Taktika

Sõjaline taktika on lahingu ettevalmistamise ja läbiviimise teooria ning praktika, mida rakendatakse ellu läbi allüksuste, üksuste ja kõrgemate väekoondiste. Tänapäeval on sõjaline taktika kõige madalam kolmest planeerimise tasemest, millest teised kaks on strateegiline ja operatiivne tasand.

Strateegia on kogum ideesid, mida rakendavad sõjalised organisatsioonid, et saavutada soovitud strateegilisi eesmärke. See käsitleb kampaaniate planeerimist ja läbiviimist, jõudude liikumist ja paigutust ning vaenlase petmist. Operatiivtasand sõjas esindab käskude tasandit, mis koordineerib taktikalisi detaile üldiste strateegiliste eesmärkidega. Strateegiline tasand erineb taktikalisest sellega, et strateegia viitab rahva sõjalise võimekuse hõivamisele läbi kõrge taseme ja pikaajalise planeerimise ning arendamise ja hankimisega, et garanteerida turvalisus või võit. Taktikat kasutatakse aga selleks, et kindlustada eesmärgid, mis on defineeritud osana sõjalisest strateegiast, eriti meetodid, kus mehed, varustus, õhuvägi, laevad ja relvad on kasutusel ning suunatud vaenlase vastu. Rahvakeeli: taktikalised otsused tehakse, et saavutada suurimat kohest väärtust ja strateegilised otsused tehakse saavutamaks suurimat üleüldist väärtust, sõltumata taktikalise otsuse kohestest tulemustest.

Sõjaline taktika on ühtlasi nii kunst kui ka teadus. See vastab küsimusele, kuidas kõige paremini jõude positsioneerida ja kasutada. Mõned tavad ei ole muutunud sõjapidamise algusest: varitsused, luuretegevuse läbiviimine, kaitsevahendite ja takistuste loomine ning kasutamine, flankeerimine jne. Kadunud pole ka soov kasutada maastiku eelise saamiseks. Kõrgustikud, jõed, sood ja looduslik varje – neid kõiki saab kasutada mitmel moel. Enne 19. sajandit olid paljud sõjalised taktikad piiratud puhtalt lahinguväljal toimuvaga. Näiteks, kuidas manööverdada üksustega lahingu ajal avatud maastikul. Tänapäeval on aga loodud taktika väga mitmesuguste situatsioonide jaoks, näiteks kuidas kindlustada mõnda ruumi hoones.

Tehnoloogilised võimalused ja sotsiaalsed tingimused muutuvad pidevalt. Olgu need Vana-Kreeka hopliidid, Rooma leegionärid, keskaja rüütlid, Hiina ammukütid või näiteks Briti sõdurid Ameerika revolutsiooni ajal. Igaühte neist piirasid nende relvastuse ja logistika pakutavad võimalused ning üldised sotsiaalsed tingimused. Igaüks neist gruppidest kasutas lahinguvälja erinevalt, kuid neil oli seejuures üks eesmärk – tagada võit. Esimene maailmasõda muutis mitmes aspektis ulatuslikult taktika kasutamist kuna tehnoloogia areng muutis paljud eelnevad taktikalised lähenemised kasutuks.

Kuna taktikad on erinevad nt infosõjas, meresõjas, psühholoogilises sõjas, tuumasõjas või õiglases sõjas ning on nt ratsaväe taktika jms, siis on selles artiklis järgnev pigem jalaväe taktika kohta.

Juhtimine

Juhtimine on protsess, kus väejuht kasutab käsuõigust (kas täielikku käsuõigust, operatiivkäsuõigust või taktikalist käsuõigust) ning operatiiv- või taktikalist juhtimisõigust tema alluvusse määratud jõudude tegevuse korraldamiseks, suunamiseks ja koordineerimiseks.

Juhtimine algab käsuandmisega. Kui käsk on antud, siis peab tagama selle elluviimise. Komandör peab isiklikult lahinguväljale vaatama ehk ta peab lahinguplaani tehes valima sellise juhtimispunkti, kust ta näeb lahingutegevust. Vastasele peab jätma ainult halvad valikud. Näiteks, kui vastasele jääb ette miiniväli, on nad sunnitud seisma jääma. See teeb nendest aga head sihtmärgid.

Juhtimiseks on vaja informatsiooni. Näiteks peab nõudma alluvatelt ettekandeid (nt kui palju soomukeid või mitut inimest nähakse) või koguma infot ülemalt, luurelt, naabritelt või isiklikust vaatlusest. Saadud informatsiooni põhjal tehakse järeldusi ja mõeldakse, mida edasi teha ehk kuidas juhtida. Juhi puhul on oluline, et ta teeks tarku otsuseid ja oleks julge (kui langetatakse otsus, tuleb see ellu viia – tagasiteed pole).

Tuli

Esimene ja olulisim vahend vastase hävitamiseks on tuli. See on see, millega vastast hävitatakse.

Otsetuli: Otsetuli on tuli sihtmärgi pihta, mida sihtur näeb.

