Tiberios III
| Tiberios III | |
|---|---|
 Tiberios III solidus | |
| Bütsantsi keiser | |
|
Ametiaeg 15. veebruar 698 – 10. juuli või 21. august 705 | |
| Eelnev | Leontios |
| Järgnev | Justinianus II |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Apsimar |
| Sünniaeg | teadmata |
| Surmaaeg |
august 705 - veebruar 706 Konstantinoopol, Bütsants |
Tiberios III või ladinapäraselt Tiberius (kreeka keeles: Τιβέριος) oli Bütsantsi keiser 15. veebruarist 698 kuni 10. juulini või 21. augustini 705. Tema sünninimi oli Apsimar. Tema varasema elu kohta on teada väga vähe.
Võimuletõus
[muuda | muuda lähteteksti]Keiser Leontiose ajal tuli Bütsantsil 697. aastal jätta maha Kartaago. Mõne aja möödudes vallutati küll Aafrika rannik tagasi, ent peagi tuli seal taas Kreeta saarele taanduda. Saarel puhkes mäss keisri vastu ning selle etteotsa nimetasid väepealikud Apsimari. Pealinnas puhkes samal ajal katkuepideemia ning veavalt jõuti katkust toibuda, kui Apsimar oli oma laevastiku ja vägedega Konstantinoopoli müüride all. Linn toetas valdavalt Leontiost, kuid müüri kaitsjate seas leidus reetur, kes Apsimarile väravad avas. Tema väed asusid seal märatsema ja rüüstama, nagu oleks tegu mõne võõra, välisvaenlase käest võidetud linnaga. Apsimar andis käsu Leontios arreteerida ning ta sandistati (tal lõigati nina maha, täpselt nii, nagu Leontios oli Justinianus II teinud). seejärel pagendati ta kloostrisse.[1]
Valitsemine
[muuda | muuda lähteteksti]Valitsedes võttis Apsimar endale nimeks Tiberios. Tema valitsemisaja ning tema kui inimese kohta on säilinud väga vähe.[2]
Pärast tema võimule tulekut lõppesid katsed Aafrika rannikut tagasi vallutada. Bütsantsil tuli leppida vaid mõningate saartega selles piirkonnas. Samal ajal olid aga Bütsantsi väed suhteliselt edukad Süürias, andes araablastele mitu hävitavat lööki. Üldiselt aga iseloomustas seda aega islami ja kristliku maailma suhete pingestumine. Kui varem suhtusid moslemitest araablased vallutatud alade kristlastesse sallivalt, lubades neil jääda oma usu juurde ja kodukohtadesse, siis nüüd hakati neilt nõudma islami vastuvõtmist või lahkumist.[2]
Justinianus II
[muuda | muuda lähteteksti].png)
Tiberios III mõistis suurepäraselt, et pagenduses viibival Justinianus II on temast tunduvalt rohkem õigust troonile, ning ta püüdis igati saada väljasaadetud ekskeisrit oma valdusse või organiseerida tema tapmist.[2]
Justinianus II viibis Krimmis pagenduses kuni Tiberiose võimule tulekuni suhteliselt vabades tingimustes. Sandistamine ja pagendus polnud suutnud tahtejõulist ja energilist ekskeisrit murda. Justinianus ei leppinud hetkekski talle määratud saatusega, vaid tegeles kogu aeg tagasitulekuplaanide sepitsemisega. Kui siis tema kõrvu jõudsid teated Leontiose kukutamisest, suurendasid need lootust pääsemisele veelgi. Nüüd ei pidanud Justinianus enam isegi vajalikuks oma kavatsusi varjata, sai ta ju suurepäraselt aru, et tal pole Tiberioselt midagi head oodata. Samas seadis uus vastasseis üsna keerulisse olukorda linnavõimud. Ühest küljest nõudis Tiberios nimeka vangi väljaandmist, kuid teisest küljest võis sündmuste areng tuua troonile tagasi hoopis Justinianuse - ja siis oleks usurpaatori nõudmise täitmine osutunud ettenägematute tulemustega sammuks. Kasude ja kahjude kaalumine põhjustas linna võimumeestele suurt peavalu, kuid pärast tuliseid vaidlusi otsustati lõpuks endine keiser ikkagi pealinna saata. Saades linnavõimude kavatsustest teada, ei jäänud Justinianusel muud midagi üle kui põgeneda. Ta varjas ennast mõnda aega ühes kindluses, kust hiljem lahkus, et otsida kaitset ja abi kasaaride khaani juurest, kes võttis ta ka südamlikult vastu.[2]
