


Nüüd mingem siit, veel koidu eel!
On udused külmad mäed me teel,
kuid kaugemal, ürgkalju all
me võlukuld meid ootab veel.

Seal muiste päkapikusool
käis sügaval koopais igal pool,
kus päev kui öö, virk sepatöö
ning nõidust appi võttis hool.

Sai kuningas neilt aardeid häid,
mis kuldselt sädelema jäid,
nad ehteid lõid, mis valgust tõid,
ja pärlikirevaid mõõgapäid.

Ning suutis mõnigi meistermees,
et tähti õitses hõbekees
ja kroonikuld — see pildus tuld,
sel kuu ja päike särasid sees.

Nüüd mingem siit, veel koidu eel!
On udused külmad mäed me teel,
kuid kaugemal, ürgkalju all
me ununud kuld on alles veel.

Ka kauneid peekreid tehti seal
ja kullast kandleid, keeled peal;
ei leidnud viis neilt kuuljaid siis,
kus inime maad ei kaeva eal.

Lõi künkal mühama männitukk,
öös tuulte oigeis kostis hukk,
lõõsk oksi sõi, lõõm laotust lõi,
leek rapsis puil kui punane kukk.

All orus kumises häirekell,
kõik rahvas vaatas, hirmust hell,
kuis lohe raev — oh õud ja vaev!
seal möllas majadel, tornidel.

Mäel tossas suits. Mis hukk ja rikk!
Nüüd pageda paistis ainulik!
Mäest lahkus hõim, jäi Maole võim,
sai surma mõnigi päkapikk.

[---]

  • (2019, lk 19-20)


  • [Bilbo kohta, päkapikkudele:] "Nõrganärviline mehike," ütles Gandalf, kui nad uuesti istet võtsid. "Naljakas, et tal sellised veidrad hood peal käivad, aga ta on siiski üks paremaid mehi, üks paremaid — metsik nagu kitsikuse aetud lohe." (lk 25)

2. ptk "Lambapraad"

[muuda]
  • Thorini ja kaaslaste tervitus murdvaras Bilbole!
Avaldame kõige siiramat tänu Teie külalislahkuse eest ja võtame tänumeeles vastu Teie ametialase abipakkumise. Tingimused: tasu otse sularahas; summa võib ulatuda kuni ühe neljateistkümnendikuni kogutulust (kui seda üldse on); kõigi reisikulude katmine on igal juhul kindlustatud; matusekulud tasutakse kas meie või meie esindajate poolt, kui vastav vajadus tekib ja kogu küsimus mõnel teisel viisil ei lahene. (2019, lk 34)

9. ptk "Tühjad vaadid tagasi"

[muuda]
  • Ilma et ta [Bilbo] enam mingeid südametunnistuse piinu oleks tundnud, otsustas ta ennast võimaluse korral kontvõõrana õhtusöögiga kostitada, sest ta oli juba nii kaua sunnitud olnud seda tegema ja teadis liigagi hästi, mida tähendab tõeline nälg, mitte lihtsalt viisakas huvi hästi varustatud sahvri hõrgutiste vastu. (2019, lk 187)

18. ptk "Kodutee"

[muuda]
  • [Thorin Tammiskilp pärast Viie Väe Lahingut surivoodil Bilbole:] "Jää hüvasti, tubli varas. Mina lähen nüüd oma esiisade juurde ja jään ootama, kuni maailm uueks luuakse. Kuna kõik kuld ja hõbe jääb minust maha ja ma lähen sinna, kus sellel vähe väärtust on, tahan sinust sõpruses lahkuda ja tagasi võtta sõnad, mis ma värava juures ütlesin, ning teod, mis ma seal tegin. [---] sa oled rohkem väärt, kui sa ise tead, sa lahke lääne poeg. Sinus on julgus ja tarkus parajas tasakaalus. Kui meie hulgas oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, nalja ja laulu kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie maailm praegusest rõõmsam paik. Aga olgu ta kurb või rõõmus, mina pean ta nüüd maha jätma. Hüvasti!" (lk 339)
  • "Ja kui te kunagi minu kanti satute," ütles Bilbo, "koputage kõhklemata. Teetund on kella nelja ajal, aga teie olete teretulnud ükskõik millal." (lk 344)
  • "Millega ma olen niisuguse kingituse ära teeninud, oh kääbik?" küsis kuningas.
"Noh, ee... see tähendab, ma mõtlesin..." jätkas Bilbo võrdlemisi häbelikult, "et sinu.... ee...külalislahkust tuleks...ee...väikese meeleheaga tasuda. Eks isegi murdvargal ole omad tundmused. Ma olen hea hulga sinu veini ära joonud ja rohkesti su leiba söönud."
"Ma võtan sinu kingituse vastu, oh Bilbo Võrratu, ütles kuningas tõsiselt. "Ja ma nimetan su õnnistatud haldjasõbraks. Ärgu sinu vari iialgi lühenegu (sest muidu muutub näppamine liiga hõlpsaks)!" (lk 345)
  • "Nii tuleb lumi pärast tuld, ja isegi lohed pole igavesed," ütles Bilbo [---] "Ma ei taha enam muud kui jälle kord omaenda tugitoolis istuda." (lk 346-347)

19. ptk "Viimane teelõik"

[muuda]
  • "Kas teate, rõõmus rahvas," ütles Bilbo pead aknast välja pistes, "mis aega kuu praegu näitab? Teie hällilaul ajaks isegi purjus mäekolli üles. Siiski tänan teid."
"Ja sinu norskamine ärataks isegi kivistunud lohe," vastati talle naerdes. "Siiski täname sind." (lk 350)
  • "Lustlik on maikuu!" ütles Bilbo, kui vihm talle näkku peksis. "Aga nüüd on ju muinaslood seljataga ja me lähme koju. See on vist esimene kodutervitus."
"Meil on veel pikk tee minna," ütles Gandalf.
"Aga see on viimane tee," ütles Bilbo. (lk 351)
  • [Gandalf:] "Ega siis ettekuulutusi sellepärast valeks saa tunnistada, et sina nende täideminekule kaasa aitasid. Ega sa ometi arva, et kõiki sinu seiklusi ja pääsemisi juhtis paljalt õnn, millest sina ainsana kasu said? Sa oled suurepärane kääbik, isand Baggins, ja ma armastan sind väga, aga laias maailmas oled sa lõppude lõpuks siiski ainult väga väike tegelane." (lk 356-357)

Välislingid

[muuda]