Anna Politkovskaja

Anna Stepanovna Politkovskaja (Анна Степановна Политковская; sünninimi Anna Mazepa; 30. august 1958 New York – 7. oktoober 2006 Moskva) oli Venemaa ajakirjanik ja publitsist.

Ta oli tuntud oma vastuseisu poolest Teisele Tšetšeenia sõjale ja opositsiooni poolest Putini administratsioonile.

2004

... me ise oleme vastutavad kõige toimunu eest. Esmajoones meie ise – mitte Putin. /.../ Ühiskond on üles näidanud piiritut sotsiaalset apaatiat. Ning see on indulgentsiks Putinile järgmiseks neljaks aastaks. Me reageerisime tema tegevustele ja kõnedele mitte lihtsalt loiult, vaid hirmuga. Me näitasime end võimul kindlustanud ŧšekistidele seda oma hirmu. Ning sellega üksnes tugevdasime nende soovi suhtuda meisse kui jätistesse. KGB austab üksnes tugevaid, nõrgad neelab ta alla. Meie peaksime seda ometi teadma.
- ...ответственны за все происходящее – мы. Мы прежде всего – не Путин. /.../ Социальная апатия, демонстрируемая обществом, – безмерна. И она – индульгенция Путину на следующие четыре года. Мы реагировали на его действия и речи не просто вяло – а со страхом. Мы демонстрировали чекистам, укоренившимся во власти, этот свой страх. И этим только усиливали их желания относиться к нам, как к быдлу. КГБ уважает только сильных – слабых сжирает. Нам ли этого не знать?
- Путинская Россия, 2004

Vene päevik

Anna Politkovskaja "Vene päevik". Tõlkinud Brigitta Davidjants. Eesti Päevalehe AS 2007 Raamatus kirjeldatakse Venemaa poliitilist elu ja ühiskondlikke meeleolusid 2003-2005 aastail.

Ühtne Venemaa teenis kõikjal Saratovi oblastis 48,2 protsenti hääli, pidamata vajalikuks oma manifesti avalikustada ega kaitsta. Kommunistid said 15,7 protsenti, liberaaldemokraadid (Vladimir Žirinovski partei) 8,9 protsenti ja natsionalistlik Rodina (Kodumaa) 5,7 protsenti. Piinlik oli ainult see, et üle 10 protsendi hääli läks kandidaadile „mitte keegi” - kümnendik hääletajatest oli tulnud jaoskonda, joonud viina ja soovitanud kõigil põrgusse kerida. (lk 16 - Vene riigiduuma valimised detsembris 2003)
Riikliku valimiskomisjoni andmete kohaselt saabus täielikult sõjalise kontrolli all olevast Tsetšeeniast 10 protsenti rohkem hääli, kui on seal registreeritud valijaid. (lk 16)
Ühtse Venemaa triumf pole siiski kõige hullem asi. Päeva lõpuks, kui enam-vähem kõik hääled olid kokku loetud, sai selgeks, et pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Venemaal esmakordselt erilises soosingus äärmusrahvuslased, kes jagavad valijatele lubadusi puua üles kõik "Venemaa vaenlased". Muidugi on see kohutav, kuid mida muud võibki oodata riigis, kus 40 protsenti rahvastikku elab isegi allpool meie ametlikku vaesuspiiri. Oli selge, et demokraatidel polnud huvi leida kontakti rahvastiku selle osaga. Nemad eelistasid keskenduda rikka ja tõusva keskklassi liikmetele, võideldes eraomandi ja uusomanike huvide eest. Vaestel pole vara ja sellepärast demokraadid ignoreerisid neid. Natsionalistid aga mitte. (lk 18-19)
Praegusel Venemaal pole demokraatiat, sest opositsioonita on demokraatia võimatu. Kõik poliitilise opositsiooni eeltingimused hävitati 1996. aastal, kui Jeltsin lõi kommuniste. Suurel määral lasime need ise hävitada. Tänapäeva Venemaal pole mitte kusagil isegi teoreetilist võimalust pidada 100 000 inimesega meeleavaldust. (lk 29)
Kas me oleme Putini ajal saanud näha Vene parlamentaarse demokraatia kriisi? Ei, me oleme olnud selle surma tunnistajaks. Esmajoones sulasid kokku riigi seadusandlik ja täidesaatev võim, nagu määratles täpselt meie parim politoloog Lilia Ševtsova, ning see tähendas Nõukogude süsteemi taassündi. Selle tagajärjel sai duumast vaid dekoratiivne sirm Putini otsustele heakskiitva templi löömise ees. Teiseks, Venemaa rahvas nõustus sellega ning seetõttu oligi see lõpp, mitte ainult kriis. Keegi ei tõusnud oma kohalt.

