Torcello

Torcello on vaikne ja hõreda asustusega^[1] saar Itaalia põhjaosas asuva Veneta laguuni põhjapoolses otsas. Torcellot peetakse Veneetsia kõige vanemaks pidevalt asustatud piirkonnaks ja kunagi asus seal Veneetsia vabariigi suurim elanikkond.

Ajalugu

Asustuse teke

Pärast Rooma impeeriumi kokkuvarisemist oli Torcello saar üks esimesi Veneta laguuni saartest, kuhu asusid järgemööda elama mandrilt (terra ferma) põgenevad venetid, et varjata end korduvate barbarite sissetungide eest. Eriti pärast seda, kui Attila väed olid aastal 452 hävitanud Treviso lähedal asunud Altinumi linna ja kõik seda ümbritsevad asulad.^[2]

Kuigi Veneto piirkond, mille üle palju võideldi, kuulus alates 6. sajandil toimunud Gooti sõda vormiliselt Bütsantsi Ravenna eksarhaadile, jäi piirkond sagedaste germaanlaste sissetungide ja sõdade tõttu ohtlikuks. Seetõttu põgenes järgneva 200 aasta jooksul langobardide ja frankide eest saare suhtelisse ohutusse palju haritud linlikku päritolu põgenikke. Saarele põgenes ka Altino piiskop ise ja aastal 638 sai Torcellost ametlik piiskopitool rohkem kui tuhandeks aastaks. Lisaks tõid Altiumi elanikud endaga saarele kaasa Püha Heliodoruse, saare nüüdse kaitsepühaku, reliikviad.

Torcello säilitas pärast Lääne-Rooma keisririigi langust lähedased kultuurilised ja kaubanduslikud sidemed Konstantinoopoliga ja sai neist ka kasu; samas võis ta Bütsantsi kauge eelpostina kehtestada de facto autonoomia idapoolsest pealinnast.

Õitseng

Torcello tähtsus poliitilise ja kaubandusliku keskusena kasvas kiiresti ning sageli on hinnatud, et 10. sajandil võis seal elada 10 000 – 30 000 inimest. Hilisemad arheoloogide hinnangud ütlevad aga, et sel ajal võis seal olla kõige rohkem 3000 elanikku.^[3]

Keskajale eelnenud aegadel oli Torcello oluliselt võimsam kaubanduslik keskus kui Veneetsia.^[4] Tänu laguuni soolasoodele sai just sool Torcello majanduslikuks selgrooks ja sealne sadam arenes kiiresti olulises ekspordituruks kasumlikul ida ja lääne vahelisel turul, mida sel perioodil kontrollis suurel määral just Bütsants.^[2]

Langus

Alates 12. sajandist hakkas Torcello saart ümbritsev laguun järk-järgult soostuma, tuues kaasa malaariat levitavad sääsed, ja Torcello õitseaeg lõppes. Navigeerimine "surnud laguunis" (laguna morta) oli peagi võimatu ja aina laienevad sood tõid kaasa veelgi suuremad malaariaga seotud probleemid, nii et elanikkond jättis saare lõpuks maha ning siirdus Muranole, Buranole või Veneetsiasse.^[2] Nüüdisajal elab saarel alaliselt 10 inimest, sealhulgas kihelkonna preester.^[1]

Vaatamisväärsused

Torcello arvukate paleede, saare kaheteistkümne kihelkonna ja kuueteistkümne kloostri hiilgus on peaaegu kadunud – veneetslased kasutasid ära kogu kasuliku ehitusmaterjali. Ainsad säilinud keskaegsed hooned moodustavad neljast ehitisest koosneva ansambli.

Saare tänane peamine vaatamisväärsus on 639. aastal rajatud Cattedrale di Santa Maria Assunta, milles on säilinud palju 11. ja 12. sajandi Bütsantsist pärinevaid töid, sealhulgas mosaiike (nt värvirikas viimsepäeva kujutis).

Lisaks leiab sealt 11. ja 12. sajandist pärineva Santa Fosca kiriku, mida ümbritseb Kreeka risti kujuline portikus, ja kahes 14. sajandist pärinevas palees (Palazzo dell'Archivio ning Palazzo del Consiglio, mis olid kunagi kohaliku omavalitsuse töökohaks) asuva muuseumi Museo Provinciale di Torcello.

Veel üks tähelepanuväärne vaatamisväärsus on muistne kivist tool, mida tuntakse nimega Attila troon. Sellel ei ole siiski midagi pistmist hunnide kuningaga ja tegemist on pigem kas keskaegse kõrge kohaliku ametniku (podestà) või mõne piiskopi tooliga.

Torcellos asub ka Kuradisild, mille kohta kasutatakse itaalia keeles kas nime Ponte del Diavolo või Ponticello del Diavolo ("Kuradi sillake").

Kuulsaid elanikke

Kirjanik Ernest Hemingway viibis 1948. aastal mõnda aega saarel, kirjutades seal fragmente oma romaanist "Üle jõe ja puude varju". Romaan sisaldab Torcello ja sealse ümbruse kirjeldusi.^[5]

Lisaks on saarel kui vaikses pelgupaigas veetnud aega arvukad kunstnikud, muusikud ja filmitähed.^[6]

Galerii

Torcello keskus koos Santa Maria Assunta katedraali ja Santa Fosca kirikuga
Kuradisild

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 "Torcello, l'isola che sta sparendo Restano dieci abitanti. E un prete". Corriere del Veneto. 28.06.2014. Vaadatud 24.12.2014.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 Frederic Chapin Lane (1973), Venice, a maritime republic, Baltimore: Johns Hopkins University Press, ISBN 0801814456.
↑ Quando Torcello era abitata, lk 73. Calaon, Diego. 2013. Regione del Veneto.
↑ Norwich, John Julius (1982). A History of Venice. New York: Vintage Books. Lk 672. ISBN 0679721975.
↑ Crevar, Alex (19.02.2006). "Torcello Offers a Refuge From the Tourist Crush". New York Times. Vaadatud 24.12.2014.
↑ "Hotel Cipriani: Our Memories". Locanda Cipriani. Originaali arhiivikoopia seisuga 7.10.2013. Vaadatud 24.12.2014.

Välislingid

[dieci-1] 1,0 ^1,1 "Torcello, l'isola che sta sparendo Restano dieci abitanti. E un prete". Corriere del Veneto. 28.06.2014. Vaadatud 24.12.2014.

[lane-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 Frederic Chapin Lane (1973), Venice, a maritime republic, Baltimore: Johns Hopkins University Press, ISBN 0801814456.

[3] Quando Torcello era abitata, lk 73. Calaon, Diego. 2013. Regione del Veneto.

[norwich-4] Norwich, John Julius (1982). A History of Venice. New York: Vintage Books. Lk 672. ISBN 0679721975.

[nyt-5] Crevar, Alex (19.02.2006). "Torcello Offers a Refuge From the Tourist Crush". New York Times. Vaadatud 24.12.2014.

[6] "Hotel Cipriani: Our Memories". Locanda Cipriani. Originaali arhiivikoopia seisuga 7.10.2013. Vaadatud 24.12.2014.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]