Mine sisu juurde

Vasula mõis

Allikas: Vikipeedia
Vaade Vasula mõisa maadele 1783, Johann Christoph Brotze

Vasula mõis (saksa keeles Wassula) oli rüütlimõis Tartu-Maarja kihelkonnas Tartumaal[1].

Mõisast on teateid alates 1446. aastast[2].

Rootsi valitsusajal anti Vasula mõis Tartu õuekohtu asepresident Göran/Georg Stiernhielmile[3] (1598–1672). 1773. aastal, ärast Peter Otto von Stiernhielmi (surn. 1757) ja Catharina Juliana (sünd von Hirschheydt) von Stiernhielmi surma, sõlmisid nende pärijad pärandavara jagamise lepingu, et Vasula mõisa omandab tema poeg Otto Wilhelm von Stiernhielm (1755–1829), 1830. aastal aga pärast Otto Wilhelm von Stiernhielmi surma, omandas mõisa tema poeg Alexander von Stiernhelm (1794–1878). 1879. aastal läks mõis Alexander von Stiernhelmi pärijate kokkuleppel tema poja Nikolai von Stiernhielmi (1834–1914) omandisse ning 1915. aastast tema poja Karl von Stiernhielmile[4].

Mõis riigistati 1919. aasta maareformiga.

Enne teist maailmasõda tegutses Vasula mõisas, 1924. aastast Vasula Kodumajanduskool[5], mille juhatajaks oli Juhan Valvere.

  1. http://www.mois.ee/pikknimy.shtml (vaadatud 25.01.2016)
  2. Vasula mõis Rahvusarhiivi Eesti ala mõisate registris (vaadatud 25.01.2016)
  3. Paul Ariste, ÜKS XVII SAJANDI KIRJAVAHETUS, Keel ja Kirjandus, 1969, nr 7, lk 444
  4. Vasula mõis (Tartu-Maarja khk), Kinnistute register Eesti Rahvusarhiivis
  5. Ahto Kennik, Maal paiknevad kodumajanduskoolid Eesti Vabariigis 1918–1940, Eesti TA Toimetised. Humanitaar- ja sotsiaalteadused. Köide 42, 1993, nr. 1, lk 67
  • Maiste, Juhan. Nutt, Nele. Tartumaa mõisad. Näituse "Kaotatud paradiis" kataloog. − Eesti Põllumajandusülikool. Maastikuarhitektuuri eriala toimetised II. Balti villa rustica II. Tartu: 2005. Lk 102-104.
  • Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District. Dorpat: Druck von C. Mattiesen, 1877. Lk 41-42 [1].
  • Tartumaa: maadeteadusline, majandusline ja ajalooline kirjeldus. Peatoim. J. Rumma, toim. J. G. Granö, J. V. Veski. − Eesti I. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 1925. Lk 442 [2].

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]