Vesiveski
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
Vesiveski on seade veejõu kasutamiseks.
Levinumad ülesanded läbi ajaloo on olnud teravilja jahvatamine, palkide saagimine, villatöötlemine, kangakudumine. On teateid ka linaropsimise ja söödapurustamise vesiveskitest Lõuna-Eestis.
Paisutatud vee potentsiaalse energia muundamiseks kasutatakse veskites hüdroturbiine. Varem olid vesiveskites energia saamiseks kasutusel vesirattad.
Eesti aladel on vesiveskeid kasutatud juba vähemalt 13. sajandist alates. Esimene vastavasisuline teade pärineb Taani hindamisraamatust (1241), kus mainitakse Jõelähtme jõel asunud Kogael vesiveskit.[1][2]
Eesti Rahvusliku Jõukomitee aastatel 1938-1939 koostatud Eesti veejõuseadmete kaardistamise tabelites on 745 kirjerida vesiveskite kohta, millest 62 asusid praeguse Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise ajutise kontrolljoone taga.[3]
Vesiveskeid ja hüdroelektrijaamasid on uurinud ja kavandanud tehnikateadlased August Velner[4] ja Harald-Adam Velner.[5][6]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Vesiveski – kas pärandkultuuri uppuv lipulaev?. Maaleht, 21.09.2013.
- ↑ Joad ja joastikud. Vaadatud 14.08.2018.
- ↑ ERA.1011.1.99
- ↑ Mihkel Järveoja, Tiit Hang, Raivo Aunap, Taavi Pae (2010). "Vasknarva muutunud rannad". Eesti Loodus.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Harald-Adam Velner ja Ants Saks (2003). "HÜDROELEKTRIJAAMADE JA VESIVESKITE TAASTAMISEST EESTIS".
- ↑ H. Hanni, M. Pärnapuu ja H.-A. Velner (2007). Vesiveskid – kultuuri- ja tehnikapärand Eestis.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- "Vesiveskid – kultuuri- ja tehnikapärand Eestis", H. Hanni, M. Pärnapuu ja H.-A. Velner, 2007.