Johannes Semper

Johannes Semper (22. märts 1892 Pahuvere küla, Viljandimaa – 21. veebruar 1970 Tallinn) oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik, tõlkija, esseist ja poliitik. 1940–1948 oli ta Eesti NSV hariduse rahvakomissar ja minister, aastail 1941–1948 Eesti NSV kunstide valitsuse (sisuliselt kultuuriministeeriumi) juhataja, 1946–1950 Eesti NSV kirjanike liidu juhatuse esimees. Semper kirjutas 1944. aastal sõnad Eesti NSV hümnile, mille meloodia autor oli Gustav Ernesaks.

Luule

NB Mis aga puutub teisse,
Steinbeck, vihased noormehed John Braine ja Kingsley Emis,
siis pühin laualt teie vihakobarad.
Teie süda on must.

Johannes Semper, "Vaikuse variatsioonid", esmatrükk Looming 3/1967, rmt: "Sügise lävel", 1976, lk 54 (Ilmselt tutvus Semper Kingsley Amise nimega vene keele kaudu, eesti keeles ilmus esimene Amise raamat alles 1991. aastal.)

Kirjad

Tsitaadid raamatust: "Kirjad Moskvast. Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958-1961", Tallinn: Eesti Teatri-ja Muusikamuuseum, 2017. 19. raamat sarjast Elavik. Koostaja Ene Kuljus.

Uudist midagi pole, aga Emmu jättis mulle üle poole lehte täis kirjutada, mis teha? Olgu Sulle siis mõned õpetussõnad.

1. Söö alati kindlatel kellaaegadel,

2. Tee hommikvõimlemist (seda sa küll vaevalt teed),

3. Söö tublisti, neela vitamiine, sidruneid, mett ja muid frukte, kui neid on,

4. Käi mõnikord ka teatris, mitte ainult kontsertidel (pidin kirjutama kontserditel, aga vaatasin ÕS-ist järele, kontsert käänatakse nagu vaat),

5. Kirjuta või kui ei viitsi, siis telefoneeri,

6. Viksi kingi ja ära tee kleidile plekke jnejne. (lk 76-77)

Kiri Lilian Semperile, 9.-10.02.1959

Tema kohta

Üldteada on, et tegevus esseistina oli tal haruldaselt laia profiiliga, nii tuli aga ette lõivumaksmist pealiskaudsusele – Semperi rollimudel oli "tutvustaja". Sellisest rollimudelist tõstis teda palju kõrgemale, liigagi kõrgele Nigol Andresen, kui ta artiklis "Johannes Semper väliskirjanduse vahendajana" (1962/67) seadis Semperi Nietzsche-retseptsiooni kõrvuti Thomas Manni omaga (!). Hüüumärk on omal kohal selle tõttu, et Th. Mann oli kahtlemata üks kõige tähelepanelikumaid Nietzsche lugejaid üldse, Semperile ei saa omistada Manniga võrdset süvenemist.
Kirjaniku Zürichis peetud kuulus PENi kõne "Nietzsche filosoofia meie kogemuse valguses" (1947) oli Eesti NSV aegadel kogu Nõukogude Liidu territooriumil ainuke asjalik Nietzsche käsitlus, mida parteivõimud sallisid.
Noore Semperi lektüüris olid ta päevikule tuginevate kirjandusloolaste andmeil Marxi ja Bebeliga kõrvuti Nietzsche ja Stirner. Arvestades ta poliitilist biograafiat, on kummastav, et tema Nietzsche essees ei kajastu vasakketserluse pilt Karl Marxiga võistlevast "üleinimese filosoofist". Omaks võetud Nietzschest, kellest Franz Mehringi kriitikat tagasi lükates Sotsialistlik Kuukiri 1900. aasta järelehüüdes kirjutas kui "meie prohvetist". Eesti lugeja ei saanud Semperilt midagi teada Nietzsche politiseerimise eri suundadest ja viisidest, mis tema kaasajal olid Nietzsche-kirjanduse lahutamatu osa.
Lühidalt, ebaküpseks osutub pigem Semperi sõnaseade kui Nietzsche mõtlemine. Alates Nietzsche antropoloogia väärkäsitusest stereotüüpide vaimus ja lõpetades eksimustega Nietzsche retseptsiooni vallas, umbub Semperi essee arvamustest, mida haridus- ja kirjastusasutused ei tohiks kriitikata levitada. See ei puuduta ainult "Zarathustrat", vaid ka muid järelsõnas mainitud tähtteoseid.
- Mart Kivimäe, "Nietzsche "Zarathustra" – 75 aastat hiljem. Eestinduse uustrükkide kriitikaks", Sirp, 8. detsember 2006, lk 3–4

Kolmekümnendate aastate algusesse kuulub J. Semperi töö Fr. Nietzschega. Järelsõnana raamatusse liidetud 21 lehekülje suurune essee avab Nietzsche uues laadis, selletaoliselt kui Thomas Mann teda hiljem on käsitlenud. Ta rõhutab Nietzsche kui mõtleja vastuokslikkust ja valmimatust.
- Nigol Andresen, "Johannes Semper väliskirjanduse vahendajana" (1962/67), cit. via: Mart Kivimäe, "Nietzsche "Zarathustra" – 75 aastat hiljem. Eestinduse uustrükkide kriitikaks" Sirp, 8. detsember 2006, lk 3–4

Teist Johannest, Johannes Semperit, kohtasin ma turul kärbseseeni müümas.

"Sa oled ju esteet, Semper!" riidlesin ma temaga. "Miks sa müüd kärbseseeni! Inimestel hakkab halb!"

"Kas Siberis on parem?" küsis Semper süngelt.

"Mida?" ei saanud ma aru.

"Ei midagi," ütles Semper ja sulges silmad. Tema laugudele oli pastakaga kirjutatud: "Luuletus nõukogude passist." (lk 12))

Andrus Kivirähk, "Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008

Järgmisel hommikul hakkasin kirjutama ühtsoodu kuni 3/4 4-ni. Kella kolme paiku küsis Issu lõunat. Ütlesin - kui ise teed siis saad. Varsti tuli kõrbelõhn ninna. Jooksin kööki - kaerahelbe supp oli parajasti üle keenud. Sain minagi taldrikutäie suppi. Kas mul ei ole hea mees! (lk 88)
- Aurora Semper, kiri Lilian Semperile, 27.03.1959; rmt: "Kirjad Moskvast. Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958-1961", Eesti Teatri-ja Muusikamuuseum, 2017

Välislingid