• Frontaalne tuli – tulistatakse otse ehk tuli on suunatud vastasele täpselt silme ette.
• Flankeeriv tuli (tiibtuli) – asutakse vastase küljel ja tulistatakse piki rinnet.
• Risttuli – tulistatakse kahelt suunalt ja see raskendab märgatavalt varjumist.

Kaudtuli: (sellega tegelevad suurtükivägi ja miinipildujad) Kaudtuli on tuli sihtmärgi pihta, mida sihtur ei näe. See annab oluliselt suuremat mõju vastase vastu kui otsetuli, sest kaliibrid on võimsad. Otsetule juures on piiranguks see, et tulevahend peab olema väike, maskeeritud, mitte silmatorkav lahinguväljal. Tank samas kaitseb end suure soomuse ja liikuvusega. Kaudsel tulel pole reeglina suurt soomust ja selle tõttu paigutatakse see varjatud positsioonile ja sellest tulenevad jõulised kaliibrid.

Tulel peab olema ka eesmärk. Kaudsel tulel on eesmärgiks manöövri toetamine. Näiteks vastasele peale tungides algab miinipilduja tuli, mis sunnib vastast tagasi hoidma ning samal ajal liiguvad väed edasi seni kuni tuli muutub ohtlikuks (nt 500 m enne tuld). Seejärel vahetatutakse tule andmisel väiksema kaliibri peale ja saab jälle edasi liikuda. Niimoodi toetatakse manöövrit.

Jaoülem peab pidevalt tuld juhtima, et ei oleks sellist olukorda, kus kogu vägi laseb ühe sihtmärgi pihta kui piisaks vaid ühe mehe paarist lasust. Laseb ainult see kellel laskesektoris on vastane.

Manöövrid tulega

• Tule koondamine – kõik ühe sihtmärgi peale ja kindel vastase hävitamine.
• Tule jaotamine – vastavalt sihtmärgi ohtlikkusele või olulisusele jaotatakse tulevahet ja tuld.
• Tule üle kandmine/järjestikune tule koondamine – kõik lasevad ühe sihtmärgi peale ja kui juhitakse järgmise sihtmärgi peale, lasevad kõik seda sihtmärki.

Tulega lahendatavad ülesanded

Kaotuste tekitamine

vastastele tekitatakse kaotusi, kui pannakse tuli efektiivselt tööle. Sel juhul tekivad puht füüsilised kaotused ja vastase suurusjärk muutub väiksemaks ja sellega on võimalik tagada see, et vastane ei suuda oma eesmärki enam saavutada.

Vastase mõjutamine sügavuti

tulistatakse vastase positsioone ja üksusi, mis on kaugemal nähtavusulatusest. Rünnates võidakse ka suurtükivägi, mis on üksuste eespool, viia vastastest taha poole, et vastane ei saaks abiväge juurde tuua.

Vastase liikvele sundimine

lastakse suvalised lasud kuhugi kohta, nt metsatukka, ja selle peale tuleb vastane välja ja hakkab ründama. Sellega jäetakse vastane ilma kaitseta.

Vastase liikuvuse takistamine

kasutatakse tõkketuld, kõikide otse- ja koondtule vahenditega antakse mingi teatud joone peale koondtuld. Sellega ei sihita otseselt vastast, aga kui vastane jõuab selle jooneni, siis on ta sunnitud peatuma, kui ei taha liigseid kaotusi või surma saada.

Liikuvuse tagamine oma üksustele

kui vastane teeb varitsust külje pealt, siis saab panna ette kas suitsukatte või suruda vastane alla suurtükitulega, et oma üksused saaksid edasi liikuda.

Maastikuolude ja nähtavuse muutumine

näiteks purustatakse suurtükiväega sild või tehakse suitsukatet, et vastane ei näeks lahinguväljal toimuvat.

Manööver

Manööver on jõudude rakendamine lahinguväljal, kasutades liikumist koos tule või tulevõimalusega, et saavutada vaenlasega võrreldes soodsam positsioon põhiülesande täitmiseks.

Tiibamine: tungitakse peale külje pealt ja vastane ei saa kogu oma jõudu kasutada. Selle mureks on, et see ei mõjuta kõiki. Mingi osa üksustest jääb vabaks, keegi ei ründa. See vähendab võimekust rinnet pidi, samas suurendab ründejõudu mingile osale.

Haaramine: pealetungimanööver, mille puhul põhirünnakujõud liigub ümber või üle vaenlase peamiste kaitsepositsioonide, et hõivata ründeobjektid vaenlase tagalas ehk rünnatakse rühmituse sügavusse. Need, kes lähevad haarama ja need, kes loovad soodsat olukorda kaotavad omavahel kontakti. Tiibamises on kontakt olemas.

Taandumine': on olemas kahte sorti taandumised – planeeritud ja pealesunnitud. Pealesunnitud taandumise puhul pole muud võimalust, kui taganeda, sest vastasel juhul üksus hävitatakse. Planeeritult taandutakse aga selleks, et saavutada soodsamaid olukordi. Vastane tõmmatakse piirkonda, kus enda üksustel on vastase ees eelised. Sellega võidetakse näiteks aega.