Polnud meeleavaldusi, massiproteste ega kodanikuallumatust. Valijaskond talus toimuvat alandlikult ja oli nõus elama mitte ainult Javlinskita, vaid ka demokraatiata. Ta nõustus sellega, et teda koheldakse nagu idiooti. (lk 30)

Duumavalimistest sai Putini absolutismi suur võit. Ent kaua võib jätkata impeeriumide püstitamist? Impeeriumid tähendavad repressioone ja lõppkokkuvõttes stagnatsiooni ning just sinna me teel olemegi. Meie inimesed on kurnatud nende kallal tehtavatest poliitilistest ja majanduskatsetest. Nad tahaksid väga elada paremini, aga ei taha selle eest võidelda. Nad ootavad kõike ülevalt poolt ja kui sealt tulevad repressioonid, siis nad lepivad sellega. Populaarseim nali internetis: „Venemaal on õhtu. Kääbused heidavad hiiglaslikke varje.” (lk 63)
Putin lendab helikopteriga Suzdalisse. Kuna tal on vaja võita valimised, läheb ka tema eraelu müügiks. Suzdalis jalutab ta ümber iidsete kirikute, kuulab ühe kloostri nunnade laulu ning poseerib telekaamerate ja ajakirjanike vennaskonna ees, ilmselt jõuluteenistuse ajal. Telekaader on üles ehitatud nii, et Putin on pearättides lapsukeste ja kohalike naistega omapead lihtsas külakloostris. Ei ühtki ihukaitsjat silmapiiril. Ta ületas end. Jumal tänatud, et maailmas on võimalik progress. Täna oskas ta juba risti ette lüüa. (lk 65-66)
Telekanalite kommentaaridest teiste kandidaatide aadressil lööb läbi raev: kuidas nad julgevad võistelda põhikandidaadiga! Järk-järgult kärbub organ, mis vastutab demokraatliku reaalsustaju eest. Propageeritakse mõtet, et Nõukogude ajal hääletas rahvas ühe kandidaadi poolt ja see oligi hea. Järgmistel valimistel ei kuule neid küsimusi tõenäoliselt enam üldse. Tuleb üks ametlikult määratud alternatiivne kandidaat, kellesse ühiskond suhtub heatahtlikult. Riik vajub kollektiivsesse teadvusetusse, irratsionaalsusse. (lk 137)
Internetinali: „Aga nüüd võivad seltsimehed-rahvasaadikud, kes hääletasid Vladimir Vladimirovitši kui tsaari poolt, käed alla lasta ja seina äärest ära tulla.” (lk 279)
Need, kes loodavad Venemaal lääne abile, peavad lõpuks tunnistama, et demokraatlike vabaduste tagasi võitmine on meie siseasi. See sõltub rahva kvaliteedist ega saa olla välise surve tulemus. Meie demokraatlikus liikumises mõistavad seda vaid vähesed. Enamik miitinguid lõpeb loitsuga: „Kaebame Euroopale.” Paraku on Euroopa väsinud kuulmast, kui paha on Venemaa. Ta eelistaks olla petetud ja kuulda, kui hea on Venemaa. (lk 301)
Meie revolutsioon, kui see peaks tulema, on punane, sest kommunistid on riigis peaaegu kõige demokraatlikum jõud ning pealegi tuleb see verine. Ukraina „oranž revolutsioon” tõi algul kõik meie demokraadid ja liberaalid kokku, kuid ajas nad seejärel veelgi rohkem lahku. Nende asemele on mädapaisena tekkinud administratsiooni „demokraatlik” liikumine Naši.

Välislingid