Sküüdid

Sküüdid (arvatav etümoloogia indoeuroopa tüvest *skuδa 'vibukütt') olid iraani keelkonna keelt kõnelnud europiidne karjakasvatajatest rändrahvas, kes asustas antiikajal laialdasi alasid umbkaudu praeguse Lõuna-Venemaa, Ukraina ja Kesk-Aasia territooriumil. Sküütideks nimetati erinevaid seda ala (Sküütiat) asustanud hõime.

Arvatavasti pärinevad sküüdid Pärsiast, kust nad levisid põhja poole steppidesse 1. aastatuhande algul eKr. Nende kultuuri kõrgaeg oli 5.–3. sajandil eKr.

Sküüdi kuningas Ateas ühendas oma võimu alla ulatusliku impeeriumi kuni langes lahingus makedoonlaste vastu aastal 339 eKr. Pärast seda taandus sküütide kultuur osaliselt keltide ja sarmaatide ees, kuid Krimmis tekkis nende uus kuningriik pealinnaga praeguse Simferopoli lähistel. Hilisantiigi ajastul sküüdid assimileerusid teiste rahvastega. Nende kõige lähemateks järglasteks võib pidada osseete. Sküüdi päritolu on legendides või hüpoteesides oletatud ka anglosakside, kasahhide, jakuutide, puštude, piktide, türklaste ja teiste puhul.

Elukorraldus

Teave sküütidest on meie päevini jõudnud Antiik-Kreeka ajaloolaste (nt Herodotos) vahendusel. Arheoloogilistel väljakaevamistel on päevavalgele tulnud nende matusekünkad – kurgaanid rikkalike hauapanustega. Leitud on rohkesti peremärke tamgasid, mida on peetud ka päris kirjaks.

Sküütide jõukuse üheks allikaks oli kaubandus, sealhulgas orjakaubandus Mustal merel. Sküüdid olid osavad ratsanikud ja sõdalased; sõdimisest võtsid osa ka mõned naised. Mehed kandsid habemeid ja pikki juukseid, rõivastuseks olid nahkpüksid ja tuunika. Ehted, relvad ja hobuseriistad olid kaunistatud keeruliste ornamentide ja piltidega.

Matuserituaalides kasutati kanepisuitsu. Usund ja mütoloogia olid arhailisemad kui naabruse hinduism ja zoroastrism, palvleti ülemjumal Tabitit ja tulejumal Agnit. Sküüdi kultuurimõjud ulatusid kuni Hiinani, kuid Sküütiat ja sküüte on alates hilisantiigist kuni kaasajani mainitud ka piltlikult barbaarsuse ja metsikuse kehastajatena.

Kaardid

• 
• 
•