Tšintšilja

See artikkel räägib villakhiirlaste sugukonna tšintšilja perekonnast. Kodustatud tšintšilja kohta vaata artiklit Tšintšilja (koduloom).

---

Tšintšilja
Kodustatud tšintšilja jooksmas
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Imetajad Mammalia
Selts	Närilised Rodentia
Sugukond	Villakhiirlased Chinchillidae
Perekond	Tšintšilja Chinchilla

Tšintšilja koduse lemmikloomana, standardvärvuses

Noor mittekodustatud pikasabaline tšintšilja Tšiilis

Pikasabalise tšintšilja looduslik elupaik Andides Tšiilis

Tšintšilja (ladina keeles Chinchilla) ehk villakhiir on Lõuna-Ameerika näriliste perekond, kuhu kuulub kaks liiki:

• lühisabaline tšintšilja (Chinchilla chinchilla, varem C. brevicaudata),
• pikasabaline tšintšilja (Chinchilla lanigera).

Tšintšiljad on öise eluviisiga taimtoidulised loomad, kes elavad suurtes kolooniates. Nende looduslik elupaik on Andides, üks liik elab kõrgemal mägedes, teine kuivadel mäejalamitel. Mõlemad liigid on ohustatud ja Maailma Looduskaitseliidu (IUCN) punases nimekirjas.

Nimest

Nime Chinchilla (hispaania keeles 'väike tšintša') on tšintšilja saanud kohaliku tšintša rahva järgi, kelle kultuur valitses Peruu rannikul alates 10. sajandist ja kes hääbusid 16. sajandil.

Sõnavara

Kodustatud tšintšiljat kasvatatakse alates 20. sajandist karusloomakasvandustes ning neist on aretatud erineva karvkattevärvusega isendeid. Tema genotüüp sisaldab mõlema metsiku tšintšiljaliigi geene, kuid lühisabalise tšintšilja geneetilist materjali on kaduvväike osa. Ka fenotüübilt on kodustatud tšintšilja sarnasem pikasabalise tšintšiljaga. Karusloomade ja lemmikloomade kohta käivas erialakirjanduses kasutatakse kodustatud tšintšilja kohta perekonnanimetust "tšintšilja".

Kirjeldus

Tšintšiljaperekonna mõlemat liiki iseloomustab väga tihe karvkate (60–75 karva ühest karvanääpsust). Tšintšilja on maismaaloomadest tihedaima karvaga loom. Tšintšilja esijalad on võrreldes tugevate tagajalgadega lühemad, ta on kiire jooksja ja osav hüppaja, hüppe pikkus võib ulatuda poolteise meetrini. Tšintšiljal on hea kuulmine ja haistmine, nägemine jääb mõlemast maha. Hämaruses aitavad orienteeruda tšintšilja ülipikad kompimiskarvad ("vurrud").

Tšintšilja on sotsiaalne loom, kes elab seltsingus. Ta on hämaruses aktiivne, päeval tukub varjulistes kohtades. Tšintšilja on pikaealine loom, keskmine eluiga on kuni 10 aastat, kuid vanim kodustatud tšintšilja elas 29-aastaseks. Tšintšilja looduslik toit on peaaegu kõikide taimede lehed liigi taimevaeses elukeskkonnas, aga ka viljad, seemned ja isegi väikesed putukad. Looduslikud vaenlased on röövlinnud, kaslased, maod ja koerlased. Tšintšiljal on eri kaitsetaktikaid: peale kiiruse ja jälitaja eest osava põiklemise pritsib ta ründajat uriiniga ja laseb haarava kiskja lõugade vahele lahti väikese osa karvadest.

Suguküpseks saab tšintšilja umbes kaheksa kuu vanusena. Liigil esineb sooline dimorfism (emasloom on isasloomast suurem). Pesa tehakse kividevahelistesse tühemikesse, emasloom poegib üks kuni kaks korda aastas ning tiinus on närilise kohta pikk (peaaegu neli kuud). Pojad on sündides nägijad ja liikumisvõimelised.

• 
  Looduslikku värvi tšintšilja karvkate – karvad on heledad, tipust tumedad.
• 
  Ühest karvanääpsust kasvab kümneid karvu.
• 
  Kompimiskarva pikkus ulatub üle 12 cm.
• 
  Visand kahest tšintšiljaliigist võrdluseks
• 
  Chinchilla lanigera (tumeroheline) ja Chinchilla chinchilla (heleroheline) kunagine leviala
• 
  Chinchilla chinchilla looduses, 2006
• 
  Chinchilla lanigera Wrocławi loomaaias, 2008

Asurkonna käekäik

Illustratsioon pikasabalisest tšintšiljast Georges Cuvier' teoses "Le Régne Animal" (1817)

Richard Gloecki maja portaali suprapordil on kujutatud soobel ja tšintšilja.

