Mine sisu juurde

Vigala kirik

Allikas: Vikipeedia
Vigala kirik
Vigala kiriku tagantvaade
Riik Eesti
Asukoht Kivi-Vigala, Raplamaa
Esmamainimine 14. sajand
Koordinaadid 58° 42′ 38,4″ N, 24° 22′ 4,5″ E

Vigala Maarja kirik on kihelkonnakirik Raplamaal Märjamaa vallas Kivi-Vigalas. Kirikut kasutab Vigala Maarja kogudus.

Kiriku eestvaade

Kiriku algusajaks peetakse aastat 1339, mil on mainitud preestervend Johannest Vigalast. Käärkambri põrandas on säilinud kivist hauaplaat, mis on dateeritud aastatesse 1390–1400. Selle järgi oli pühakoda olemas hiljemalt 14. sajandi lõpus. Kirikut on korduvalt ümber ehitatud ja ka uuesti üles ehitatud.

1842. aastal otsustas kirikukonvent patrooni, Vana-Vigala mõisniku Boris von Uexkülli ettepanekul laiendada ja pikendada kirikut. Vanast kirikust jäi püsima osa, mida kasutatakse käärkambrina. Uus kirik valmis 1845. aastaks ja ta pühitseti 11. augustil 1846.

Kirikutorn-mälestussammas

[muuda | muuda lähteteksti]
Kirikutorn-mälestussammas Vigala meestele, kes hukkusid 1905. aasta sündmustes, Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas

1933. aastal valminud 45-meetrine kirikutorn (kiviosa 25 meetrit, tornikiiver umbes 20 meetrit) on ühtlasi mälestussammas, mis on pühitsetud Vigala meestele, kes hukkusid 1905. aasta talurahvarahutustes, Esimeses maailmasõjas ja Vabadussõjas. Monument on näide arhitekt Alar Kotli, arhitekt Karl Lüüsi ja kujur Richard Hammeri loomingust.[1] Skulptuurid "Sõdur" ja "Talumees" on tehtud Hammeri enda leiutatud kivitöötlemismasinaga.[2]

Kirikutorn-mälestussammas avati pidulikult 30. juulil 1933.

Nõukogude võimu hävitustöö eest päästmiseks kaeti kirikuõpetaja Ferdinand Jürgensoni korraldusel 1944. aasta sügisel mälestustahvlid paksu lubimördiga ja Vabadusristi kujutis plekiga.[1] Skulptuurid võeti maha ja maeti torni kõrvale maa sisse 1950. aasta sügisel pastor Agu Põllu ajal.[3]

1988. aasta 11. mail üllatas Vigala tervet Eestit, kui taastas mitmepäevase töö järel esimesena Eestis oma Vabadussõja monumendi.[4]

Altar
Kantsel

Altari on 1680. aasta paiku valmistanud Christian Ackermann, seda peetakse üheks kunstiküpsemaks sellelaadseks tööks Eestis.[5] Altaril on kaks maali: Kristus ristil ja Kristus Ketsemani aias.

Ka kantsel on Christian Ackermanni tehtud.

Altariorel
Vigala kiriku rõduorel (W. Müllverstedt)

Altariruumis on kiriku suurim maal "Püha õhtusöömaaeg".

Altari juures asub pill, mis on rahva hulgas tuntud Tormise orelina. See viidi sinna organist Andres Uibo vanema venna Jaagu eestvõttel.

1886. aastal sai kogudus Wilhelm Müllverstedti oreli, mis oli valmistatud Tartu Peetri kiriku jaoks, aga suurele kirikule ilmselt väikseks jäänud. Suur pill remonditi 1997. aastal. 2005. aastal läbis põhjaliku remondi ka käärkambri orel, mille toona pühitses sisse peapiiskop Andres Põder.

Käärkamber

[muuda | muuda lähteteksti]
Vitraažaken käärkambris (Lobanov, 1989)
Jüri Gildemanni orel käärkambris
Nn piiskopirist (13. sajandi lõpp) on kiriku vanim mälestis

Käärkamber, mis asub altari taga, on kiriku vanim osa. Seal on näha hauaplaat ja tabernaakel. Talvel peetakse jumalateenistust seal.

Vitraažikunstnik Andrei Lobanovi vitraažaken on iseloomulik näide 20. sajandi lõpu stiliseeritud motiividega klaasimaalist.[6]

1887. aastal valmis Vigala meistri Jüri Gildemanni orel.

Käärkambris on ka nn piiskopirist (13. sajandi lõpp), millel kujutatakse ülestõstetud kätega piiskoppi. Ristil on ühendatud nii paganlik kui ka kristlik sümboolika ning see viitab ajajärgule, mil eestlased ei olnud veel kaotanud oma õigusi ning nende vanu uskumusi püüti sulandada kristlikku traditsiooni, s.o 13. sajandile.[7]

  1. 1,0 1,1 Kultuurimälestiste riiklik register
  2. Valgamaa kodulooline andmebaas
  3. Jaak Uibu. 225 aastat Vigala õigust ja 675 aastat Vigala kogudust. Kogumikus "Perekonnast, kodust, põhiseadusest ja riigist", 2016. a., lk 144-145.
  4. Mati Strauss, Vabadussõja mälestusmärgid I, 2002
  5. Mihkel Aitsam, Vigala kihelkonna ajalugu
  6. Vigala kirik kultuurimälestiste riiklikus registris
  7. Kersti Markus, Raplamaa kirikud

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]