Frontaalrünnak: pealetungimanööver, mille puhul on peamine lahingutegevus suunatud vastasvägede eesliini vastu. Plussiks on kiirus, vastane ei ole valmis rünnakuks (ja võib olla pole ise ka), aga kuna see tuleb üllatusena, siis võib rünnakut edu saata. Selle puhul võiks suured jõud koondada vastase nõrkade vastu ning väiksemad jõud vastase tugevamaid jõude tagasi hoidma.

Kaitselahing

• Kaitselahingut võib pidada joonelt. Selle eeliseks on võimalikult laia rindelõigu katmine. Näiteks on sihitud kuulipildujad mingi kindla joone peale ja kui vastane seda ületab, siis jääb ta tule alla.
• Kaitselahingut võib pidada ka nii, et osa üksustest on ees ja osa tagapool. Kui vastane tungib esimestest üksustest läbi, siis saab tagumine teda ikka rünnata.

Kaitselahingu liigid on liikuvkaitse ja maa-alakaitse. Liikuvkaitse on maa-ala või positsiooni kaitse. Selle puhul kaasneb manöövriga tule ja maastiku ärakasutamine vastaselt initsiatiivi võtmiseks. Maa-alakaitse on kaitsva tegevuse liik, mille eesmärgiks on kindlaksmääratud aja jooksul pigem takistada vaenlase jõudude juurdepääsu teatud maa-alale, kui et hävitada vaenlast.

Lahinguplaan

Lahinguplaan võimaldab lahingutegevuste kiiret elluviimist. Kiirus annab kohese initsiatiivi vastaste ees ja vastane ei saa dikteerida, mis toimub. Samuti tagab lahinguplaani olemasolu tõestusmaterjali hilisemaks. Kui on olemas plaan, siis on ka mõtteselgus ehk teadmine mida teha. Ka alluvad teavad, mida nad tegema peavad, isegi juhul kui juhtimine katkeb. Lahinguplaan peab samuti vastama küsimusele, mis saab edasi.

Plaanid kestavad tavaliselt kuni esimese kontaktini. Edasi ei kehti nad täpselt nii nagu mõeldud oli, aga üldjoones ikkagi üritatakse neid jälgida isegi, kui asjad ei lähe täpselt nii, nagu oli tahetud.

Lahinguplaani komponendid

Olulisemad lahinguplaani komponendid on järgnevad:

• Ülesanne – koosneb viiest küsimusest: kes, mida, millal, kus, miks (vahel ka kuidas peab/kuidas mitte). Kui nende küsimustega on määratletud ära, mida on tahetud kokku leppida, siis reeglina on asjad korras.
• Kavatsus – ülema üldsõnaline planeeritava lahingutegevuse kirjeldus, mida tegema hakatakse. Tuleb teha valik eesmärkides, sest kõikjal ei saa tugev olla. Tuleb valida, mida tahetakse saavutada.
• Lahingujaotus – jõudude jaotus, mis on meil kasutada. Pealetungil on abilöök, põhilöök ja reserv, täpselt sellises järjekorras nagu need kirjas on. Pealetungile minnes peab rindejoon lühenema, mitte laienema. Seda selle tõttu, et ressursid vähenevad, aga mõju vastasele peab säilima. Kui rindejoon laieneb, siis pole seda võimalik katta.
• Allüksuste ülesanded – iga allüksus peab teadma, mida talt oodatakse, mis suunas pingutada kui juhtimine katkeb.
• Lahingutoetus
  • Julgestus – tõkestatakse luuretegevust, hoitakse ära ootamatuseid ja tagatakse, et oleks aeg ja ruum.
  • Tuletoetus – kui palju kasutamiseks olemas on, milleks mida kasutada. Ei tohi paljastada põhivahendeid liiga vara. Need peavad olema varuks põhilahingu tegevuse jaoks.
  • Pioneeritoetus – tõkestavad (teevad miinivälju, raidtõkkeid), tagavad liikuvust (ehitavad sildu), teevad välikindlustust.
  • Luure – jälgivad, mida vastane teeb.
• Tagala – tagab, et oleks pidev lahinguvalmidus ehk olemas peab olema laskemoon ja muud vahendid. Tagab võitlusvõime läbi toitlustuse, meditsiinilise toe jms. Tagala on selleks, et luua soodsaid tingimusi ülesande täitmiseks.
• Naabrid – kui naaberüksused on olemas, siis peab kõik haakuma nendega. Mingit lõiku ei tohi olla katteta ning kui on teada, kus naaber on, siis pole sellesse kohta enam julgestust vaja.

Reserv

Reserv on jõud, mida hoitakse varus selleks, et tulla toime ettenägemata olukorda või et mõjutada edaspidist lahingutegevust. See ei tohi olla hõivatud mõne teise tegevusega, peab kogu aeg valmis olema lahingusse minemiseks. Reserv on mõeldud paindlikkuse tagamiseks ja kui see läheb käiku, tuleb kohe uus moodustada.

Vaata ka

• Snaiprivastane taktika
• Taktika reaalajas
• Põletatud maa taktika

Välislingid

• Major Tamur Kusnetsi loeng taktikast UTTV