Suur-kuldtiib

Suur-kuldtiib
Suur-kuldtiiva emasisend
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Lülijalgsed Anthropoda
Klass	Putukad Insecta
Selts	Liblikalised Lepidoptera
Sugukond	Sinilibliklased Lycaenidae
Perekond	Kuldtiib Lycaena
Liik	Suur-kuldtiib
Binaarne nimetus
Lycaena dispar

Suur-kuldtiiva isasliblikas

Suur-kuldtiib (Lycaena dispar) on liblikaliik sinilibliklaste sugukonnast.

Suur-kuldtiiba peetakse üheks kõige ohustatumaks putukaks Euroopas ning see on kantud 1990. aastal IUCN-i punasesse raamatusse kui ohustatud liik. Siiski on tema kaitsestaatus Euroopas hajutatud, näiteks Inglismaal on see väljasurnud ja paljudes riikides hääbuv liik. Suur-kuldtiiva arvukus on vähenenud Austrias, Saksamaal, Luksemburgis, Hollandis ja Rumeenias 25 aastaga üle 50% ning Belgias, Itaalias, Sloveenias ja Türgis 25–50%. Kuid mõne alal on see liik ilmselt stabiilne ning Tšehhis, Eestis, Lätis ja Poolas on isegi oma ulatust laiendanud, suurendades oma leviala 25–100% 25 aastaga.

• 
  Lycaena dispar ♂
• 
  Lycaena dispar ♂ △
• 
  Lycaena dispar ♀
• 
  Lycaena dispar ♀ △

Liigisisene varieeruvus

L. dispar on tavaliselt jaotatud kolmeks alamliigiks: L. dispar dispar Haworth (levik piirdus Inglismaaga, aga nüüd välja surnud), L. dispar batavus Oberthür (sünonüüm L. d. batava Hollandis) ja L. dispar rutilus Wernebur (sünonüüm L. d. rutila), mis on laialt levinud Kesk- ja Kagu-Euroopas. Ometi on teised autorid kirjeldanud veel alamliike. Bretherton kirjeldas alamliigi L. dispar carueli, mis leiti Belgias, Luksemburgis ja Kirde-Prantsusmaal. Alamliik L. dispar burdigalensis on leitud Edela-Prantsusmaal ja alamliik L. dispar centralitaliae introdutseeriti kunagi Toscana ja Pontino Rooma lähedal asuvatesse soodesse, kuigi nüüd on tõenäoliselt välja surnud.

L. d. batavus on univoltiinne (nagu ka L. d. dispar) ja tema lennuaeg kestab juuni lõpust augusti alguseni. L. dispar rutilus on bivoltiinne enamikus asukohtades, lennates hilisest maist juuni või augustini. Külmemates põhjapoolsetes piirkondades, nagu Soome, on ta univoltiinne. Mõnes Lõuna-Euroopa piirkonnas esineb aastas isegi kuni kolm pesakonda. Ühe pesakonnaga populatsioonide toidutaimeks on tavaliselt jõgioblikas (Rumex hydrolapathum), mis kasvab tihedalt avaras rabataimestikus ja suhteliselt päikeselistes asupaikades. Teisi oblikad, nagu hapu oblikas (R. acetosa), vesioblikas (R. aquaticus), kärnoblikas (R. crispus) ja tömbilehine oblikas (R. obtusifolius), kasutavad suur-kuldtiiva alamliigi L. dispar rutilus esindajad, kes sigivad niiskemates elupaikades.

MtDNA eraldamine, amplifikatsioon, sekveneerimine ja analüüs

Mitokondriaalset DNA-d kasutatakse laialdaselt liikide fülogeograafiliste suhete uurimiseks emapoolse mtDNA mitterekombineeruva pärilikkuse ja kiire evolutsiooni tõttu mtDNA järjestuses. Mitokondriaalse DNA analüüsi kasutati fülogeograafia konstrueerimiseks esialgsete katseloomade hulgast, keda koguti üle kogu Euroopa. Molekulaarne informatsioon tagab mitmekordsed alleelid või haplotüübid, mida saab liikide piires fülogeneetiliselt määrata. Paindlik liigisisene fülogenees, tõlgendatav kui organismilise põlvnemise matriarhaalne komponent, ja mtDNA klaadid paljude liikide ulatuses on tõestanud, et ollakse geograafiliselt lokaliseeritud.