Reserva Nacional Las Chinchillas, silt kaitsealal Tšiilis

Varem asustasid tšintšiljad Tšiili, Peruu, Argentina ja Boliivia rannikualasid ja mäestikke. Metsaraie ja põllupidamine, mis algas juba 16.–17. sajandil, hävitas liigi looduslikke elupaiku. Samuti kujutas ohtu küttimine karusnaha pärast. Juba kohalikud indiaanihõimud oskasid hinnata ja kasutada tšintšilja karusnahka, ent 18. ja 19. sajandil algas tšintšiljade asualal tõeline röövküttimine, mis viis loomad looduses hävimise äärele. 1914. aastal väitis üks teadlane, et tšintšiljad on välja suremas. Viis aastat pärast intensiivset metsatööd Jujuy Provintsis Argentinas ei õnnestunud enam leida ühtegi isendit. 1953. aastaks arvati asurkond olevat Tšiilis hävinud, aga 20.–21. sajandi vahetusel leiti tšintšiljad elutsemas Antofagasta piirkonnas. Boliivias ja Peruus on tšintšilja asurkond arvatavasti välja surnud, kuigi 1984. aastal ühest Cerro de Pasco restoranist leitud isend võis pärineda põlispopulatsioonist.

Karusnahatööstus

Kauplemine tšintšilja karusnahaga ulatub 16. sajandisse. 18. sajandil oli selle kandmine Euroopas veel haruldane, piirdudes kuninga perekondadega, kuid 19. sajandil muutus tšintšilja karusnahk üldiselt nõutud moekaubaks. On arvatud, et 1800. ja 1900. aasta vahel tapeti ja toodi Euroopasse enam kui miljon tšintšiljat. Leipzigi karusnahakaupmees Richard Gloeck, keda peeti suureks tšintšiljanahkade spetsialistiks ja keda kolleegid nimetasid tšintšiljakuningaks (Chinchilla-König), müüs 1899. aastal 78 500 nahka ning enam kui 300 000 nahka 1900. ja 1901. aastal.

Tšintšilja väga pehme ja samas kerge karusnahk on siiani populaarne luksuskaup. Kuna loom on väike, võib ühe täispika kasuka valmistamiseks kuluda kuni 150 tšintšilja nahka. Tänapäeval saadakse enamik tööstuse jaoks ettenähtud tšintšiljanahku tšintšiljafarmidest, kuigi salaküttimine on tšintšiljade looduslikul asualal ikka veel probleem.

• 
  Pilt moeajakirjast, tšintšiljanahkadest muhv ja stoola. Paquin, "Les Modes", 1903
• 
  Daam tšintšiljamuhviga. Foto u 1910
• 
  Peleriini õmblemise õpetus. "Handbuch für Kürschner von Heinrich Hanicke", 1895
• 
  Tšintšiljanahad oksjonil Kopenhaagenis

Kaitse

Mõlemad tšintšiljaperekonna liigid on looduskaitse all. Nad on kantud IUCN-i punase nimestiku ohustatud liikide hulka (IUCN 3.1 – endangered), sest viimase 15 aasta jooksul on populatsioon kahanenud 90%.

Kuni 1996. aastani oli tšintšilja seisund nimestikus määramata. 2006. aastal määrati pikasabaline tšintšilja ohualtite (vulnerable) hulka ja lühisabaline tšintšilja kriitilises seisundis liikide (critically endangered) hulka. Pärast 2008. aastat olid juba mõlemad liigid kriitilise seisundi kategoorias. 2016. aastal pärast mõne uue populatsiooni leidmist tõsteti liigid ümber väljasuremisohus liikide (endangered) kategooriasse, kuid on hinnatud, et nende ohustatus suureneb.

Et kaitsta pikasabalise tšintšilja väheseid säilinud looduslikke kolooniaid ja nende elupaiku, tehti 1983. aastal Tšiilis Choapa provintsis Coquimbo piirkonnas looduskaitseala Reserva Nacional Las Chinchillas.

Tšintšilja kodustamine

Tšintšiljade kasvatamine farmides sai alguse Ameerika Ühendriikide kaevandusinseneri Mathias Chapmani algatusest. Ta rändas 1919.–1922. aastal Peruus ja Tšiilis, et otsida kodustamiseks sobivaid tšintšiljasid. Pärast 12 tšintšilja toimetamist Ameerika Ühendriikidesse tuli teha 11 aastat uurimis- ja aretustööd. Iga tänapäeva farmitšintšilja põlvneb suure tõenäosusega mõnest Mathias Chapmani toodud isendist.

Viimase kuuekümne aasta jooksul on värvuse mutatsioonide baasil aretatud palju uusi karvkattevärvusi. Vanim on üleni valge karvaga tšintšilja, hiljem järgnesid beež, must, safiirivärvi ja violetne. Praeguseks on tšintšiljade värvuseid 31.

Eestisse jõudsid esimesed tšintšiljad 1990. aastal ühe Ameerika toetusprogrammi kaudu. 2016. aasta uuringu järgi oli Eestis 27 tšintšiljakasvatusega tegelevat ettevõtet.

Tšintšilja on saanud ka Eestis populaarseks lemmikloomaks, Eestimaa Loomakaitse Liidu kodulehel määratletakse ta eksootiliseks lemmikloomaks.

Välislingid

• https://tallinnzoo.ee/animal/tsintsilja-ehk-villakhiir/
• Chinchilla Facts. Scientific Name: Chinchilla chinchilla and Chinchilla lanigera. - ThoughtCo (inglise keeles)
• P. Valladares Faundez, A. Spotorno Oyarzun, C. Zuleta Ramos. Natural history of the Chinchilla genus (Bennett 1829). Considerations of their ecology, taxonomy and conservation status. - Gayana 78(2): 135-143, 2014. ISSN 0717-652X