Smithi-Magenise sündroom

Smith-Magenise sündroom //Haiguse nimi
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-9	758.33
OMIM	182290
DiseasesDB	31737

Smithi-Magenise sündroom (SMS) on arenguhäire, mis mõjutab eri kehaosi. Selle seisundi peamised tunnused on kerge kuni mõõdukas vaimne alaareng, iseloomulikud näojooned, unehäired ja käitumisprobleemid. Smithi-Magenise (SM) sündroom esineb hinnanguliselt ühel inimesel 25 000-st.

Sündroomi põhjustab hälve inimese 17. kromosoomi lühikeses (p) õlas, mistõttu SM-sündroomi nimetatakse ka 17p-sündroomiks.

Eponüüm

Smith ja Magenis on teadlased, kes 1986. aastal seda seisundit kirjeldasid: Ann C. M. Smith töötas siis geneetikanõustajana USA Riiklikus Terviseinstituudis ja R. Ellen Magenis oli lastearst, geneetik ja tsütogeneetik Oregoni Terviseteaduste Ülikoolis.^[1]^[2]

Tavalised sümptomid

Enamikul SM-sündroomiga lastel on lai, nurgeline nägu, sügaval asetsevad silmad, täidlased põsed ja etteulatuv alalõug. Näo keskosa ja ninajuur paistavad sageli lamedatena. Iseloomulik on veel täidlane, kehast eemale kaarduv ülahuul ja pigem allapoole kaarduvad suunurgad. Need näojoonte iseärasused ei pruugi varases lapsepõlves eriti märgatavad olla, ent üldjuhul kujunevad need hiljem selgelt eristatavaks.

Katkendlik uni on samuti SM-sündroomile omane ning ilmneb sel juhul enamasti juba varajases elujärgus. Smithi-Magenise sündroomiga inimesed võivad päeva ajal olla väga unised, samas on neil probleeme uinumisega ja nad ärkavad öö jooksul mitu korda üles. Unehäireid põhjustab melatoniin, mille reguleeritav bioloogiline ööpäevarütm on SM-sündroomi põdevatel inimestel häiritud.

SM-sündroomiga inimesed on kütkestavad isiksused, aga enamikul neist on samas ka käitumisprobleemid, nagu pidevad tujukusest tingitud jonnihood ja väljapursked, agressioon, ärevus, impulsiivsus ja tähelepanuhäired. Enese vigastamine, sealhulgas hammustamine, löömine, pea millegi vastu tagumine, naha näpistamine on väga tavaline. Korduv enese kallistamine võib olla Smithi-Magenise sündroomi üks unikaalseid jooni. Selle seisundiga inimestel esineb ka nähtus, kus kompulsiivses korras lakutakse sõrmi ja siis keeratakse raamatute või ajakirjade lehekülgi (nn "laku ja pööra" käitumine), samuti on nad võimelised meenutama inimeste või olukorraga seonduvaid sageli tähtsusetuid pisidetaile.

Sündroomi tunnuste hulka võivad kuuluda veel lühike kasv, selgroo kõverus (skolioos), vähenenud valu- ja temperatuuritundlikkus ning kähe hääl. Mõnedel SM-sündroomi põdevatel inimestel esineb kõrvade ehitusega seotud hälbeid, mis võivad viia kõrvakuulmise kaotuseni. Veel võib esineda silmahälbeid, mis põhjustavad lühinägelikkust (müoopia), kõõrdsilmsust ja muid nägemisega seotud probleeme. On teada ka kõnealuse seisundiga seostatud vigase südame ja neerude juhtumitest, ent nende näol on tegu vähem levinud sümptomitega.

Kliinilised tunnused

Järgmine nimekiri kirjeldab Smithi-Magenise sündroomi tunnuseid ja nende suhtelist sagedust ^[3].