Sekveneeriti mtDNA 402 aluspaarilise tsütokroomi b fragment ja leiti kümme haplotüüpi. Kahte haplotüüpi jagati Slovakkias viie isendi poolt ning kõik viis indiviidi Hollandist jagasid sama haplotüüpi. Saksamaal on kolm haplotüüpi, mis on jaotatud kolme indiviidi vahel. Ühte haplotüüpi, mis on leitud Saksamaalt, jagati isendiga Soomest, kuigi kaugem haplotüüp on leitud teises Soome isendis. On kaks haplotüüpi, mis on leitud Ungaris, ja üks haplotüüp, mis on leitud Itaaliast ühel üksikul isendil. Nende kümne haplotüübi hulgas on 17 muutlikku saiti ja ainult üks neist ei ole kolmandas koodoni positsioonis. Geneetilise kauguse hinnangud populatsioonide vahel vihjavad, et Itaalia on kõige erinevam, kuigi kaugused Ungari ja kõigi teiste näidiste vahel ning Saksamaa ja kõigi teiste populatsioonide vahel erinesid samuti oluliselt nullist. Fülogeneetilised suhted, mis konstrueeriti kas UPGMA või naabriühinemise meetodiga Kimura-2-parameetri geneetilise distantsiga populatsioonide hulgast, näitasid samuti, et populatsioonid Itaalias on kõige erinevamad. Naabriühinemise meetod pakub välja, et populatsioonid Põhja- Euroopas, Kesk- Euroopas ja Itaalias on kahtlemata eristatavad, aga UPGMA meetod väidab, et Itaalia isendid üksi lahknevad teistest.

Fülogeograaflised suhted

Eeldatakse, et populatsioonid, mis on saadud näidisteks Itaaliast, lähevad lahku teistest populatsioonidest, mille näidised on pärit ülejäänud Euroopast. Fülogeograafilised suhted teiste populatsioonide hulgas on vähem varieeruvad. Vaatamata tema ökoloogilisele divergentsile, on L. d. batavus ühendatud kas Saksamaa populatsiooniga või on lähedane Saksamaa, Slovakkia ja Soome alagrupiga. Ungari populatsioon on teistest L. d. rutilus'e populatsioonidest rohkem lahknenud, kui on seda teinud L. d. batavus.

Erinevused voltinismis ja seetõttu ka fenoloogias võivad potentsiaalselt olla tugevaks geneetilise isolatsiooni mehhanismiks, nagu on teaduslikult oletatud teiste liblikaliikide puhul. Uuritavad populatsioonid on kõik bivoltiinsed, välja arvatud nende populatsioonid Soomest ja L. d. batavus Hollandist, mis on univoltiinsed. Univoltiinne on organism, kes saab aastas ühe põlvkonna järglasi, bivoltiinnsed saavad aga kaks põlvkonda aastas. Fülogeograafilised suhted uuritavate populatsioonide hulgas ei näita erinevusi, mis võiksid olla etteaimatavad nende voltinismi mustritest.

Teised uurimused on mõõtnud sarnases skaalas mtDNA erinevust liblikaliikides. L. dispar populatsioonide geneetiline mitmekesisus, mis avaldus selles uurimuses, näib tegelikult veidi suurem 17 muutliku saidiga, mis on sekveneeritud 402 bp piirides. Lisaks erineb üks Itaalia haplotüüp märgatavalt kõigist teistest 8 bp suuruste muutuste poolest (kõik teised erinesid üksteisest maksimaalselt 4 bp poolest).

