Soontagana maalinn
Soontagana maalinn (10.–13. sajand) paikneb Lääneranna vallas Pärnumaal suure Avaste soo lõunapoolses osas Maalinna soosaarel. Alates 1981. aastast (uuendatud 2003) jääb see 5226 ha suurusele Avaste looduskaitsealale.
Kirjeldus
[muuda | muuda lähteteksti]Soontaga maalinn oli muistsete läänlaste üks tuntumaid kindlustusi, rajatud 77.–8. sajandil. Linnuseõu suurusega 50 x 100 meetrit ulatus muust soosaarest 6-7 meetrit kõrgemale. Soosaar, millele linnus ehitati, oli ümbritsetud veeväljaga. Linnusesse viis salajane veealune tee läbi soo, mida mööda oskasid minna vaid teadjad inimesed. Pakkteed on mainitud varasemates kirjeldustes ning teepakud on nähtavale tulnud seoses maaparandustöödega. Sellise tee puuduseks oli see, et soosaarele minek ohtlik, kuna tolleaegsed inimesed õieti ujuda ei osanud. Kui oli pakane, pääses maalinna jääd mööda, seepärast ründasidki võõrvallutajad maalinna talviti.
Soontagana maalinn oli ulatusliku piirkonna keskus ja kogu lõunapoolse Läänemaa peamine sõjaline tugipunkt. Erinevalt teistest Eestimaa olulistest linnustest ei asunud Soontagana maalinn omaaegsete teede ääres või sõlmpunktis. Seepärast võib oletada, et linnuse asukoha määramisel olid ainumääravaks kaitsehuvid. Maalinna korrashoiuks vajati üsna suurt hulka inimesi. Soosaarel oli aga võimalik arendada põllumajandust, tagades seeläbi elutegevuse kaugel teistest asustatud punktidest.[1] 13. sajandi alguses oli Soontagana maalinn sõjaliselt kaitsevõimelt ja poliitiliselt tähtsuselt täiesti võrdne Tartu, Otepää või Viljandi linnusega.[2]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Läti Henriku Liivimaa kroonikas mainitakse seda korduvalt Soontagana kihelkonna keskusena, mida sakslased piirasid juba 1210. aastal, kuid ei suutnud rünnakuga vallutada. 1215. ja 1216. aasta vahetusel oli maalinn sunnitud alistuma, lastes sisse preester Gottfriedi rahvast ristima. Kuid alles 1226. aastal ristiti siin krooniku teatel viimased ristimata olnud eestlased. Ilmselt võib sellest aastast lugeda soontagalased täielikult alistunuteks.
Soontagana avaldas Läti Henrikule arvatavalt sedavõrd muljet, et ta tuli pärast vallutusretkede lõppu läheduses asuva Mihkli küla preestriks (1226–1230).[1]
Arheoloogilised uuringud
[muuda | muuda lähteteksti]Juba 1895. a. tegid maalinnas kaevamisi R. Stackelberg ja Sergei Bogojavlenski. Tookord avastati muitseste ehitiste poolpõlenud palke, mõned savinõutükid ja üks pronksese. 1965. aasta väljakaevamistel (juhtis Aita Kustin)[3] ja 1966. kuni 1971. aastal teostatud väljakaevamistel (juhatas Evald Tõnisson) avastati kaitseehituste ja elamute rususid, sealhulgas kerise ja laega ahjuvaresid. Põrandateks olid elamutes paekiviplaadid, ühes elamus puitpõrand. Linnuse lõunatipus oli väikese künka peal asunud torn, mis oli ka linnuse sissekäigu osaks.
Kaevamistel leiti söestunud vilja, rauast adratera, vikatiosi, käsikivi alumine poolik. Rohkesti oli koduloomade luid. Enamik leide - hoburaudsõled, noole- ja odaotsad, kirved - kuuluvad 11. sajandist 13. sajandi alguseni. Selgus, et linnuse aluse moodustab looduslik paerahn, muldkeha on sellele kokku kantud otse linnuse jalamilt, et suurendada ühtlasi nõlva suhtelist kõrgust. Kaks põlist pärna tähistavad pärimuse kohaselt linnusevanema talu asukohta. [4][1]
Elanikud
[muuda | muuda lähteteksti]Soosaare lõunapoolsel ümara lameda kupli taolisel osal asus kaks Maalja peret. Ühes neis öeldi teadvat, et nende esivanemad on elanud samal paigal 22 inimpõlve. Maalinna vahetust lähedusest, Kureselt, pärineb ka Soontakide suguvõsa, oletatavasti linnuse valitsejate järeltulijad, kes elasid siin teise maailmasõjani. Viimased elanikud lahkusid soosaarelt 1967. ja 1968. aastal.[2] Linnusemäge ümbritseb tänapäeval kena pärandkultuurmaastik – niidud, vanad talukohad ja kiviaiad.
Pildid
[muuda | muuda lähteteksti]-
-
-
-
-
-
3D model created from open LiDAR data https://geoportaal.maaamet.ee/ . Elevation data: Estonian Land Board 2012-2017 -
3D model created from open LiDAR data https://geoportaal.maaamet.ee/ . Elevation data: Estonian Land Board 2012-2017
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 Vahur Joala. Osiliensis Episcopatus II. 2025.
- ↑ 2,0 2,1 Arheoloog: Soontagana maalinn oli võrdne Viljandi linnusega. eeter.err.ee, 21, november 2022.
- ↑ Aita Kustin: Aruanne Soontagana maalinna arheoloogilisest kaevamisest, Tartu 1965. a.
- ↑ Evald Tõnisson, Soontagana maa ja tema maalinn, (osaliselt avaldatud miksike kodulehel: osa II, III ja IV
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Evald Tõnisson. Soontagana maa ja tema maalinn. Eesti Loodus, 10 1977. lk 662-667.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Soontagana maalinn kultuurimälestiste riiklikus registris
- hillforts.eu
