Stanisław II

Stanisław II August Poniatowski (17. jaanuar 1732 – 12. veebruar 1798) oli viimane Poola kuningas aastatel 1764–1795.

Poniatowski oli Katariina II armuke ning sai tema toetusel Poola kuningaks. Kuid vastu keisrinna ootusi ei ajanud Stanislaw mitte Venemaa huve silmas pidavat poliitikat, vaid püüdis Rzeczpospolita (Poola-Leedu ühisriigi) sõltumatust tugevdada. Sealjuures sattus ta aga vastuollu ümbritsevate suurriikide – Preisimaa kuningriigi, Saksa-Rooma riigi ja Venemaa keisririigiga.

Stanisław Poniatowski valitsemisajal toimusid Poola jagamised (1772, 1792 ja 1795). Viimase jagamisega kadus Poola maakaardilt ning Stanislaw kaotas nii ka oma kuningatiitli. Tema viimased eluaastad möödusid sisuliselt vangina Peterburis.

Bari konföderatsioon

Venemaa ja Preisimaa sekkusid Rzeczpospolita siseasjadesse, tõstatati nn dissidentide küsimus ehk nõuti mittekatoliiklastele (protestandid ja õigeusklikud) katoliiklastega võrdseid õigusi. Stanisław Poniatowski, alustas aastal 1764 poliitilisi reforme, mille eesmärgiks oli alla suruda seni riigis kehtinud šlahtademokraatia. Eriti suuri vastuolusid põhjustasid luterliku Preisimaa ja õigeuskliku Venemaa kavatsused anda Poola Krooni maadel ja Leedus elavatele teiseusulistele katoliiklastega võrdsed poliitilised õigused. 1768. aasta suvel andis Poola seim nõudmistele järele. See vallandas Poolas kodusõja, kus katoliiklased moodustasid kuningavastase liidu.

Pikemalt artiklis Bari konföderatsioon

Poola jagamised

Pikemalt artiklis Poola jagamised, Esimene Poola jagamine

25. juulil 1772 Peterburis alla kirjutatud konventsioonis deklareerisid Venemaa, Austria ja Preisimaa silmakirjalikult, et on otsustanud Poolas „rahu ja korra taastada“. Kompenseerimaks nende sellesuunalisi pingutusi, olevat neil „ajalooline õigus“ teatavaile Poola aladele. Poola kaotas 29% oma territooriumist. Venemaale anti Läti idaosa (Latgale) ja sellega külgneva Valgevene alad (Polotsk ja Vitebsk). Austria sai Galiitsia, mis läks Vene võimu alla alles 1939, Preisimaa aga Poola lääne- ja põhjapoolsed alad (Pommeri ja osa Suur-Poolast).

Rzeczpospolita põhiseadus

3. mail 1791 võeti vastu Rzeczpospolita (Poola) esimene põhiseadus, mis oli esimene Euroopas ja teine maailmas. Põhiseadusega püüti kehtestada võimude lahususe põhimõte. Eraldati seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Esimest korda peeti kodanikena silmas mitte üksnes aadlit, vaid ka linlasi ja talupoegi. Kehtestati kahekojaline seim. Kaotati igaüheveto ja selle asemel hakkasid seimi mõlemad kojad otsuseid vastu võtma lihthäälteenamusega. Kaotati valitav monarhia, mis asendati päriliku monarhiaga. Uue monarhi valimised pidid toimuma üksnes siis, kui vana dünastia välja sureb.

Teine Poola jagamine, 1793

Pikemalt artiklis Teine Poola jagamine

Konstitutsioon, mis muutis oluliselt Rzeczpospolita senist riiklikku korraldust, sai ettekäändeks selle vastastele nii sise- kui välismaal. Preisimaa kuningriik katkestas varasema liidulepingu ja Venemaa toetas Targowica konföderatsiooni kui konservatiivseid ringkondi, kes konstitutsiooni tunnustada ei soovinud. Poolasse saabusid taas Vene väed. Järgnenud konstitutsiooni kaitseks peetud sõjas võitlesid konstitutsiooni toetavad Poola väed Venemaa vägede vastu, kes olid riiki saabunud Poola magnaatide konservatiivse ja venemeelse liidu, Targowica konföderatsiooni, kutsel. Konservatiivsem osa poola aadlikest (šlahtast) uskus, et venelased aitavad neil taastada nende "Kuldse vabaduse". Preisi liitlaste abist ilma jäänud ja suures arvulises vähemuses olevad konstitutsiooni toetavad Józef Poniatowski juhitud Poola väed saavutasid riigi kaitsmisel küll mõningast edu, kuid lõpuks said nad oma ülemjuhatajalt kuningas Stanisław August Poniatowskilt korralduse vastupanu lõpetada. Kuningas oli nimelt otsustanud venelaste nõudmised täita ja Targowica konföderatsiooniga liituda. Aastal 1792 lõppes sõda poolakate lüüasaamisega.

Poola riigist läks suur tükk Venemaa keisririigile ja teine Preisi kuningriigile. Erandlikult ei osalenud Rzeczpospolita teises jagamises Austria. Rzeczpospolitast jäi järele vaid 200 000 ruutkilomeetrit. Venemaa keisririigiga liideti alad, millest moodustati Kiievi kubermang ja suur osa Minski, Volõõnia ja Podoolia aladest.

Jagamise tagajärjel kaotasid nii jagamist mitte oodanud Targowica konföderatsioon kui ka sellega hiljem liitunud kuningas Stanisław August Poniatowski nii oma maine kui ka suurema osa oma toetajaskonnast, seevastu reformide pooldajate toetajaskond hakkas kiiresti kasvama. See tõi märtsis 1794 kaasa Kościuszko ülestõusu ja selle lüüasaamise järel novembris kolmanda Poola jagamise, mis tegi lõpu Rzeczpospolitale kui riigile.

Kolmas Poola jagamine, 1795

Pikemalt artiklis Kolmas Poola jagamine

1794. aastal puhkes Poolas Kościuszko ülestõus. Poola regulaararmee suutis hõivata Vilniuse, Varssavi ja Krakówi. Ülestõusnute vastu astus nüüd sõtta ka Preisi kuningriik. Venemaa keisririigi, Preisi kuningriigi ja Austria ertshertsogkonna monarhid otsustasid pärast Varssavi kapituleerimist, oktoobris 1795 Rzeczpospolitast pärast esimest ja teist Poola jagamist järele jäänud osa omavahel täielikult ära jagada.

Venemaa sai kõik maad Nemunase ja Bugi jõest (langeb üldjoontes kokku hilisema Curzoni liiniga) ida pool (120 000 km²) Kuramaa hertsogiriigi ja Piltene piirkonna, Preisi sai Varssavi linna ning Nemunasest lääne ja Pilicast põhja poole jäävad maad (Masoovia vojevoodkonna põhjaosa koos Varssavi linnaga ning Białystoki vojevoodkonna) ning. Austria sai Põhja-Galiitsia (Krakówi ja Sandomierzi linna ning Lublini ja Radomi vojevoodkonna).

Kuningas Stanisław August Poniatowski lahkus siis Varssavist ning siirdus Vene tragunite saatel Hrodnasse Vene asevalitseja hoolduse ja järelevalve alla. Pärast seda ta loobus 25. novembril troonist.

Stanisław Poniatowski suri 12. veebruaril 1798 Peterburis.

Tunnustus

1791 – valiti Londoni Kuningliku Seltsi kuninglikuks liikmeks

Välislingid

Stanislaus II August Poniatowski (poola keeles)

Eelnev August III	Poola kuningas 1764–1795	Järgnev '