Justinianus oli tol ajal lesk, mis võimaldas tal sõlmida poliitilise abielu khaani õega. Kui teated nendest sündmustest Konstantinoopolisse jõudsid, siis saatis Tiberios khaani juurde oma saadikud palvega anda Justinianus välja. Kui see variant aga khaanile sugugi ei sobi, siis soostus Tiberios lahkesti endise keisri tapmisega. Loomulikult lubati khaanile selle eest rikkalikku vaevatasu. Konstantinoopolist olevat saadetud sedavõrd rohkesti kulda, et khaan võttis ettepaneku vastu ja andis loa Justinianus surmata. Tapatöö täitmise jaoks oli Tiberios lähetanud koos saadikutega spetsiaalsed mõrvarid. Kuid khaani rahaahnusest sündinud kavatsusest sai teada tema õde, kes kibekähku hoiatas oma abikaasat Justinianust. Asjast kuulda saanud, kutsus füüsiliselt väga tugev Justinianus mingil tühisel ettekäändel potentsiaalsed mõrvarid ühekaupa enese juurde ja kägistas nad oma käega. Kuigi khaan väitis hiljem, et tal pole mingeid kurje kavatsusi mõtteski olnud, ei saanud Justinianus tema õukonda enam jääda ning põgenes Bulgaariasse, kust lootis sealselt valitsejalt abi saada. Kuid merel tabas põgenike laeva, millega olid juba liitunud toetajad Krimmist, erakordselt tugev torm. Legendi järgi olevat üks Justinianuse kaaslastest talle üle tuule ja raju kisanud: "Me upume! Tõota Jumalale, et kui ta annab sulle tagasi sinu riigi, siis tänutäheks pääsemise eest lubad sa oma vaenlastele mitte kätte maksta!" Justiniaus aga olevat sellele üleskutsele vastanud: "Kui ma peaks kellegi neist ellu jätma, siis Jumal uputagu mind!" Ja et keisri laev tuli tormist välja ja jäi vee peale püsima, siis sai Justinianus Jumalalt endalt kinnituse edasiseks tegutsemiseks.[2]
Bulgaaria valitseja juurde jõudes pakkus Justinianus abi eest väärilist tasu ning lisaks oma tütart talle naiseks. Bulgaarlased võtsidki selle pakkumise vastu ja liit oli sõlmitud.[2]
Võimult tõukamine ja surm
[muuda | muuda lähteteksti]705. aasta suvel ilmus Justinianus koos uute liitlastega ootamatult Konstantinoopoli müüride alla. Väidetavalt olevat Justinianus kolme päeva jooksul nõudnud, et talle avataks väravad, viidates oma seaduslikule õigusele asuda troonile. Vastuseks kõlasid müüridelt vaid naer ja pilked. Linna kaitsjad olid endas kindlad, sest nende arvates ei kujutanud bulgaarlaste ratsavägi vägevatele müüridele mingit ohtu. Kuid ööl vastu neljandat piiramispäeva hiilis hulljulge Justinianus ühes väikese sõjasalgaga mooda veetorustikku linna. See oli niivõrd ootamatu käik, et kui nüüd Justinianust ja tema sõdureid järsku teisel pool müüre nähti, puhkes Tiberiose pooldajate seas paanika ja sissetungijad hõivasid praktiliselt vastupanuta keisripalee. Kuidas nendel hetkedel käitus Tiberios, pole täpselt teada, kuid põgenemisel võeti ta kinni ja viidi tagasi pealinna. Mõne aja pärast toimetati kloostrist kohale ka teine usurpaator Leontios. Pärast avalikku mõnitamist hukati mõlemad troonianastajad ajavahemikus august 705 kuni veebruar 706.[2]
| Eelnev Leontios |
Bütsantsi keiser 698–705 |
Järgnev Justinianus II |