Fossiil
Ilme
Proosa
[muuda]- Mis oli õieti aeg? Katk, Kolmekümneaastane sõda, inimeseks saamine, esimene lõke hominiidide koopas? See kõik oli toimunud vaid hetk tagasi. Inimene oli põgus valguline nähtus. Tõtt-öelda üsna hämmastav loom, kes oli selle planeedi lühikeseks ajaks vallutanud ning kaob viimaks jälle nagu mõned teisedki imelised olendid. Lagundatuna ussidest, seentest ja mikroobidest. Või maetuna paksu settekihi alla. Naljakas fossiil. Keegi ei kaevanud teda enam välja. Taimed aga püsisid. Nad on olnud enne meid ja elavad ka pärast. (lk 56)
- Judith Schalansky, "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012
- Paralleelmaailmade lehvikutes tõelusest valjult ei räägita. Tõelus on keelatud. Tõelusega võivad olla salasidemed täpselt nagu salaarmukesega. Ja inimsugu ei suuda taluda palju tõelust. Tõelus on kivistunud nagu fossiilid. Kord olid nad teokarbid, kord merikapsad, kord kahepaiksed, kord meduusid, kord merihobud, kord planktonid, kord vetikad, kord meritähed. Nüüd on nad kivistised, mida hoida kirjutuslaual. Tardunud tõelus, mis siiski end meelde tuletab. Hetked, mil ta surub end läbi aja ja puudutab sind otseselt, ilma vahendajateta. Inimsoost Asnāte kannab endas sel hetkel tõelust. (lk 34)
- Nora Ikstena, "Neitsi õpetus". Tõlkinud Kalev Kalkun. Loomingu Raamatukogu 2011, nr 13-14