> 75% indiviididest

brahhütsefaalia (lameda pea sündroom)
näo keskosa hüpoplaasia (alaareng)
vanuse kasvades lõugade esiletungimine
lai, nelinurkne nägu
pahempidi pööratud, tagurpidi V kujuline ülahuul
sügaval asetsevad, lähestikku asuvad silmad
lühikesed, laiad käed
hambaanomaaliad (puuduvad silmahambad; taurodontism)
keskkõrva ja larüngaalsed anomaaliad
kähe, sügav hääl
kognitiivsed kahjustused/viivitused üldises arengus
üldine enesega rahulolu/letargia (imikueas)
infantiilne hüpotoonia (vastsündinute madal lihastoonus)
unehäired
segipööratud ööpäevane melatoniini rütm
stereotüüpne käitumine
enesevigastuslik käitumine
kõne viivitused
hüporefleksia (nõrgenenud refleksid)
perifeersele neuropaatiale viitavad märgid
oraalne sensomotoorne väärtalitlus

Tavaline (50–75% indiviididest)

kuulmise kaotus
lühike kasv
skolioos
kergekujuline ventrikulomegaalia (ajuvatsakeste laienemine)
hüperakuusia
trahheobronhiaalsed probleemid
velofarüngaalne puudulikkus (puudulik neelulukk ehk VPI)
nägemisega seotud hälbed (iirise anomaaliad; mikrokornea)
REM-une hälbed
hüperkolesteroleemia/hüpertriglütserideemia
sageli esinev kõhukinnisus
ebanormaalne EEG (elektroentsefalogramm) ilma nähtavate/ilmsete haigushoogudeta

Vähem tavaline (25–50% indiviididest)

südamedefektid
kilpnäärme talitlushäired
haigushood (esinemissagedus varieerub erinevates uuringutes)
immuunfunktsioonide hälbed (eriti madal IgA)

Juhuslik (< 25% indiviididest)

neeru/kuseteede hälbed
haigushood (esinemissagedus varieeruv erinevates uuringutes)
küünarvarrega seonduvad ebanormaalsused
huule- ja suulaelõhe ehk jänesemokk

Geneetika

Smithi-Magenise sündroom on seotud 17. kromosoomiga. Enamikul inimestel, kes Smithi-Magenise sündroomi põevad, on deletsiooni tõttu osa 17. kromosoom geneetilisest materjalist kadunud (17p11.2). Ehkki see piirkond sisaldab mitmeid geene, on uurijad hiljuti avastanud, et ühe kindla geeni, RAI1 kaotamine on vastutav enamiku seda seisundit iseloomustavate sümptomite eest.^[4] Kliiniliste tunnuste tõsidusaste ja varieeruvus oleneb ka teistest 17. kromosoomi sees paiknevatest geenidest. Deletsiooni sisaldavas alas paiknenud teiste geenide kaotus aitab seletada seda, miks Smithi-Magenise sündroomi iseloomulikud tunnused sellest mõjutatud inimeste puhul varieeruvad. Väikesel protsendil SM-sündroomi põdevatel inimestel on kromosoomi deletsiooni asemel tegu hoopis mutatsiooniga RAI1 geenis.

Need deletsioonid ja mutatsioonid viivad ebanormaalse või mittefunktsionaalse RAI1 proteiini tootmiseni. RAI1 on transkriptsioonifaktor, mis osaleb kommunikatsioonisõnumites DNA ja RNA vahel.

Pärilikkus

Smithi-Magenise sündroom ei ole üldjuhul päritav. Tavaliselt on see seisund sugurakkude (munarakud või sperma) moodustumisel toimunud geneetilise muutuse tulemus või kujuneb loote varases arengus. Enamikul juhtudel ei ole SM-sündroomi all kannatava inimese perekonnas teada, et see seisund oleks suguvõsas varem esinenud.

Diagnoos

Tavaliselt diagnoositakse Smithi-Magenise sündroom veretestide kaudu, mida nimetatakse kromosoomi (tsütogeneetililiseks) analüüsiks ja mis kasutavad FISH (fluorescent in situ hybridization – fluorestsents in situ hübridisatsioon) tehnikat. Iseloomulik mikrodeletsioon jäi standardses FISH-testis mõnikord märkamata, mis tähendas, et mitmete inimeste puhul, kel ilmnesid SM-sündroomile iseloomulikud sümptomid, olid testi tulemused negatiivsed.