Jääajajärgse koloniseerimise mustrid

Molekulaarne fülogeograafia, mis põhineb mtDNA variatsiooni analüüsil, on varustatud sõltumatute andmetega, mis heidavad uut valgust jääajajärgsele ajaloole. On uuritud paljude Euroopa putukate jääajajärgse koloniseerimise marsruute. Tähelepanek, et Itaalia suur-kuldtiiva populatsioon teistest erineb, näitab seda, et jääajajärgne koloniseerimine refuugiumist võis olla pärsitud Alpi mäeaheliku tõttu. Siiski peab märkima, et Prantsusmaalt ei saadud uurimiseks kätte ühtegi katselooma, kui toimus laienemine lääne poole. Avaldatud andmete põhjal on Lycaena dispar'i võimalikeks jääajajärgse ekspansiooni marsruutideks kõige tõenäolisemalt liikumine Lõuna-Euroopast läbi Kesk-Ida riikide (nt Slovakkia ja Ungari), siis Põhja-Euroopasse (nagu Holland, Saksamaa ja Soome ) või Aasiast läbi Kesk-Euroopa Põhja-Euroopasse (Saksamaa, Holland ja Soome ). Ilmselt Hispaania ei olnud liigi L. dispar refuugiumiks, sest seal ei ole tema esinemise kohta andmeid leitud. Edasine fülogeograafiliste suhete uurimine Lõuna- ja Ida-Euroopas võiks olla nende jääajajärgsete kolonisatsioonimustrite avastamiseks kasulik. Evolutsiooniliselt olulise üksuse (ESU) mõistet kasutatakse ühe või rühma liikidevahelise populatsiooni kaitse määramiseks tema erilisuse tõttu. Pikk evolutsiooniline ajalugu on enamasti isoleeritud teistest sellistest ühikutest. Moritz on välja pakkunud, et põhiline geneetilise säilitamise strateegiate üksus peaks olema ESU, kuna nad on peamised ajaloolised geneetilise mitmekesisuse allikad liikide piirides. Naabriühinemiskladogramm näitab, et näidispopulatsioonid Ungaris ja Slovakkias on lahutunud rohkem põhjapoolsematest populatsioonidest, samal ajal kui UPGMA kladogramm seda ei näita. Sellepärast on keeruline määratleda, kas populatsioonid Põhja- ja Kesk-Euroopas kuuluvad ühe või kahe ESU koosseisu. Fülogeograafilised suhted, mis populatsioonide seas uuritud, on Põhja- ja Kesk-Eestis lähedasemad kui seosed nende ja Itaalia populatsioonide vahel. Need populatsioonid, mis on pärit Põhja- ja Kesk-Euroopast, moodustavad tõenäoliselt ühe evolutsiooniliselt olulise üksuse (ESU), peegeldades jääajajärgset koloniseerimist Kagu- Euroopast. Mõningaid Itaalia populatsioone on peetud varem ka erinevateks alamliikideks.

Suur-kuldtiiva kaitse

Võib-olla on üllatav, et suur-kuldtiiva alamliik L.d. batavus ei ole alamliigist L. d. rutilus geneetiliselt eriti erinev. L. d. batavus'e levik on piiratud Hollandiga ning teda peetakse ohustatuks. Kuigi L. d. batavus ei oma märkimisväärset geneetilist erinevust alamliigist L. d. rutilus, ei ole see põhjuseks, et vähendada tema kaitsestaatust. L. d. batavus'e kaitsestrateegia peab arvestama individuaalselt tema ökoloogilise ja morfoloogilise eristumise aluseid alamliigist rutilus.

Suur-kuldtiiva populatsiooni vähenemine jätkub paljudes Euroopa riikides, kuid on oht, et ei mõisteta probleemi tõsidust. Suur-kuldtiiva kaitsmisele ei pöörata piisavalt tähelepanu, sest teistes piirkondades on liigi arvukus suurem. Geneetiliselt lahknevatel populatsioonidel on reaalne võimalus kaduma minna, põhjustades geneetilise mitmekesisuse kadumist, mis võib olla põhiliseks teguriks liigi pikaajalisele ellujäämisele. Viimane jääaeg oli ekstreemne kliimasündmus kõigi parasvöötme liikide jaoks ja jäätumised mängisid liigisiseses mitmekesistumises aktiivset rolli. Euroopa kontekstis on nendel sündmustel arvatud olema märkimisväärne mõju praeguste liikide geneetilisele struktuurile ning võimalik roll liigitekke protsessis. Kõige hiljutisemad sündmused, nagu elukoha fragmenteerumised, vähendavad geneetilist mitmekesisust populatsiooni suuruse vähenemise ja suureneva populatsiooni isolatsiooni tõttu, kuna elupaiga muutmine võib mõjutada uudset valikusurvet. Perspektiivsete liikide kaitsmise väljakutseks on säilitada geneetiline mitmekesisus ja järelikult ka tuleviku adaptiivne ja evolutsiooniline potentsiaal. Efektiivsed pikaajalised kaitsestrateegiad peaksid sisaldama liikide ulatuses geneetilise mitmekesisuse kaitset, et säilitada täielik võime adaptiivseteks reageeringuteks ennustatud keskkonna- ja kliimamuutustes. Geneetilise mitmekesisuse levik tuleneb ajalooliste ja tänapäevaste sündmuste segunemisest. Alamliigi L. d. rutilus säilitamist Põhja-Euroopas ja Kesk-Euroopas peaks pidama rahvusvaheliseks mureks ning haldama seetõttu neid alasid nagu ühte piirkonda. Kuid Itaalia populatsioonide jaoks võib olla väga oluline, et neile määrataks suurem kaitsestaatus nagu ESU.

Eestis on suur-kuldtiib kaitse all kui III kategooria looduskaitse all olev liik.