Suur hümn Atonile (ka Ehnatoni suur hümn) on Vana-Egiptuse hümn, mis on loodud 18. dünastia vaarao Ehnatoni ajal (valitses umbes 1351–1334 eKr) ja mis kuulub vaaraode ajastu tuntuimate ja kuulsaimate tekstide hulka.[1] Selle autoriks peetakse vaarao Ehnatoni ennast, kes kehtestas Egiptuses Atoni kultuse (atonismi) ning keelas teiste jumalate kultuse.
Hümn on raiutud Amarnas Eje haukambrisse viiva lühikese koridori lääneseinale. See on seinal 13 tulbas. Hümn on tervikuna säilinud Urbain Bourianti 1883/1884 tehtud ärakirjana, kuid originaal hävis osaliselt 1890. aastal.[2] Hümn avaldati trükis esmakordselt 1884. aastal.
Hümnis on rõhutatud ainujumal Atoni ülemvõimu ja loojarolli, Atoni rolli kogu inimkonna, nii egiptlaste kui võõrrahvaste loojana ning jumala transtsendentset loomust.[3]
Peagi pärast hümni tõlke ilmumist märgati selle sarnasust Piibli Vana Testamendi 104. psalmiga. Mitmed teoloogid peavad osa 104. psalmist "Suure hümni Atonile" tõlkeks.[4]
Eesti keeles on hümn ilmunud korduvalt, näiteks Philipp Vandenbergi raamatus "Nofretete" (lk 187-191, saksa keelest tõlkinud Jüri Selirand), Rosalie Davidi raamatus "Religioon ja maagia Vana-Egiptuses" (lk 333-336, inglise keelest tõlkinud Olavi Teppan) ja Jan Assmanni raamatus "Egiptlane Mooses. Mälestus Egiptusest lääne monoteismis" (lk 275-281, inglise keelest tõlkinud Kalle Hein).
Kiidulaul Re-Harachtile, Kes Silmapiiril Hõiskab Valgusena, Kes On Päikeses, elagu ta alati ja igavesti, elav päike, sed-pidustusel (/igal pidustusel) suur
Rida 2:
kõige selle valitseja, mida päike ümbritseb, taeva valitseja, maa valitseja, Per-Iteni ja Achet-Iteni valitseja Ülem- ja Alam-Egiptuse valitseja näol, kes Maatist elab, kahe maa valitseja, Re On Täiuslik Ilmumisvormides, Re Ainuke, Re poeg,
Rida 3:
kes Maatist elab, kroonide valitseja, Keda Päikesejumal Teenib, kelle elu on pikk ja suure kuninganna näol, keda ta armastab, kahe maa valitsejanna, Päikesejumal On Täiuslik Ilus, Ilu On Tulnud,