Hiljutised arengud 17p11.2 deletsiooni kohase FISH testi kohta on võimaldunud nimetatud deletsiooni senisest täpsema avastamise. Siiski on vaja edasisi katsetusi Smithi-Magenise sündroomi nende variatsioonide kohta, mis on põhjustatud mutatsioonist, mitte deletsioonist RAI1 geenis.

SM-sündroomiga lastele pannakse sageli selliseid psühhiaatrilisi diagnoose nagu autism, hüperaktiivsus tähelepanu puudulikkusega (ADHD), obsessiiv-kompulsiivne häire (OCD), tähelepanu puudulikkuse häire (ADD) ja/või meeleoluhäired.

Ravi

Smithi-Magenise sündroomi ravi seisneb seda iseloomustavate sümptomite kontrollimises. SM-sündroomiga lapsed vajavad toimetulekuks mitut sorti tuge, kaasa arvatud tegevus-, kõne- ja füüsilist teraapiat. Sageli vajab SM-sündroomiga inimene tuge kogu elu.

Mõnede sümptomitega tegelemisel kasutatakse ka ravimeid. Unehäirete korrastamiseks kasutatakse tavaliselt melatoniini lisandeid ja trasodooni. Päevasel ajal endogeense melatoniini tootmist blokeeriva adrenergilise antagonisti atsebutolooli kasutamine koos eksogeennse melatoniiniga võib parandada keskendumisvõimet, und ja une ajastamist ning aidata kaasa käitumise parandamisele.^[5] Teisi ravimeid (nagu Risperdali) kasutatakse mõnikord vägivaldse käitumise kontrollimiseks.

Viited

↑ http://www.whonamedit.com/synd.cfm/3884.html
↑ Smith AC, McGavran L, Robinson J, et al.: "Interstitial deletion of (17)(p11.2p11.2) in nine patients", Am. J. Med. Genet., lk 393–414 (1986)
↑ http://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK1310/
↑ Girirajan S, Vlangos CN, Szomju BB, et al.: "Genotype-phenotype correlation in Smith–Magenis syndrome: evidence that multiple genes in 17p11.2 contribute to the clinical spectrum", Genet. Med.(2006), lk 417–27
↑ De Leersnyder, H.: "Inverted rhythm of melatonin secretion in Smith–Magenis syndrome: from symptoms to treatment", Trends Endocrinol Metab. (sept 2006), lk 291–8
De Leersnyder, Hélène, Marie-Christine de Blois, Michel Vekemans, Daniel Sidi, Elisabeth Villain, Catherine Kindermans, Arnold Munnich: "β₁-adrenergic antagonists improve sleep and behavioural disturbances in a circadian disorder, Smith–Magenis syndrome", Journal of Medical Genetics (sept 2001), lk 586–590, BMJ Publishing Group Ltd. [1] (vaadatud 21.05.2009

[whonamedit-1] ttp://www.whonamedit.com/synd.cfm/3884.html

[pmid2425619-2] Smith AC, McGavran L, Robinson J, et al.: "Interstitial deletion of (17)(p11.2p11.2) in nine patients", Am. J. Med. Genet., lk 393–414 (1986)

[A5VZX-3] ttp://www.ncbi.nlm.nih.gov/books/NBK1310/

[Girirajan-4] Girirajan S, Vlangos CN, Szomju BB, et al.: "Genotype-phenotype correlation in Smith–Magenis syndrome: evidence that multiple genes in 17p11.2 contribute to the clinical spectrum", Genet. Med.(2006), lk 417–27

[Leersnyder-5] De Leersnyder, H.: "Inverted rhythm of melatonin secretion in Smith–Magenis syndrome: from symptoms to treatment", Trends Endocrinol Metab. (sept 2006), lk 291–8
De Leersnyder, Hélène, Marie-Christine de Blois, Michel Vekemans, Daniel Sidi, Elisabeth Villain, Catherine Kindermans, Arnold Munnich: "β₁-adrenergic antagonists improve sleep and behavioural disturbances in a circadian disorder, Smith–Magenis syndrome", Journal of Medical Genetics (sept 2001), lk 586–590, BMJ Publishing Group Ltd. [1] (vaadatud 21.05.2009

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]